Seitsmekohalise elutoa välisdisain on kompaktne ja kaasaegne, Q7 vaatab sind intelligentsel pilgul.
Mu esimesed 10 minutit teise põlvkonna kuu seitsmega kujunesid üsna piinlikuks. Järgmised 4320 midagi minutit see-eest kujunesid täisvereliseks seikluseks tõelise emalaeva pardal.
Õhtu lõpetuseks suutsin parkida filigraanse täpsusega kitsasse prakku ja sooritada keerulisi manöövreid masinaga, millel pikkust 5052mm ( viis koma null viiskümmend kaks meetrit, jah!), kõrgust 1741mm, teljevahe 2994 mm (kuus tribakest vähem kui kolm meetrit).
Pöörderaadius ja manööverdamisvõime on Q7-l suurepärane. Kes on koolis füüsikat õppinud ja mõõte-suhteid lähemalt vaatab, saab aru, et tegu pole kosmoseteaduse vaid tõhusa tabelarvutusega. Ning kuigi “purjepinda” on sel autol päris parasjagu, ei lükka külgtuul suurel kiirusel teda teelt välja.
Selle masinaga läksime läbi ükskõik kuskohast… peaaegu. Mööda Patkuli treppe me siiski patseerima ei läinud, ehkki auto võimekus- sealhulgas õhkpatjadel muudetav kliirens ja automaatne tagasilla seadistamine- lubanuks sedagi. Mets, mõjus kruusatee, munakivirada, risti-rästi rööpasse sõidetud mudalasu said ära proovitud.
Manööverdamist lihtsustab lisaks kaamerale ka pealtvaates kuvatav auto asend
Esindus ei ole 7-kohalise testauto puhul milleski kokku hoidnud. 3-liitrise V6 diiselmootori ja 8-käigulise tiptronic kastiga varustatud valgel laeval on peal enamvähem kõik, mida lubab 8-leheküljeline lisavarustuse nimekiri.
Siinkohal ei saa ma soovitada, et võtke, võtke kõik- sest iga vidin maksab.
Standardvarustusega tulevad kaasa eluliselt olulised omadused, mida ühelt kaasaegselt nelikveoliselt oodata oskad: pidev nelikvedu, automaatkast (premium, arusaadav!), rekuperatsioon (pidurdusenergia tagasilaadimine ja ärakasutamine auto nn. elektrivõrgus), kiirustundlik roolivõimendi, nn. külmakindluse pakett jms. Standardvarustuses diiselmootoriga Q7 hind on 62 500€, samasugusel 3-liitrise bensiinimootoriga, veidi võimsamal isendil, 64 500€.
Meeste auto, mis meeldib ka naistele. Sobiv kingitus isadepäevaks.
Maksab võimsus- bensukal on kilovatte 45 võrra rohkem, mina aga soovitaksin vaadata pöördemomenti (Nm)- diislil on see 600, bensukal… 440. Asi otsustatud.
Juba ammu ei vaata ma kilovatte vaid justnimelt neidsamu tillukesi njuutonmeetreid ja pööretevahemikku, mil maksimaalset jõumomenti rakendatakse- nelikveolise puhul on see vaat’ et kõige olulisem näitaja. Kui eesmärk on sõita ja mitte lihtsalt näidata.
Ja siis tuleb lisavarustuse nimekiri, viide asendisse (sõltuvalt teeoludest) sätitavast õhkvedrustusest nupust avatava koormakonksu ja öise infrapuna”prillini”, mis pimedas suudab tuvastada teel liikuvad objektid (umbes kassisuurusest alates). Kui tahta võtta kõik, kõik, kõik- kerkib seitsmenda kuu hind seitsmendasse taevasse.
Küsisin neil päevil, mil emalaevaga kruiisisin, endalt, kas on midagi, mida sellele masinale võiks veel külge riputada? Midagi, mille peale insenerid lihtsalt tulnud ei ole? Ühe asja leidsin: seitsmes kuu ei loe liiklusmärke täie teadmisega, ehk siis- kohanduv kiirusehoidja ei võta 50 km kiiruspiirangu juures kiirust 150 km/h pealt ise alla ega anna ka minna, kui järjekordne kaevandus keset maanteed ära lõpeb. Ford S-MAX, muuseas, seda teeb. Toimetatud: ka Q7 suudab lugeda liiklusmärke ning kiirust vastavaks kohandada, aga selleks tuleb vastav funktsioon sisse lülitada.
Kõige Tähtsam Nupp kahe istme vahel- siit saab valida vajaliku funktsiooni, plaadile aga saab sõrmega tähti joonistada ja sisestada soovitud sihtkoha. Kõige lihtsam see töö just ei ole, sest kes meist enam mäletab, kuidas käsitsi kirjutada. Aga harjusin üsna ruttu.
Igasuguste isemõtlevate kellade ja vilede puhul kerkib põhimõtteline küsimus, kust jookseb inimvõimete piir?
Insenerimõtte osas pole kahtlustki, et isesõitvad autod on suurlinna liikluses pea möödapääsmatu tulevik- eeldusel, et inimene ei ole valmis loobuma isiklikust mugavusest (kui ta seda endale lubada saab)- parimagi liiklusskeemi puhul ei saa ummikuid (Kopenhaagenis ja Amsterdamis isegi jalgrattaummikuid!) päriselt vältida. Malamuudikeese sõimlemise asemel oleks sellises iseliikuris võimalik tööd teha. Näiteks.
Praegu nokitakse ummikutes nina ja nutitelefoni (kaks kõige levinumat asja, mida autojuhid sõidupausi ajal teevad). Seda viimast teevad juhid ka sõidu ajal.
Ja mina aru ei saa, miks seada ohtu enda ja teiste elu, kui on olemas “käed vabad” seadmed ning enamuses uutes masinates olemas ka võimalus, paarida oma nutitelefonid auto meelelahutuskeskusega? Q7 puhul piisab ühestainsast ekraanipuutest, et öelda paaritumisele “jah” ja olla edaspidi turvalise(ma)lt ühendatud infovooga.
Nõnda et just needsamad “inimvõimed” pruugivad pooleldi isesõitvate autodega alt vedada. Sätid istme ja peeglid, kinnitad turvavöö, vajutad nuppu, annad kangile käsu “sõida”, lükkad peale piirkiiruse ning ülejäänu teevad adaptiivne kiirusehoidik, kümned aktiivturva-abilised ja mugavusvidinad juba ise. Isegi helitugevus kohaneb sõidukiirusega!
Kolmandas reas ei ole üleliia ruumi, teises aga võib mõnuga laiutada. Kolm tite turvaistet või kolm paksu mahub ka.
Salongis on nii vaikne, nii pehme, nii… igav. Teeks midagi? Mhah? Vaataks, mis lehed kirjutavad… sööks midagi… magaks natuke… Ja auto kulgeb omasoodu. Laserradar jälgib sõidurada, rool korrigeerib end ise, pikivahe on kindlaks määratud ning sõltuvalt liiklusvoost võtab auto kiirust maha või paneb juurde. Kui keegi eespool äkkpidurdab, jääb Q7 seisma. Ulme! Puhas ulme, ausalt.
Ma soovitan, pelgalt kogemuse saamiseks teha proovisõitu Q7 või uue VW Passatiga või Škoda Superbiga, millel on peal sõiduraja assistent koos adapteeruva püsikiiruse hoidjaga. Ehkki sarnast tehnoloogiat kasutavad paljud tootjad, on VW-l eriti tugevalt väljendunud “isemõtlemine”.
Ebareaalne tunne, et auto sõidab sinu eest, ei lähe tükil ajal meelest- keegi teab sinust paremini, kuidas rooli kõige optimaalsemas asendis hoida, millal anda gaasi ja millal pidurdada. Nii mugav, nii vaikne, nii mõnus, nii… igav. Teeks siis midagi!
Teebki. Kui fooris on punane tuli ja sa satud olema tühjal rajal, kihutab masin sisestatud kiirusel (90? 110?… ah, paneme kohe 123…?) üle ristmiku. Ei, ta ei ole värvipime; sina magasid roolis, silmad lahti (loodetavasti siiski lahti).
Elutoas on lisaks ka ruumikas tagakamber, kus antakse jäätist ja kokakoolat.
…või siis ei tee. Kui külje pealt sööstab teele põder, kits või minu poolest tuhkur, sõidab Q7 lihtsalt edasi- olles eelnevalt andnud sulle teada küljepõrke-ohust. Kui põder jõuab ette, siis tõenäoliselt masin ka hädapidurdab, nii ütleb käsiraamat. Rohkemat auto teha ei saa, sina pead olema valmis reageerima.
Kui teejoonijad on oma tööd teinud lohakalt või üldse mitte teinud, hakkab radarisüsteem kahtlema ja seitsmes kuu sõiduraja servade vahel laveerima, otsides õiget kohta; või siis võtab kena kaare bussitaskusse- seda juhul, kui su käed on lihtsalt roolil või ei ole seal üldse.
Kui sa otsustad käed roolist lahti lasta, annab auto sulle märku, et sa oled käed roolist lahti lasknud. Ei enamat. Ta ei kisu su käsi ahvatleva kaassõitja küljest ega hakka põtkima. Ta sõidab lihtsalt edasi. 2070kg rauda ja tehnikat sõidab lihtsalt edasi. Kiirusel… no näiteks… 123 km/h, kui ees juhtub rada vaba olema. Aga miks üldse peaksid sa käed roolilt ära võtma, mhah?
Kui sa oled normaalne juht ja tead, et su autol on peale rooli, rataste, väga hea dünaamikaga ja suhteliselt ökonoomse mootori ka kellad ja viled, mis on seal selleks, et su elu oleks ilusam, siis tõenäoliselt oskad sa rõõmu tunda nii vihma-ja tolmusensoriga kojameeste tööst kui jahedat õhku pepu alla puhuvatest istmetest. Võimalik, et sa suudad nautida isegi massaaži, mida nupust näppides istmele peale keerata saab…
Kogu graafiline osa ja armatuur on väga hästi õnnestunud.
Päris kindlasti vaimustud sa (kah) “isemõtlevatest” leed-esituledest, mis hämaras oma tööd teevad, valgustades teed nii ette kui külgedele kui kurvide taha ning vastusõitjaid pimestamisest säästes.
Q7 on intelligentne auto. Ühtlasi on Q7 VW grupi liige, Volkswageni rikkam ja kogukam sugulane- ja sellest saad sa aru hetkel, mil autosse sisse istud. Sulle vaatab vastu uuelt Passatilt tuttav disainikeel ja armatuur ning seesama, imeliselt peen, hästi struktureeritud, mahedavärviline graafika.
Navi on kah samast lastekodust pärit – linnas suudab sentimeetri täpsusega sind kadeda naabri ukseni juhatada, maal aga näitab tihtipeale igavat liiva ja tühja välja.
Tõenäoliselt tuleks autot ostes tädile ära teha ka tarkvarauuendus. Me muidugi ei lasknud end häirida asjaolust, et kena daam, kes seitsmenda kuu navis elab, meid lakkamatult manitses teedeta alal mitte sõitma ning selle asemel tegema “juu töörni”. Seda soovitust me igaks juhuks tõsiselt ei võtnud, natuke vanad igasuguse autos eksperimenteerimise jaoks; sõitsime rohelisel alal edasi ja jõudsime ka pärale. Selleks ajaks, kui Haapsalu paistma hakkas, suutis ka navidaam end üles leida ja ära koordineerida.
“Kauges küüülaaaas, vanaema juuuuureeeees….”
Ah, kokkuvõttes oligi see üks lahe nädalavahetus. Käisime, nägime, tegime. Ja nautisime. Luksust ja lihtsust, mida üks elutuba-emalaev pakkus.
Laps tahtis jäätist- tehtud! Tagaluuk surtsti! nupust lahti, istmerida surtsti! nupust alla ja tirts koos jäätisega maailma servakese peale istuma. Ei mingit muret, et kleepuv ja sulav ollus mööda istmevahesid isetahtsi rändama võiks minna.
Sametiste tekstiilmattide asemel, tõsi, võiks olla kummimatid. Kergem puhastada. Panoraamkatus oli tore, selle hetkeni, mil tirts kolmandast istmereast hõiklema hakkas, et tema tahab ka lahtist katust. Ei saa. Käib lahti pool katust. Tahad kõike, osta kabrio. 7-kohaline kabriolett võib muidugi päris naljakas välja näha… Hop on Hop off tuuribuss rohkem…
Vedrustusega sain ma läbi seni kuni istusin juhikohal. Kõrvalistmel hakkas maanteel kruiisimine südamele mõjuma. Või noh, otse öeldes, loksumine viskas lõunasöögil veidi üle. Aga ma olen üldse kehvakene kõrvalistuja… kontrollifriik, eks ole.
Lõpetuseks kõige olulisem- kütusekulu. Maanteel 7,2 l/100 km, linnas 7,9l/100 km, maastikul 8,1l/100km, ökosõiduga 6,8l/100km (ärge küsige, kuidas Abikassa seda teeb- ma ei tea, ausalt!).
Emalaeva kohta on seda kõike… naljakalt vähe. Hakka või arvama, et teenib mõne ajaga oma hinna koos kõigi viledega tagasi…
Q7 oli ja jäi minu jaoks liiga suureks, aga ma ei tee etteheiteid naisterahvastele, kellele meeldib 20-ruutmeetrise elutoa ja kaminaga mööda tänavat ringi loovida.
Ma saan hakkama, aga mulle meeldib, kui emalaeva navigeerib… meeskomandör. Siis klassifitseerub Q7 minu jaoks sinna, kus tema koht: “nii ilus auto (loe:niiiii ilus isane…)” See on vana nali ja ma ei hakka ennast rohkem kordama. Härra Abikassa sobis rooli nagu oleks sinna sündinud. Ja no aitäh, et ma siis imetleda sain, eksju.
*Soovitan lugeda, mida Argo kirjutas whatcar.ee-s Q7 kohta.
emapidur 