Kui su öökapi sahtlis lebavad kõrvuti Seth Godin (Lilla lehm), SOSIN, Xanax ja LELO, siis esindad sa suure tõenäosusega nn. kaasaegse naise stereotüüpi.
Kõik eluks vajalik peab olema alati käepärast. Minu öökapil lebab tavaliselt ka pinu raamatuid. Praegu näiteks 100 Autot 2, Tove Janssoni elulooraamat ja Fred Jüssi parimad palad.
Viimane on tagasihoidlik, taskuformaadis raamatuke, mille hommikul käekotti pistan ja mida päeval endaga kaasas kannan. Mulle meeldib üksinduse hetkedel ta raamatut avada, siseneda mõttepausi ja kuulata Fredi sugestiivset häält. Tema raamatud, mis enamasti alati on suurepäraselt disainitud, on erilised seetõttu, et lugedes kuuledki sa oma peas Fredi häält.
Raamatud ei kuhju öökapile suvaliselt, mulle meeldib laduda nad üksteise peale nii, et pealkirjad on näha ja alumise raamatu kättesaamine käib ühe siuh! liigutusega. Öökapi sahtel on üldiselt korras nagunii, sest LELO piklik must karp jagab sahtliruumi korrektselt segmentideks ning kõik see “olen kaasaegne (ühtlasi disainist lugu pidav) naine”-stuff ei pääse sahtlit avades ja sulgedes libisema.
See, millest ma ülal kõnelen, on disain. Aga mitte see disain, millest räägivad autoajakirjanikud siis, kui millestki muust rääkida ei õnnestu. Nõrgapoolsema mootori, viletsad sõiduomadused või mõne muu ebameeldiva üllatuse saab oskuslikult varjata sõnamulinaga tulede suurepärasest disainist, voogavatest joontest, värvihelgist ja 18-tollistest velgedest. See ei ole disain!
Disaini eesmärk on lahendada probleem-sõnastatav mure. Näiteks- pisike Xanaxi tablett on disainitud nii, et ta lonksu veega kõrist libedalt alla läheks ja vajadusel võiks tabletti ka poolitada. Raamat on disainitud nii, et teda oleks võimalik käes hoida ja- Jüssi raamatu näitel- ka taskusse pista. LELO on disainitud nii, et temaga oleks… lõbus. Sulanud šokolaad, enne seda, kui ma ta teki alla unustasin, oli disainitud nii, et ma ei pistaks kogu tahvlit korraga suhu vaid murraksin viisakalt tükkhaaval maiust. See viimane disain on muidugi tugeva tahtejõuga tüüpidele, sest ma söön nagunii terve tahvli ühekorraga ära, seda enam, kui see on sooja ihu lähedal teki all sulanud. S-hoolik, teadagi.
Disainitoote, sh. auto üks ja vaat’ et olulisim omadus on selle kasutatavus ja otstarbekus. Kui autoistmes ei ole mugav istuda, siis on iste tõenäoliselt viletsasti disainitud või hindas müügiosakond su kasvu ja kehakaalu valesti.
Disaineri ülesanne on kindlaks teha, mida ühe või teise sõnastatud probleemi või protsessi puhul lahendama peaks. Disain on igapäevane kaasamõtlemise koht meist igaühe jaoks: mida rohkem anname disaineritele tagasisidet ja sõnastame probleeme, seda lihtsam on neil leida toimivaid, mõistlikke, lihtsalt kasutatavaid lahendusi. Ilusam maailm, puhtam keskkond, disainitumad autod. Sel juhul räägime disainist kui disainist.
Mulle isiklikult on disain oluline. Ma tunnen selle ära silma, käe, kehaga. Minu maailmatunnetus algab disainist. Vinti peale keerates, ka inimene, keda ma esimest korda kohtan, algab disainist. Kui funktsionaalselt ta suudab toimida, kasutades maksimaalselt ära oma kuju, välisviimistlust ja sisemist (aju)potentsiaali. Nagu autode nii ka inimeste puhul annan ma palju välist ja vähemtähtsat andeks, kui süda ja aju on omal kohal ja funkavad rõõmuga.
Tablettidele ei anna ma midagi andeks. Neid tuleb võtta viimases hädas ja siis peavad nad ise vaatama, et ruttu alla lähevad ja tööle hakkavad. S-tüdrukute mänguasjadele ei tee ma disaini osas samuti allahindlust.
Mu üks lemmikuid, LELO, on maailma tipptasemel mänguasjatootja, mis pöörab tähelepanu nii funktsionaalsusele, vastupidavusele kui välisilmele. LELO puhul tahan (küllap alateadlikult) tõmmata paralleeli automaailma disainitippudega. Näiteks BMW 8 seeria Pininfarina Gran Lusso V12 kupeega. Või Peugeot RCZ Red Carboniga.
Uudsed materjalid, käepärasus, kordumatu ja meeldejääv välimus, tervik, mille tunned ühest pilgust- kõigi nimetatute ühisosa. Ütlematagi selge, et tippdisaini eest tuleb maksta väärikat hinda. Ei Pininfarinat, RCZ-d ega ka LELO leivapoest ei osta.
Peugeot’l, täpsemalt selle tippmudelitel tahan peatuda edaspidi pikemalt, sest tänane 508 RHX proovisõit lõi mul lõuad laksuga kokku selle koha pealt, kus arvasin, et saan jälle ilkuda… justnimelt disaini üle, mis on “nagunii nagu tuumaplahvatus”. Sa magus Mooses, ei saagi! 508 on mugav, funktsionaalne, soliidne ja näeb välja! Vägagi. Nagu ka RCZ Õu Mai.
Seega, ma lisaksin disainile esitatavate nõudmiste hulka veel ühe olulise nüansi: see peab üllatama! LELO disain suudab üllatada. Isegi nii kogenud saatejuhti nagu Aleksander Ots, kellega mõni suvi tagasi salvestasime Mõistlik või Mõttetu pilootosa köögimasinatest. Elektrivisplite, purustajate, pesumasinate ja rösterite hunnikus oli ka elegantne LELO, mille funktsiooni Sass aimas ja aimas, aga päris ära aimata ei suutnudki. Lähim pakkumine oli “elektriline rinnaehe”.
Tõepoolest, ka nii võiks seda ju kasutada, küsimus siiski jääb, mis teeb see ehe mu köögimasinate hulgas… Või siis vastupidi, ehk oleks tõelistel leedidel aeg inspireeruda ja soetada uue mikseri asemel endale köögisahtlisse üks korralik LELO.
Olenemata tippdisainist, on LELOl oma vinksud ja vonksud. Täpselt nagu parima disainiga autodel. Täpselt nagu Peugeot 508-l. Antud juhul on neil ühine üllatusnimetaja: nupuplahvatus! Oeh, ma ei taha meenutada.
Autoga võiks ju olla nii, et istud, sätid istme ja rooli, kinnitad turvavöö, käivitad… ja sõidad. Ei pea olema nii, et sul on roolil sada nuppu ja keskkonsoolis teine sada ja siis on puutetundlik leedekraan (LED eestikeelne vaste “leed”) ja… nagu sellest vähe oleks, on hoobade all osa funktsioone ning HUD, mis omakorda tõuseb su silma ette infot kuvama. See ei ole küll tuumaplahvatus, aga see on midagi… sinnakanti. Ja 508 kuuekäigulise automaadi kang näeb välja nagu väikese vilka prantslase… disain!!!
LELOl nupuplahvatust ei ole. Leedid (LEDid) on. Nuppe on mõistlikult m õ l e m a l o s a l. Need tuleb üles leida. Ja siis tuleb nendega manipuleerida. Tähendab, “siis” nagu s i i s. Tasub proovimist. Viimati ajasin ma ühte ringihüppavat osa pool tundi mööda tuba taga. Kuulen, et sumiseb, aga kätte ei saa. Järgmisele Insignia (kumb kummast inspireerus? Kas LELO Opelist või vastupidi? ) partiile võiks disainer lisada vilistamise funktsiooni- puhuks, kui ufokujuline pult otsustab vibreerides rändama minna, siis U või tilgakene hakkavad vilistades teda enda juurde tagasi meelitama. Ja no see võiks siis toimida.
Minu/meie jaoks lõppes viimatine LELO Insignia raund igatahes Spungi otsimisega (Opelit ei tulnud), aga see õppetund on vajalik järgmisteks kordadeks. Pole vaja hoogu sattuda, raske lapsepõlv ja malmist mänguasjad ning 700 aastat orjapõlve- see on ometigi eestlasele kohane suhtumine!
Peugeot 508 RHX puhul oli sihipärast seiklust sootuks rohkem, keegi voodi all roomama ei pidanud ja meeleolu oli pigem rahulik.
Tõenäoliselt on põhjuseks nupuplahvatuse oskuslik vältimine- nii palju kui vajalik, nii vähe kui võimalik. Osa nuppe nagunii midagi ei tee… on rohkem nagu segaduse tekitamiseks või nii.
Loo alguse juurde tagasi tulles- kui disain alt veab, on hea, kui käepärast on leebe moodne rahusti või/ja hea raamat. Hea raamat aitab alati. Sõbrapäeva puhul võiks kallimale ja iseendale- või ka ainult iseendale- lubada nii hea raamatu, LELO kui klaasi veini. Ma lisaksin omalt poolt siia ka suure tahvli, mõnda aega padja all sulanud piimašokolaadi. Elu on disainielamus.
emapidur 