Opel Cascada, idekas Non-Bikemouse’i sõiduvahend!

IMG_0003Mõni aeg tagasi oleksin ma Cascada nime kuuldes üsna ükskõikselt õlgu kehitanud, sest eks ole Opeli eri variantide ja nende sõsaratega ringi sõidetud ka. Päris kindel, et 1862. aastal Adam Opeli poolt püsti pandud ettevõte on ka 150 aastat hiljem kindlalt sadulas ja nopib jätkuvalt auhindu (värskemad 2012. Aasta Auto, Ampera; 2013 red dot disainiauhind, Adam). Auhindadest olenemata, on üldmulje Opelist pigem kui konservatiivsest; pisi-Adami puhul ülevõlli euroviisusest margist; keskkonna poole pealt kah nii ja naa, sest ehkki Ampera hübriidtehnoloogia on tõenäoliselt tänase päeva üks jätkusuutlikumaid, lõpeb keskkonnasääst (ja sääst üldisemalt) sel kohal, kus mootor lülitub akudelt bensiinile; ja kohas, kus äraaetud akusid utiliseeritakse. Väikese euroviisu-Adami kütusekulu ma aga kommenteerida ei tahaks, eks. Niisiis, kabrio-Opel, mis see ikka niiväga teistmoodi olla saab?!

Lisicki rabak!

Cascadal oli aega mind veenda mu maailmapildi paikapidavuses kümme päeva- just nii kaua kestsid uue saatesarja võtted ja ka suvesuhe kabrioletiga. Läks nii, et mu senine arvamus Opelist purunes juba esimesel õhtul; ja juhtumisi oli see õhtu, mil Lisicki üllatas Kaia Kanepit. Selle vahega, et minu üllatusel puudus kaotuse kibe maitse- Cascada on tugev tegija. Rabak (smash) see on!

Vaata eest või vaata tagant, vaata seest või kapoti alt, see masin on stiilne ja silmapaistev– eriti linnatänavatel ja IMG_0005kokkupakitud katusega. Vihjeks, et topelt tähelepanu koos koputusega meelekohale, on garanteeritud olukorras, kui väljas on 13 kraadi sooja ja taevast sajab alla nürisid pussnuge- ehe Eestimaa südasuvi; kabrioletiga. Nemad seal plekk-kuutides ei tea (ja ei usu ka), et tegelikult kannatab väikese sajuga avaautoga sõita küll- vaata füüsikast peatükki “Õhuvoolud ja auto kerekuju”. Aga, las see jääda; kellele seda koolitarkust ikka vaja on, eriti, kui Cascada (hisp. k. “kosk”) -nimelise lustikasti hinnalipik paneb üllatunult kulmu kergitama ja pahuralt oma liisinglepingut jõllitama.

Opeli perekonna tänast disaininägu juhib Andrew Dyson, mees, kes kirjutas end ajalukku Saab 9-4X BioPower Contseptiga (ja siis läks Saab ise ajalukku) ning kes veel hiljuti kasutas igapäevasõitudeks Saab 900! Nii, et pole imestada, miks ned punased punktid kukuvad ja Cascadale järele vaadatakse. Elagu Sapel!

Cascada hinna sisse mahub kõik see, mille eest mõne teise margi eelistaja peaks paarkümmend tuhat eurot rohkem lauda laduma. Ja kui ma ütlen “kõik”, siis tähendab see nii nahkistmete elektroonilist reguleerimist ette-taha, külgedelt ja nimmelt, tooli ettepoole pikendamise võimalust; igas suunas sätitavat sätitavat nahkset rooliratast, roolisoojendust, selge pilguga tagurduskaamerat, parkimisassistenti, kabariidiandureid, pimeda nurga indikaatorit peeglitel, iseliuguvaid turvavöösid, isesulguvaid uksi, adaptiivseid LED- esitulesid, automatseid kaugtulesid,… just name it- ja see on olemas!

Suurepärane navi, mis sisaldab täiskomplekti Eesti kaarte. Ja põhimõtteliselt, kui sa oled endale selgeks teinud kiviaegse IMG_0540valitsa käsitsemise- sest see on tõesti absoluutne absurd, miks nii šikis masinas on puudu puutetundlik ekraan ja selle asemel tuleb vandudes rullida valitsat, mille õigel tähel (set destination) või ekvalaiseri nivool (helisüsteem) peatamine on tükk nikerdamist- mõtleb seegi sinu eest, andes märku, kui bensiin otsa lõppema hakkab (niipea ei hakka nagu selgub edasisest loost) ja juhatades sind otseteed järgmise bensukani, kohvikuni, majutusasutuseni või vetsuni.

Cascada on nii intelligentne, et kohati on tunne, kas ma ikka ise kogu selle tarkuse ja mugavuse vääriline olen… tasuks vähemalt välja paista, kui katus on alla lastud, eks; karskus ja hea füüsiline vorm elunormiks!

Sõidame!

IMG_0730Oojaa, sõidame muidugi! 1,6-liitrine  SIDI Ecotec turbomootor on Cascada bensumootoritest parim pakutav valik; väike aga jõuline; toetab muidugi ka Start-Stop-süsteemi. Seega, kui üldisemalt Opelit valida, tasuks Ecoteci jõuallikale panustada; kütusesääst ja kümnendiku jagu vähem CO2 õhusaastet on argument rohelisele südametunnistusele. Tootja on lubanud, et 2015. aastaks on enamus vabalthingavaid bensukaid Ecoteciga asendatud.

Mootori häält salongis peaaegu ei kuule; ka sisse-ja väljalülitused toimuvad peaaegu hääletuna, tunda on vaid kerge nõksatus. Jalakäijast suhiseb Cascada tasaselt mööda, gaasi lisamisel teeb turbo iseloomulikku, vaikset vilinat.  See kõik jätab tõeliselt läbimõeldud, hoolikalt valmistatud ja kaasaegselt sümpaatse (ning hinnalise) mulje.

Kuna positiivseid elamusi on kaugelt rohkem, kui hinnalipik lubaks, lepin seekord ka kuuekäigulise manuaalkastiga. Lepin sellepärast, et müügiosakond teatab enesekindlalt “Meestele manuaal meeldib!” Ja just oma arvukate meeskolleegide ette ma ju Cascadaga eputama lähengi. Mitte, et mul oleks sõidu ajal pidevalt meeles vahetada kuuendalt alla- minu peas on ammu ära käinud automaadiklõps; ja see ei ole sugugi Opeli süü, et ma sedasi, kuuendaga, 45 km tunnis sõidan.  Käigukast on erakordselt mõistev ning ei kapriisitse, minu lollusele viitab vaid väike vilkuv nool armatuuril: “kui juhtub, et sul tuleb meelde, kus on käigukang, vaheta madalamaks.”

IMG_081045 km/h ja tihtipeale veel aeglasemalt sõidan ma sellepärast, et minu arust ei ole kabriolett loodud kihutamiseks; ehkki Cascadal oleks jõudu selleks küll ja rohkem. Keeran maanteelt maha, kõrvalteele ja naudin. Magusalt lõhnavaid, õitsvaid rapsipõlde ja lõõrivat lõokest; õhtul niitudelt tõusvat udu ja merre loojuvat päikest; inimesi, keda saan aeglasel kulgemisel kasvõi kättpidi tervitada, ja kes avatud katusega autot nähes alati rõõmsaks muutuvad. Ma ei ole vist eladeski nii väga palju säärast vaikset ja aeglast veeremist nautinud. Cascada on mugav vaheldus jalgrattale ning minu jaoks, kes ma mootorratastest suuremat arvata ega pidada ei oska, võimalus kogeda sõidurõõmu vabas õhus, tuul juukseid sasimas (seda ei saa kiiverdatud tsiklist kohe kindlasti kogeda!). Klassikaline etikett soovitab, et avaautos sõites kataksid naised oma pea elegantselt heljuva sifoonrätiga ning kõik sõitjad kaitseksid silmi (päikese)prillidega. See on mõistlik, juhuks, kui sitasitik sulle ootamatult ninna soovib lennata; sest kui see juhtub, pole see enam lihtne peatükk füüsikast vaid tõsine vigastusoht.

Mingil hetkel vajutan sisse SPORT- stiilinupu, litsun gaasi ja uhan minema, tolmujutt taga. Cascada liibub teele ja võtab mängeldes kõik teravamad kurvid, paar korda saan auto isegi kergesse külglibisemisse. Käiguvahetus on hoomatavalt kiirem, rool terav ja tundlik ning, olenemata sportlikust rehvist, ei pea võileiba pehmendusena hammaste vahel hoidma. Blond võib muretult draivida, sest ABS, EBD, CBC, BA jms. on valvel. Maanteele jõudes lülitun tagasi ECO- režiimile ja lehvitan vastu sõitvale politseile rõõmsalt. Politsei lehvitab vastu ja on vist natukene kade…

Asi, millega on halvasti, on tahavaatepeegel. Ei oskagi seda liigitada, kas tegu on taotlusliku disainielemendiga või tõsteti see lihtsalt sajanditagusest Opelist siia ümber… raske raamiga pisike peegel ei näita põhimõtteliselt suurt midagi; ehkki, kui katus on peale tõstetud, siis ei paistagi tagant suurt midagi- aga, no ikkagi! Minu soovitus oleks, pange siis tahavaatekaamera ekraanile jooksma, sest olenemata kõikidest parkimis-ja liikumisassistentidest, mis annavad märku, kui kuskil keegi aevastab, tahaksin ikka ise ka näha, kuhu ma sõidan ja kes mind jälitab.

Lähme reisima ja võtame kaasa sõbrad ning kõik vajalikud asjad!

IMG_0545Meid oli neli, kes me otsustasime, et paaripäevane reis Saaremaale oleks Cascadaga asjaks ära teha. Seega, pakkisime pool majapidamist autosse. Mahtus. Midagi tuli siiski ka salongi tõsta, aga see on ju alati nii, et mõni asi ei mahu ja mõni jääb üle ja lahendus on, suruda need istmete vahele. Või uksesahtlitesse, mis Cascadal on piisavalt ruumikad. Pagasiruumi mahutavuse süüks ei saa ülejääki ajada, sest see on silma järgi hinnates umbes sama mahukas kui Astra sedaanil.

Nii. Nüüd katus alla ja sõit võib alata. Eemmm… elegantse reklaamklipi- pikkuse etenduse (17 sekundit tehase andmetel) asemel teatab auto: “palun korista pakiruumi!” Saab tehtud. Ei midagi. Kümneminutilise süüdlase otsimise ja asjade sisse-väljaloopimise  tulemusena on tavaar pakitud kaks korda tihedamalt, ruumi kaks korda rohkem; aga katus keeldub ikkagi avanemast.

Sebimise ajal on päikese ette sõudnud hiiglaslik pilv ja otsustame suurema kahetsuseta jätta seekord vihma vahele ja  katuse peale ning säästa kaasliiklejaid autosse surutud mänguloomakuhilate, minemalendavate jäätisepaberite ja vaidlevate laste(vanemate) sõust.

Omaette elamus on autosse sisenemine- kaheukselise kabrio puhul on kaks võimalust: avada katus ja hüpata üle; või lükata esiistme seljatugi alla- zinn!- ronida taha, kus on ruumi kahele suurt kasvu täiskasvanule täitsa lahedalt- ja tõmmata seljatugi alla ning nautida uuesti vaikset zinni, millega tool oma kohale tagasi liigub.

Katuse avamise ja sulgemise sõud saame esimest korda suurema publiku silme all läbi viia Kuressaares; pakiruumist on selleks hetkeks välja tõstetud kõik ebavajalik. Katuseta sõitmise tõeline nauding saabub Saaremaa kõrvalteedel; päike on seniidis ja temperatuur kolmekümne kandis- eluäge kogemus!

Tagaistmel istuvad lapsed kaifivad täiega, kuniks kasvav kiirus ja käigutuul neil silmad hellaks teevad ning turvatoolis istumine ebakindlaks muutub. Võtan kiiruse maha ja lasen aknad üles- see käib elegantselt, ühe nupuvajutusega. Nagu enam-vähem kõik selles autos- elegantselt, ühe nupuvajutusega…

Kütusekulu ja minu blondihetk

Ühes müügiosakonnas pidas vanemmüüja mulle pika loengu sellest, kuidas auto kütusekulu arvutada nii, et see ka tõene oleks. Sealjuures soovitas ta pardaarvuti numbreid mitte üleliia tõsiselt võtta. Seega- nüüd ja edaspidi; on mul kaasas paber ja pliiats ja terav silmamõõt, selleks et kompuutri näit alati üle kontrollida.

Cascada puhul tegin oma arvutused eraldi linnasõidule ja maanteesõidule. Ja tulemus on säärane, mille kohta võiks öelda- tehke järele või ostke endale!

Maanteel, kuidas ka ei arvutaks- 6,6l/100 km.

Linnas, sõltuvalt katuse asendist, tipptunnist ja trajektoorist 8,0-8,6 l/100 km.

Blondihetk saabub kolmandal päeval, kui Cascada teatab, et nüüd on nii; kütus kohe lõppemas ja lähim bensiinijaam asub… ning navi võtab pikema jututa suuna sellele.

Bensiinijaamas sõidan tankuri kõrvale ning vajutan luugi nuppu. Eeämmm… millist nuppu?! Kus see nupp asub, mida ma vajutama pean?!

… kümme minutit hiljem, kasvatan ma endiselt bensiinijaama järjekorda, tagumik esiuksest uhkelt upakil ja koban kätega põrandat, pingialust, keskkonsooli… ning üritan mitte väga palju ja kõva häälega vanduda. Ma otsin nuppu, mis avaks bensuluugi.

… kaksteist minutit hiljem astun viiskümmend sammu järjekorras tahapoole, kisun lahti ootel oleva Opel Insignia ukse, tõstan juhi nattipidi välja ja talutan kättpidi Cascada juurde: “Vabandage, kus siin see luuginupp on?”  Onkel vangutab pead ja asub salongist nuppu otsima, samal ajal Cascada suunas imetlevaid häälitsusi tehes. Nuppu me ei leia, aga onkel istub Cascadas ja on seda nägu, et äkki sõidaks niisama, õhu ja armastusega?!

… on möödunud tubli kakskümmend minutit, osa järjekorrast on lootusetult pahuratena haihtunud; ja siis väljub armsalt nostalgilisest kollasest Mossest vuntsidega vanem mees, astub otsustaval sammul Cascadani, pressib näpuga bensiinipaagi katteluuki auto küljel ja see avaneb! Onkel mühatab, võtab püstoli, asetab selle paaki ja küsib: “Kas te ikka teate, palju te võtma peate?”

Ühesõnaga, blondihetk täieline. Õnneks kõik naeravad, sest Cascadal on Ungari numbrimärk ning ma näen oma abituses ilmselt pisut tulnukalaadne välja. Tänan kohalesaabunuid selges eesti keeles, soovin neile kaunist suve; ja vuristan rahulolevalt lähima põldmagunavälja juurde kohustuslikke ilupilte tegema.

Muusikaline outro.

Muusika, mis Cascadasse sobib, on kohe kindlasti jazz. Peavoolust avangardini, eriti armas koos aegumatu Anne Ermiga.  Helisüsteem toetab jazzi täiega, aga avatud katuse puhul oleks viisakas arvestada kaaskodanike muusikamaitset; ehk siis- nautige linnulaulu, sujuvat sõitu ja Cascadat. Ja kui olete Cascada kasuks otsustanud- liiga palju “jah”-e, et oma kiindumust eitama hakata- siis talvel kuulake lihtsalt muusikat. Sest põhimõtteliselt kannatab selle autoga sõita aastaringi. Lihtsalt, seal, Nizzas, Hispaanias, Kreekas… on neil aastaringi siesta, fiesta ja veits erinev kliima. Unistada võib ikkagi, sest Cascada on päriselt olemas.

Hinnad algavad 23 000 eurost. Mind kümnel päeval rõõmustanud isendi lipikul on pisut kallim hind, aga selles sisaldub ka suht kosmiline varustuspakett.

Meeldis

Koostekvaliteet

Disain

Sõidurõõm

Mõistlik kütusekulu

Rikkalik varustus

Hind

Ei meeldinud

Keeruline navigeerimine nuppude ja rullikutega

Liiga palju nuppe keskkonsoolis, mille otstarvet on esimese hooga raske tabada

Kiviaegne tahavaatepeegel

Eesti oludes kabriona kasutamise võimaluse vähesus

2 thoughts on “Opel Cascada, idekas Non-Bikemouse’i sõiduvahend!

  1. Pingback: Opel Astra ST ehk peeglite lehvides loojangusse | emapidur

  2. Asking questions are really good thing if you are nott understanding anything
    entirely, but thuis post provides fastidious understanding even.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s