Honda CR-V: kohting diskopepuga

Kindlasti olen ma Hondaga varem sõitnud, aga see on olnud selline, teadvustamata sõit siis. Istud autosse ja kulged punktist A punkti B, süvenemata enamat sõiduvahendi hingeellu . Samas, ma tean sõpru, kes on justnimelt Honda fännid; täpsemalt, Honda CR-V andunud gruupid. Mõnega neist on tänaseks läinud nii, et on fänn küll, aga sõidab Fordiga. Või Saabiga. Või Mazdaga. (Lihtsalt nii, repliigi korras- Mazda on tõesti üks auto, millest ma kohe mitte midagi arvata ei oska. Nothing; tühjus; zero. Arvan neist, kes istuvad rooli ja tooli vahel. Neil sai raha enne otsa kui nad endale BMW jaksasid osta; BMW-d ei ole ja mõistust ka eriti ei ole; aga sellestki kunagi sootuks hiljem ja siis enam mitte remargina vaid ikka otsesõnu tülinorimisena).

Ma mõistan margitruuduse tagamaid päris hästi, sest mul on see s-sõltuvus🙂 Sestap on igasugune fänlus, gruupimine, gruuvimine, netist videode vaatamine, ilastamine ja auto korraline hooldus esinduses (iga nädal, lihtsalt selleks, et veenduda, neil ikka jätkub neid uusi autosid, mida sa kõiki endale tahaksid), täiesti normaalne tegevus. Kuniks see ei muutu obsessiivseks ega kahjusta teisi elusolendeid.

Ma pidin Hondast kirjutama, eks. Esialgu, kui ta meile platsile sõitis, puhta ja valgena (eriti kui võrrelda šokolaadiga apelsinis v oli see vastupidi?) vaatasin ma autost mööda. Mulle pakkus rohkem huvi see kena naisterahvas, kes sealt autost lumivalges mantlis ja Kill Me Myself and I – kotnsadel välja astus- et kuis nad ikkagi seda teevad? Kimavad kaadrisse ja veel üleni valges… aga taevast sadas sodi ja kõik oli ängiämblik! Annely osutus meeldivaks, see-eest armsaks, vastutulelikuks tüdrukuks; ja … nagu elu näitas, ka superkiireks korraldajaks.

Sest tund pärast võtet läks meie produtsent järele kirsipunasele CR-V-le, mis oli sarnases, exclusive varustusastmes; lihtsalt, kirsipunane. Imeilus, nohh. Ja laupäeval võtsin mina omakorda produtsendilt auto, et draivida see järgmiste testsõitjateni. Selline, kollektiivne test siis.

Ummm… kõigepealt kolistasin ma OB-ga mööda Pärnu maantee hiidmajade kvartali nurgataguseid, et leida üles klubi Tapper. Pold eladeski kuulnud! Aga sel korral leidis plond pimeda tera ja Tapperi. Ja produtsendi, kes käis ümber punase auto ja itsitas: “Sa ikka tead, mis siin tegema peab? Et kuidas käima läheb ja niimoodi… Mulle tehti poolteist tundi instruktaaži.” Eee… ahah. Asoh, nojah. Loovutasin veidi vastumeelselt oma OB võtmed produtsendile: “Sellel on käigud; tead sidur-pidur ja gaas ka, aga seda ära väga palju kasuta…”  Mispeale ajas produtsent rinna kummi, tuli mulle päris lähedale, võttis OB võtmed ja teatas, et on elu jooksul olnud  väga paljude erinevate autodega ja teab küll, mis on käigukang ja rool jne. “Appi,” hädisesin ma kuulmatult, “mees, kes on sõitnud NII paljude autodega elu jooksul, mis on minu omast tosinajagu aastat lühem, on ju… teate küll, mis mees…” Vaatasin OB-d ja pidasin tõsiselt aru, kas põgeneda kohe või pisut hiljem; ja jätta see kirsipunane… miskiasi… lihtsalt sinnapaika. Sõitku ise. Selle eest ta vastutab vähemalt; esinduse ja Annely ees.

Ma ei põgenenud, sest ma olen professionaal. Istusin autos ja kuulasin produtsendi esmaseid, see-eest segaseid näpunäiteid, laadis: “noh, siin on see nupp ja siin see kang, ja siis vajutad siia ja surud tänna ja lähebki edasi nagu päris auto.” Eeee… vabandage; vale aadress. PÄRIS auto on S. Aga see siin on plondi hirmutamise uusim agregaat. Oleks Juhan Viiding elus, ta oskaks seda, sarnaselt “Poeemile” eriti kaunilt sõnastada. Produtsendi jutt voolas mu kõrvadest üle nagu Tuukri tänava toruleke; ainus, mida mu ehmunud aju suutis registreerida, oli tema käsi, mis ukse käepidet edasi-tagasi poleeris. Ehk siis, mees andis märku, mina vastutan. Lõpuks, kui ta end mu kulul tükk aega lõbustanud oli; halastas ta ja vajutas nuppu. Justnimelt, nuppu. Rooli kõrval on tavaliselt süüde ja seal mingi koht, kuhu võti valepidi sisse toppida, aga CR-V disainerid on aegsasti minusugused tobud elimineerinud ja pannud süüte asemele… nupu! See, mis siis lahti läks, … see oli nagu seal Minski kõige popimas ööklubis. KÕIK tuled, absoluutselt KÕIK tuled armatuuris, led-displeil, veel ühel displeil ja siis veel igal pool lõid hõõguma; lausa kahel otsal. Kui see Kalev koju jõuab, siis tal selle auto peale läheb küll… lõug kolksuga lauale. Serviti. Aga Kalev jõuab keegi-ei-tea millal ja enne seda tuleb m i n u l selle autoga sõitma õppida.

Vahepeal jäi Honda vait ja kustus ära. Põlema jäi üksnes laevalgustus. Pressisin nuppu. Disko läks käima ja kena naishääl soovis mulle meeldivat tantsuõhtut ning uusi partnereid. Vajutasin nuppu veelkord. Auto kustus ära. Vajutasin nuppu. Disko. Aga miks ei käivitu? Kui öeldi, et käivitub nupust?! Vajutasin nuppu. Kustus ära. Viimases hädas pressisin punast kolmnurka keskkonsoolis. Ohutuled läksid peale ja veetlev naishääl küsis, kas räägin oma mehele ise kõik ausalt ära või vajan ma selleks abi- tema võib kohe helistada. Ah, põrgut, helista, bitch! Ise sa mind siia diskole kutsusid… leidsin gaasipedaali. Vajutasin. Midagi ei juhtunud. Ja siis ma vajutasin seda teist pedaali seal põrandas ja pressisin jõuliselt nuppe ja voila! – juba teist korda sel imelisel päeval juhtus imeline asi ja plond leidis teistkordselt tera pimedust! Auto urahtas vaikselt; meeldiv naishääl teatas, et on aeg uurida kaarti ja tsekkida läbi lähikonna diskosaalid.  Tehtud, mõeldud. D (nagu disko) oli automaatkäigukastil täitsa olemas… Sõidame!

Produtsent jäi meile Irvikkassi näoga järele lehvitama ja mina teadsin, sujuvalt liiklusvoogu sisenedes, et lõbu jätkub südaööni; siis saab tuti(mütsi)ga geišalaadsest jälle prõua produtsent ja CR-Vst OB.

“Sujuv liiklusvoog” tähendab, et ma sõitsin väga vaikselt. Et üldse aru saada, millega on tegu. Kuskil, Tabasalu ringil, hakkas tunne sisse tulema. Tunne, et selle neliveolisega ma maastikul luurele ei läheks; õieti, ma ei tea tänaseni, kas seal oli see nelivedu või ei olnudki… tegelikult oli, aga käitus auto väga harjumatult. Järgmiseks saabus tunne, mis teatas, et tegelt on see UFO-varustuses pill ikka sigaedev. Nagu wäääuuu, kui edev. Ja selle koha peal kuulus kogu diskens ja muu pidu loomulikuna CR-V olemuse juurde.

Möödasõitudega oli keeruline; nii alguses kui ka südaööl, kui produtsendile masina tagasi viisin. Sest mootor oli lihtsalt no nii… smooth. Pehme. Lõdva. Iseloomutu. Diisel veaks seda loomakest märksa särtsumalt edasi ja… no eks ma ju olen harjunud ka dislaga, eks.

Aga. Ma jõudsin õnnelikult testperekonnani.  Sellest, kuidas asi edasi läks ja mis nemad arvasid, ühes järgmistest sissekannetest. Seda mäletan, et kiriku juures autost välja astudes mind kadeduseuss küll ei närinud; istusin pereema Toyotasse täies rahus ja unustasin kogu loo. Esialgu. Sest sel kirsipunasel diskopepul oli mulle üllatusi varuks.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s