Opel Insignia ehk kuidas säilitada eneseväärikus

Alustuseks autost

IMG_1362Opeli uus mootoripõlvkond on hästi õnnestunud. “Ilusauto”, 5-ukseline luukpära (4 külgedel ja täispikkuses, koos aknaga avanev tagaluuk) Insignia lippab 1.6 SIDI TURBO, 125kw/170 hj jõuallika toel kärmelt edasi ja joob sealjuures mõistlikult, nii 6-7-liitri kanti/sajale bensiini.

Tegu on väljapeetud välisjoone ja ergonoomilise sisemusega masinaga, mis võiks vabalt olla mõne eluaegse direktori igapäevaseks sõiduvahendiks.

Ungarist sõiduprooviks saadetud Insignial oli küll standardne start-stop, aga kuuekäiguline manuaal. Mõtlesin tükk aega, miks nii toreda auto puhul mind jälle nörritatakse, ja mõtlesin vististi välja ka.

Nimelt on kurvilisel teel kiiresti sõites päris mugav ise kangiga siblida.Tõsi, kuus käiku jääb natuke väheks, nii tubli mootori (300Nm@1700pm) juurde tahaks juba seitset nagu VW-l; või siis ikkagi automaati ja labasid juurde.

Päriselus on automaat muidugi umbes 2000 lisaraha eest olemas, samuti kuuekäigulisena. Opeli järgmine väljakutse saabki olema ilmselt käigukastide arendamine, sest kõige muuga on nad suurepäraselt hakkama saanud. (Võimalik, et see on minu kiiks, rohkem, kiiremini, kaugemale; kuuekas teeb oma töö normaalselt, aga noh, teistel on ju rohkem…).

IMG_1306Minu soovitus on, kui plaanite autot võtta viieks aastaks kasutusrenti, on mõistlik sihtida kõrgemat varustustaset, kõikide kellade ja viledega, mis juhi ja kaassõitjate elu oluliselt mugavamaks teevad.

Insignia puhul- kuna tegu on edeva väljanägemisega masinaga- i-Link, turvavööde eelpingutid, nahksisu koos istmepikenduspatjadega, BOSE helisüsteem, jne.jne… liisingu kuumakses kajastuvad need paarikümne eurose lisana (kaks inimest, üks lõunasöök; õhtune poeskäik; 1 teatripilet), aga järelturul on endal pärast lihtsam ning sõidurõõmu kasutusajal on kahtlemata rohkem. Kui juba auto, siis auto täiega, mitte ainult välimuse poolest😛

 

Pealkirja põhjenduseks

Välimusest rääkides… jõuangi pealkirjani. Välimus/väline on kahtlemata väga tähtis. Tänase päeva reaalsus on umbes IMG_1309säärane, et kui sind pole 24/7 kirjakastis, guuglis, sotsiaalmeedias, seltskonnapiltidel- siis pole sind olemas.

Nii marginaliseerubki tasapisi tegelik teadmistepagas, igapäevaelu-olemine ning ainus, mis loeb, on väline. Kuvand, mille me iseendast loome- enamus oma tarkusest, osa kellegi abiga.

Tähtis pole see, mis juhiabisüsteemid ja mugavusvarustus on salongis, tähtis on, mis paistab välja- kroomitud sumpsitorud, tuunitud hääl, premiumklassi mark, veel parem kui hinnalipik tajutavana vaataja ajus.

Tähtis pole see, mida me mõtleme vaid see, mida me välja näitame/kirjutame; tähtis pole see, et sa parasjagu istud tugitoolis, hommikumantel seljas ja vaatad paaniliselt kella, et juuksurisse ei hilineks; vaid see, et sa postitad moluvihikusse ägeda profiilika ja saad seepeale 200 laiki. Jne.

Nii juhtubki, et kuna tugitool ja tagumiku vorm pole tegelikkuses tähtsad, ei mahu sa MINI istmesse ja seisad hämmeldunult ja veidi solvununagi garderoobi uksel, käes suvekleidid, mis mingil kummalisel põhjusel, kummast otsast ka ei vaataks, vaid nabani ulatuvad. Ilmselt on pesus kokku läinud või oma aja kolme kandmise järel lihtsalt ära elanud või on see järjekordne “Appi! Mul pole midagi selga panna,” päev.

IMG_1284Järgmise loogilise käiguna, lähed peenemat sorti rõivaärisse, tuhlama mustrite ja värvide kaskaade, et leida sealt just tänasesse päeva sobilik riidetükk. Valik langeb pikale kleidile ja veel ühele, toreda mustriga kleidile. Vead viimase ülle ja astud kabiinist välja, et küsida professionaali arvamust.

Vene rahvusest, heas vormis, veidi üle 60 aastane müüjatar laseb sul keerutada seda-ja teistpidi ja on vait. Siis vangutab pead. Siis on veel pisut vait, laseb prillid alla ja ütleb: “Teate, ma võtaksin numbri suurema kleidi. Vaadake, siit hoiab teil halvasti ja siin (MINI piirkond) on rullid. See kangas toob kõik esile.”

IMG_1313Keerad müüjale selja ja astud tagasi kabiini ning tõmbad kardina seljataga kuuldava mürtsuga kinni: ” Kondised polegi enam moes, kas tead,” pomised omaette.

Ja püüad mitte eksida kirjutamata reegli vastu, et sel hetkel, kui kehavormid on rõivavabad, peeglisse ei vaadata. No keerad selja. Ehkki igaks juhuks kiikad üle õla, et äkki on vahepeal toimunud imeline muutumine ja Miley Cyrus on saabunud… ei, ei, parem siiski ei vaata.

Number suurem kleit… tõepoolest. Vead “Mina võtaksin number suurema” seljast ja paned ostukorvi. Põhimõtteliselt. Jonni pärast. Kui vaja, mahun! Või teen midagi selleks, et mahtuda. No maivõi. Kuku taldrikusse, tädi.

IMG_1291Siis on järjekord maksikleidi käes. Puhas kodumaine õmblustoodang, kaunis, vabalt langev kangas… mis langeb vabalt ligi kahe meetri ulatuses ja igas suunas ning mille sees on teine, oluliselt väiksem, kokkukägrutatud kangas. Selle asja selgasaamiseks oleks vaja kahte, kui mitte kolme abilist. Aga mina olen naine nagu Mereorrgesster ja saan üksi ka hakkama!

Kulub kümme minutit. Kabiinist kostub rähklemist ja hõikeid. Müüja on ilmselt harjunud või on seal turvakaamera, igatahes, ta ei sekku. Järgmised kümme minutit mööduvad sarnaselt, väikese lisanüansina kostub eri kõrgustelt- sõltuvalt sellest- kas üritad kleiti kükakil või hüpates selga venitada- malamuudikeelset sõimu.

Ja siis telefonihelin, selges eesti keeles: “Kurat!” ja siis juba viisakalt… “vabandust, ma tõesti hilinen, sest mul on siin… äääh… üks asi pooleli. Midagi ootamatut tuli vahele…. aga te võite auto võtmed jätta valvelauda. Ooh… oodake… ühesõnaga, ma jõuan küll. Kunagi.”

IMG_1334Sa saad selle kleidi lõpuks selga. Ja see näeb kobe välja, olenemata sellest, et sisemine aluskleit puhvitab kummaliselt paremast kaenlaaugust ja on pisut ümber kaela keerdunud.

Viskad, vasakut jalga kasutades, müüjale- kes vahepeal on asunud truult teisele poole kardinat valvesse, ilmselt kahtlustades, et sa mitte maksmise eesmärgil lõigud ja konsumeerid kahte kallist rõivaeset- üle kardinapuu “Mina võtaksin number suurema”-kleidi ja karjatad: “Ääh, pakkige see mulle ära, kohe tulen ja maksan… ja selle teise ma võtan ka….”

Müüja kaugeneb kassasse, küsides umbes midagi sarnast, et kas tõesti soovite osta selle, mis ei sobi ja selle teise, millest võimalik, et enam midagi alles pole peale rähklemist… Soovin jah! Väga soovin! Ja üldse, mis see teiste asi on…

IMG_1249Selleks ajaks oled sa kleidi saanud seljast ja otsid kohta, et ta uuesti selga tõmmata nii, et poleks puhve ja lingu kaela ümber. See võtab aega umbes 15 minutit ning kogu malamuudikeelne protsess saab ausalt ja kordusteta läbi tehtud.

Aga nüüd on see kleit seljas. Ja enam t õ e s t i  ära ei tule. Loovid kassasse, palud eemaldada kindlalt seljas püsivalt ettevaatlikult hinnasildid ja turvaelemendid, maksad ostu eest; sõlmid oma vanad riided nutsakuks ja mahutad nad tillukesse disainkotikesse, “Mina võtaksin number suurema” kleidi peale, lööd pea selga, selja sirgu, tõmbad kõhu ja pepu kõvasti selgroo vastu; tänad; ja asutad end minekule. Autosalongi suunas. Sest testauto ootab.

IMG_0576Teekond üle tühermaa ja mööda pikki, vonklevaid kõnniteid, on pikk, see-eest vaevarikas ja kleit ei leevenda olukorda kohe sugugi. Vastupidi, su peas vasardab kuuldavalt mantra: “olen jaapanlanna, hiid-jaapanlanna ja mu sammud on kümnesentimeetrised. Olen jaapanlanna, hiid-jaapanlanna ja mu sammud on…”

Jalgades on tunne nagu ei käiks nad eraldi kohe sugugi. Või käivad, aga umbes kümne sentimeetri ulatuses. Seega, sa tipid. Tühermaal, jah. Ja siis võõraste inimeste pilkude all. Ja jõllitad tähelepanelikult maapinda, et mitte kummuli kukkuda.

Sest uuesti püsti saamine oleks ilmselgelt raskendatud. Või seotud kohutava piinlikkusega, sest kleidi all on sul küll see kõige elektrisinisem kallispesu, aga seal on veel ka tennised, eelmisest rõivakomplektist kintsu ümber jäänud pitsretuusid ja… muidugi see, millepärast üldse kogu see poodlemine ette võtta tuli. “Mul pole midagi selga panna,” võimidagi.

IMG_0579Autosalongi jõudes oled sa üleni higine. Nagu konkreetselt, märg. Oleks ripsmeid värvinud, oleks panda ka kohal. See osa hommikust jäi õnneks või laiskusest vahele. Seisad naeratades valvelaua juures, võtmed näpus ja vaatad autot. Teed asjatundliku näo. Siis võtad julguse kokku ja lähened.

Avad ukse. Vaatad istet, mis on üleliia madalal. Vaatad ümbrust, püüdes tuvastada, et keegi ei näe ja viskud, pea ees salongi. Üks tennis jääb asfaldile kurvalt järele lehvitama. “Ei ole minu oma,” teed näo, sest sul on ju pikk kleit, eks… ja tennised, tõepoolest…

Igatahes oled sa nüüd salongis, rähkled end kuidagi kahe istme vahelt õigesse asendisse, tõmbad ukse kinni (enne sudid tennise vasaku käega kah “ma igaks juhuks võtan kaasa”-näoga sisse), lükkad keskluku peale, laotad “Mina võtaksin number suurema” üle põlvede ja rullid professionaalse osavusega maksikleidi kõrvuni. Või noh, sinnamaani, kuhu ta on nõus tulema. Nii, et vabaneks vähemalt üks jalg, millega sidurit litsuda. Gaasi ja piduriga vaatame juba edasi…

Oleks teistsugune masin, oleks see kõik palju piinlikum. Aga on ilus auto. Väliselt väga, väga kobe auto. Ja su eneseväärikus jääb sulle seekord alles.

*Õnneks ka motivatsioon, midagi päriselt ette võtta. Selle “Mina võtaksin number suurema”-kleidi nimel.

*Kontekstivälised pildid on taotluslikud. Nagu ka tomatitaimed Insignia pagasiruumis. Kõlbab direktorile, kõlbab pika kleidiga daamile, kõlbab ka taimekestele.

 

 

One thought on “Opel Insignia ehk kuidas säilitada eneseväärikus

  1. Pingback: Sõbrapäeva eri: leedid ja lelod ehk mina pean disaini saama! | emapidur

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s