Audi Q7 vol 1: ja siis tulen mina, üleni valges!

Seda lugu sobib sisse juhatama anekdoot, mis lõpeb lausega: “ja siis tulin mina, üleni valges.” Fred Jüssi armastab seda lugu ikka jutustada, et ilmestada absurdimaigulisi olukordi.

Kiiskavvalgest Q7st on suhteliselt raske mööda vaadata, sest ta seisab täpselt mu käiguteel esindusse ja on… üsna… suur. Haaran möödajooksul stendist hinnakirja ja vean, oma volitust oodates, pastakaga mitu ringi ümber 600Nm. Kuussada njuutonmeetrit. See on siis vääne- kuussada. Kuussada!!! Kilovatte on 200 ja mootor on V6 3.0 TDI quattro.

Ronin (sõna-sõnalt!) autosse, ohkan “Whoooa!” ja sätin istme paika. Massaaži ma praegu kohe ei vaja, aga aitäh pakkumast! Kõikide nende nuppude, rullikute, valitsate ja ekraanide rägastikus orienteerumiseks luban, võtan eraldi päeva. Esimene ülesanne, on leida üles rool ja käigukang. Siit tulen mina, üleni valges…

Muuga saame hakkama… Emalaeva meenutavas autos, rooli kõrval on päris pisike Start-nupukene. Rool see-eest on suur, aga mitte -epärane vaid säärane jäme, sileda nahaga kaetud sardellirõngas. Multifunktsionaalne sardellirõngas. 8-käigulise tiptronic kasti kang on kandiline ja kohmakas, natuke võtab harjumist õigesse asendisse tõmbamine. Aga! Esimene 12 punkti tuleb ära P-nupu eest, mis lihtsustab oluliselt elu- kui oled otsustanud, et täna me rohkem ei sõida, pressid pöidlaga peed ja “parking” asend on sisse võetud. Ma olen tulnud, üleni valges.

Härra Abikassa viskub oma pikkadel jalgadel elegantselt kõrvalistmele, tšikk on end oma mänguasjapargiga tagaistmele juba sisse seadnud ja mängib kodu. Oma kodu ust ta muidugi ise kinni tõmmata ei jaksa, õrnake ja tilluke nagu ta on- isa peab abistama. “See on nagu turvauks,” ülteb tšikk. “Pigem on see nagu soomusrong,” pomiseb paps. Aga lõpuks, me sõidame! Siit me tuleme, üleni kiiskavalt valged!

Väga kaugele ei sõidagi, mul on vaja kõrvalasuvast Euronicsi Apple poest osta endale uus töövahend. Mis tähendab, et ma teen nii umbes sada meetrit sõitu parklani, kaks ringi tihedalt pakitud autode vahel ja otsin kohta, kus ma saan.

Esimeses vahes parkimine ei õnnestu, tundub natuke kitsas. Järgmises vahes… sama lugu. Kolmanda koha peal muutub Abikassa juba närviliseks ja sõnab, et ma mahun vabalt kõikidele saadaolevatele parkimiskohtadele. Abikassa seekord ei tea, mis ta räägib… see siin on suur (valge) auto. Või isegi… emalaev (valge). Ja mina olen… noh, pidur. Emapidur. Ja ma ei ole üleni valges vaid olen lihtsalt blond.

Igatahes võtan ma selle kolmanda koha ette ja keeran sisse. See manööver nagu selgub, on väga ohtlik. Pilt pillub punast eest ja tagant, vasemalt ja paremalt. Kõikvõimalikud andurid hakkavad ahastavalt piiksuma. Mina… ei hakka piiksuma vaid kõnelema kõigis, seni tundmata keeltes.

(jätan 3 minutit vahele) Selleks hetkeks oleme Abikassaga teineteisele südamelt kõik ära öelnud, ta on kinnitanud oma juttu tükikesega leksikast, mida ta kasutab vaid hädajuhtudel ning on valmis mind nüüd rahulikult juhendama.

Tšikk tagaistmel enam kodu ei mängi vaid ümiseb kuuldavalt: “Ma olen tasa. Ma olen tasa. Ma olen täitsa tasa…” Ja ma tulen, üleni valges. Parkimiskohale. Viltu. Siis tulen uuesti. Ikka viltu…

Me saame selle auto paika. Mu käed värisevad, aga sellest on suva, sest 65 000 eurot jäi õnneks kratsimata. Kukun (sõna-sõnalt!) uksest välja ja olen järgmised minutid üsna vait. Tegelikult tänulik ka, Abikassale. Et ta end kokku võttis ja mind juhendas. Sest, mina, ausalt, oleksin sõitnud lauluväljakule ja auto sinna jätnud ning siis bussiga Roccasse loksunud…

Minusuguse naisterahva jaoks on siin valget tulemist ja gabariiti ühekorraga natuke liiga palju. Kõike muud- tehnolahendustest infotainmentini on ka palju, aga sellega saab hakkama. Näiteks tagumise luugi avamine on väga lihtne- nupp on uputatud juhipoolse ukse taskusse. Tuleb ära teist korda 12 punkti nutika lahenduse eest!

Aga gabariidiga on nii, et neile naisterahvastele, kes What Car? küsitluses valisid Q7 selle aasta lemmikautoks, tahaksin ma öelda- te ei tea, millest te unistate. Mina, kes ma olen… noh… suhteliselt kogenud sõitja… jään väga harva nii totralt hätta. Auto maandamisega parkimisplatsile!

Mind ei ole heidutanud ei Volvo XC90 ega Jeep Grand Cherokee (need kaks on Q7 jaoks konkurendid); ma olen mängleva kergusega ära parkinud suure Opel Movano kaubabussi… kusjuures, teinud seda tagurpidi. Aga Q7 tuleb üleni valges ja ajab pea sassi.

Jah, juba mõne kilomeetri sõitmise järel on tunne nagu oleks ma alati Q7 roolis istunud ja teda kitsastesse pragudesse maandanud, aga dämidž oleks juhtunud kohe seal alguses, eks. Ja kui nüüd mõelda, et ma olen selle auto endale ostnud- 3-liitrine V6, 600Nm janiiedasi- lihtsalt selleks, et ta esimeses vahes ära kratsida, siis see on täpselt see “ja siis tulen mina, üleni valges.”

Anekdoot on selline:

“Tsirkusse pidi tulema esinema hämmastav mees. Terve linn kirendas reklaamist, et tsirkuses esineb hämmastav mees, kellel on harukordne trikk. Rahvast vajub kokku, nii et nõelal pole ruumi maha kukkuda. Eesriie läheb lahti, muusika hakkab mängima. Laval on hiiglaslik kera, tohutu õhupall. Aeglaselt ja sujuvalt hakkab see tõusma, kerkima ja liikuma saali rahva kohale. Keegi ei tea, mida arvata. Siis käib plaks! – õhupall tulistatakse katki ja rahvale lahvatab pähe ja näkku selget sitta, terve pallitäis. Ja siis ilmub tema – üleni valges!”