Head asjad 7×3. Seitsmes ja viimane.

Esimene. Paaaalju õnne!

tort2Hommikul pool seitse on äratus. Isa tuleb, tort käes ja tütar lippab rõõmsalt ringi, kaart näpus. Ma ei saa esialgu mitte millestki aru.

Tegelikult peaksin ju mina olema päevakangelane! Mina tegin! Mina valutasin, mina punnitasin! Mina! Aga elu on ebaõiglane. Tort viiakse alati sünnipäevalapsele. Umbes nagu “Auhind selle eest, et täis sai järjekordne aasta pööraste vanemate ja segaste suhetega” võimidagi.

Magamistoas on hämar, et mitte öelda pime. Pool seitse öösel (ok, varahommikul), septembri lõpp. Tähendab, homme on muidugi veel pimedam, aga täna juba piisavalt pime, et mingisse kaltsuvaipa takerduda, Härra Abikassale otsa vajuda ja ta omakorda, koos tordiga, millel küünal põleb, voodisse lükata.

Andke andeks, härrased, ma olen tõesti unine. Ma tavaliselt ei tõuse öösel üles, et tormata kellegi magamistuppa, ehmatada  õnnetuke koleda, helistikust väljas kraaksumisega istuli ja õigustada oma tegevust millegagi, mille nimi on sajandipikkune traditsioon võimidagi.

IMG_6155Olgu-olgu. Oma armas poeglaps ja 14 ja ongi väga lahe; ja teist võimalust ei anta, sest õhtul sõidab ta Kabli linnulaagrisse rändel linde rõngastama. Seega, me võtame kiirelt rivisse tagasi- Abikassa korjab pisut lössi vajunud tordi ruttu teki pealt kokku, sätib leegitseva küünla enamvähem püstiasendisse tagasi ja rituaal võib alata:

“Hõissa, me ei pannudki sind põlema,” laulan ma täitsa vabalt esimese stroofi. Tütre ja tema isa nägudelt paistab nõutus. Kordan entukalt: “Hurraa, me ei pannud maja põlema! Hõissa, me ei pannudki sind põlema, kallis sünnipäevalaps!”

Ei midagi. Tütar üritab kaasa ümiseda, aga jääb siis üllatunult vait. Tekikuhja alt kostub itsitamist. Võtan üles traditsioonilise: “Paljuuuuuu õnneeeeeee sullleeee-eeee-eeeee….” kassikontsert ühineb, teki alt ilmub itsitus, siis nina ja siis terve poeglaps. Check! Ma võin tagasi magama minna. Oh, mul on ikka armas pesakond…

 

Teine. Palju õõõnnnneeeee!

Dragonid CitymotorsisÕhtupoolikul avatakse Laagris Renault/Dacia jne uus, seninägematu esindus. Täpselt aru ei saa, kas avatakse enneolematu automüügisalong või kontserdisaal.

Nimi ütleb, et tegu on Laagri City kontserdimajaga. Eeskava on vastav. Dragonid, Uuspõld, Mart Sander pritsimas (värvi) lõuendile. Siin-seal on näha autosid ja töökojas käib tõeline disko, pallide ja valgussähvatustega. Kahjuks keegi minuga tantsima ei tule.

Kohal on kogu eesti autokirjutajate raskekahurvägi. Imetlen neid kõiki mõnda aega, eputan ja hoian vestlust ülal. Nagu mismõttes, et ei hoia? Mul on need täpilised ja lillelised ja ma käisin eile traktoritest lugu tegemas, vohh! Ei ole siis eputamist või?! Kahju ainult, et nad ei tantsi. Seal on see diskens, noh!

Ja siis… unustan end Kristjaniga keeltpidi sõlme. See pole meil esimene kord. Tähendab, saage õigesti aru- see juhtub alati, kui ma teda näen ja on iga kord ühtemoodi. Mina räägin, et keel sõlmes, tema kuulab, vaikselt ja väärikalt. Kristjan on Autolehe peatoimetaja. Siiski, ühe korra ütleb ta kaaluka sõna. Ja see on täpselt see, mis mul uuest formaadist veel puudu oli. Ühendav lüli, puuduv mõte. Ühtlasi kiidab ta heaks mu valiku ja mina räägin tõtt, miks just säärane valik. Aga las see praegu jääda.

 

Kolmas. Palju õnne mulle!

IMG_6608Üüratu üllatusena õnnestus mul üsna lihtsa vaevaga leida ja saada kontakti lapsepõlvesõbraga. Ma loodan, et hommikuks olen ma sellest laksust toibunud ja suudan homme õhtul, taas kokku saades, käituda enamvähem normaalselt.

Luban, et ma vähemalt püüan mitte häälekalt ja iseendast vaimustunult ohkida, lollusi rääkida, autoga (Nissan ja rohkem esialgu ei täpsusta) kraavi sõita või end unustada.

Püüan mitte unustada ka lubadust, et september on kaine kuu ja jätta need kaks klaasi veini ja laual tantsimise üheks järgmiseks korraks.

Ühesõnaga, ma püüan püsida rivis. Sirges rivis. See saab olema oodatud kohtumine. Eks me näe siis.

Ja ongi kõik. 7×3 tehtud, suur tänu kannatlikele lugejatele!  Nüüd võin rahus taas autodesse sukelduda. Kristjan juba ütleski, et kuule, sa pole ammu oma blogisse midagi kirjutanud, see kaudselt asi välja arvata. Vsjo-vsjo-vsjo, kui nüüd uut mängu ei tule, siis oleme taas tehnoloogilisel lainel tagasi. Hõissa, ei pannudki põlema… või kuidas see täpselt käis.

Annan teatepulga seekord edasi vaid kaunitele naistele ja ei hooli zoovoliniku vastuväidetest. Väljakutse läheb Susanile, Pille-Riinile ja Heidile, kel küll pole vist oma blogi, aga on palju seeni, hobuseid ja pesukaru ning imeline elu maal. 7×3 head asja võis kirja panna ka otse näoraamatusse, sestap, olge tervitatud, armsad!

One thought on “Head asjad 7×3. Seitsmes ja viimane.

  1. Pingback: head asjad 7×3, neljapäev | PilleRiini avalik internetielu

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s