Subaru WRX STI GT ehk sõida, puuduta, armasta

Neil hommikutel, kui varikatuse all, Sinise Noole kohal, haigutab igavlevalt kass-või pole tedagi- tunnen end üksildase ja mahajäetuna. Mööduv nädal oli just säärane, sest STI oli Mariines hoolduses. Tehti korda tehases korralikult tihendamata jäänud tagaluuk ja värviti üle esispoiler, mille ma parklas ära retsisin. Bensuluugi mehhanism vahetati ära juba eelmise aasta lõpus ja see toimib nüüd vigudeta.

IMG_0745Eero kutsus mind Mariinesse reede keskpäevaks. Jõudsin pool tundi varem, süvenesin diivaninurgas töösse ja ilmselt ei märganud mu ümber toimuvat. Ühel hetkel tõstsin silmad arvutist ja vaatasin aknast välja. Seal ta seisis. Sinine Nool. Minu STI. Südame alt käis läbi tuntav jõnks, karjatasin sosinal “beibiiii….” ja tormasin akna juurde.

Võimalik, et see nägi koomiline välja- soliidses mustas kleidis naisterahvas viskab rüperaali nurkapidi diivanile ja sööstab akna juurde, et siis mööda külma klaasi sosinal alla vajuda. Siiski, ma tahan uskuda, et pühendunud autoomanik teab, mis tunne see on.

Iga armunu teab! See on keemiline kokteil, mis tulvab su verre hetkel, mil näed oma armsamat. Armunul aktiveeruvad (kontrollimatult) dopamiini ja noradrenaliini retseptorid. Tekib eufooria ja fookus on üksnes ihaldusobjektil. Tugeva kokteili puhul ei suuda sa enam süüa ega magada. Ka toob kokteil endaga kaasa “roosad prillid”. Maailm on ühtlaselt WR-sinine.

Ma ei tea tänaseni, miks see minuga juhtus. Aga ma mäletan seda hetke, kui see juhtus. Esimesel STI testsõidul, kui kuulsin ta häält. Ja tundsin, kuidas ta kuuletub. Ja meie koos läbielatud seiklused vaid süvendasid sidet ja teadmist, et STI on minu! Minu!

Intermezzo, august, 2014

“Tänane hindamatu hetk- sõidan mööda Peterburi mnt.-d, pardal folkijad, kel vaja ühel v teisel põhjusel jõuda pealinna. Täitsa rahulikult sõidan, ajame juttu, viskame nalja ja kiirus on nagu lubatud, 110 km/h.
Äkki, ei tea kust, ilmub mu kõrvale Skyline r33. Uh, ilus. Ilusilus!
On; ja läheb. Ja tagant lööb tuld.
Ma ei lähe mänguga kaasa. Ma ei taha rikkuda eeskirju. Ma vaatan ja kadestan, sest r33 on iludus. Sotsiaalne iludus nagu STI-gi. Sa pöörad alati pead ja lehvitad.


IMG_8573Ta ootab mind järele. Võtab esimesse ritta, ma võtan teises talle kõrvale ja tõstan pöidla. Me kõik tõstame tunnustavalt pöidla!


Ta teeb seda uuesti. Lööb tuld ja läheb. Ja ootab mind järele. Nüüd ei suuda ma enam oma emotsiooni endale hoida ja saadan talle õhusuudluse.


Juht roolis töstab pöidla ja naeratab.
Ja siis oleme esimese foori taga ootel. Nüüd laseb ta mul minna, vilgutab korra tuledega, teeb elegantse kaare ja kaob vaateväljast.
Nii flirdib autoajalugu. Ilus hetk on seda ise kogeda.”

Nüüdseks on armumisest kasvanud välja tõsine tunne. Sõõrikujoonistamiste ja talvistel teedel lustimise kõrval tuleb meil Sinise Noolega elada ka argipäevas. Tasapisi õpin tundma (ja armastama) tema nõkse ja eripärasid. Näiteks, et tagaklaasi tuleb käsitsi puhtaks lükata- ükski kojamees su eest seda tööd ei tee ehkki võiks; või et pesta tohib üksnes käsitsi või laseriga, sest antitiib on õrn.

Ka see, et Tallinna vanalinnas, munakiviteel, ronivad armatuuri rotid, kes isukalt plastmassi krõhvitsevad (hääl on selline!) ja seda nimetatakse foorumis STI eripäraks. Oo-jaa, ja see, kuidas meeldiva meeshäälega navi on mind korduvalt maapiirkonnas seigeldes mõisate asemel põõsasse ahvatleda püüdnud- “lõbutseme, no palun, na-aaatukene lõbutseme!” Mmm… Tõeline Isane Auto!

10417457_10202101780094258_6284339321746627948_nMeie suhe on sedavõrd isiklik, et Sinise Noole rooli saavad ja sobivad üksnes vähesed mu (mees)tuttavad. “Beibi” saab väga täpselt aru, kelle vastu mul on respekt ja kelle vastu mitte.

Ma ei räägi sellest, et üksiküritajaid hammustan ma oma teravate hammastega või vaheda sõnaga pooleks hetkel, mil nad julgevad öelda “tahaks ka proovida”. Ma räägin sellest, et Sinine lihtlabaselt ei käivitu või hakkab perutama või… lebabki elutuna teel, kui rooli istub keegi, kes sinna istuma ei peaks.

Kuna suhe on veel värske, siis eriti mitut ma rooli lubanud ju polegi. Neist, kes seal on olnud, saab aga selle põhjal, kuidas STI on kuuletunud, teha kiire pingerea. What Car? kolleeg Argo, Esmasündinu, Härra Abikassa- see on top3. Miks sedapidi? Sest esimene on perfektsionist, kelle sarnast mu silmad enne näinud pole. Sõit on puhas, kindel ja… turvaline. Lisaks tunneb ta Subarute hingeelu läbi ja lõhki.

Esmasündinu, sest oskab ära kasutada pea kõik STI võimalused. Ma pikemalt ei peatuks, tema kõrval olen ma nõus sõitma üksnes juhul, kui oleme eelnevalt sõlminud kirjaliku lepingu, mis sätestab, et kasutatakse SI sõiduviisi, ESC-d maha ei lükata ja tavaliikluses jälgitakse eeskirju. Härra Abikassa võiks olla muidugi esimesel kohal. Kuna STI roolis on ta enamasti lihtsalt ilus ja sõidab nagu Väike Puhas Vanainimene, siis on ta tipus ja loodetavalt sellega rahul.

Meie suhe on sedavõrd isiklik, et ma ei suuda STI-st mööduda ilma, et ma teda silitaksin ja talle midagi peeglisse sosistaksin. Autosse istudes ei kiirusta ma Start-nuppu vajutama vaid sätin end mõnusalt ja aeglaselt sõiduasendisse, puudutades ja paitades. Ma talitsen oma räpakat suuvärki ega sõnele ilmaasjata. Ka liikluses, kui ette juhtuvad Ostetud Load või kõrval vimpleb Sõida Mu Kaubikuga Võidu, ei lähe ma närvi. STI on soliidne ja väljapeetud, Tõeline Auto.

Me laseme alati jalakäija üle tee ja vähendame kiirust lompides või lapsevankri läheduses. Värvilistes Nailonriietes Ülekaalus Kellele Lüüakse Pulsikella ratturid on iga autojuhi õudusunenägu, aga me ei kiusa neid kohe kindlasti, sest pulsikella-tüübid valivad ise, millal nad vabasurma lähevad. STI on Tõeline Auto.

Eks see näha ole, kui tugev on mu sümpaatia aasta, kahe, … kuue möödudes. Päris selge on, et mitte kunagi enne ei ole ma ühte sõidukisse olnud nii tugevalt kiindunud. STI on selle kiindumuse, kire ja sügava austuse ära teeninud iga millimeetriga, mis tema rataste alt läbi lendab.

Hellitusnimed ja isiklik suhe

Läbi aastate on mul kaaslaseks olnud mitmeid neljarattalisi sõpru. Alustades Amandast, VAZ 2106-063st, mille sain isalt kingiks peale seda, kui olin tõestanud oma autojuhtimise oskust (isale “eksamit andes” käisime korra ära ka kraavis, aga lõpp hea, kõik hea; ja mu salaja tehtud load tunnistati Amandaga sõitmise vääriliseks). Edasi tuli ridamisi sõidukeid, millele ma hellitusnime ei andnud- või kui, siis pole nad mingil põhjusel meelde jäänud. Kuni Musuni, VW Golf IVni, mil hellituseta enam ei saanud.

Musuga kokku saamise lugu on sarnane mistahes üllatuskohtumistele elus, mil sa lihtsalt tead, et  s e e  on  s e e. Äratundmine! Mul ei olnud sada aastat mõttes, osta endale pisikest autot. Enne Musu teenis meid mitu aastat vahva KIA Joice, 7-kohaline mahtuniversaal, kuhu mahutasime ära oma pesakonna ja pool maja. Olen meie halli “seanina” näinud tänaseni Mustamäe kandis ringi sõitmas. Kohe 15 aastat saab täis ja Joice sõidab ikka veel!

Joice liisinguaeg sai täis ja otsustasime autot vahetada. Lappasin kuulutusi, mingil arusaamatul põhjusel otsustasin üle vaadata ühe VW Golfi. Kõik käis väga kiiresti- pärastlõunal kohtusin omanikuga, sealsamas tingisin hinna alla, vormistasime dokumendid ja andsin gaasi. Mahuka auto asemel sõitsin suveõhtul õuele pärlmusta, 1,9 TDi, heleda plüüssisu ja sportlikumaks tuunitud välimusega Musuga. Abikaasa vangutas pead, aga tunnistas peagi, et tegu on särtsaka (ja kokkuvõttes mahuka ning vastupidava) autokesega.

Musu nimi kleepus Golfile külge esimestel sõidukilomeetritel. Mitte, et see hellitusnimi oleks kuidagi originaalne- tõenäoliselt liigub Eesti teedel tuhandeid eri marki Mususid. Meie Musu teenis meid aastaid, lõpuks siiski otsustasime ta maha müüa. Pesakonna eripäraks on teatud puhkudel erakordselt aeglane tegutsemine ja nii jõudis Uus Omanik õuele astuda enne, kui keegi meist müügikuulutuse koostada. Musu on täna väga heades kätes. Nii heades, et ma leian, see auto on õnnetähe all sündinud.

IMG_5884Härra Abikassa pika Saami-reisi ajal juhtus midagi, mis oli õhus juba tükk aega. S-armastus sai konkreetse mõõtme Subaru Foresteri näol ja Abikassa avastas koju jõudes üllatusega, et naine on talle auto ostnud.

Võta nüüd kinni, kas see oli omaenese kire väljaelamine lähedase inimese peal, aga Forester on jäänud Härra esimeseks eelistuseks tänaseni. Kissa, 2002. aasta kõikide kellade ja viledega Forester, leidis eelmisel sügisel endale uue, kiindunud omaniku, kel lisaks kõigele on kuldsed käed. On seegi auto sündinud õnnetähe all.

Selle loo mõte on lihtne- kui valid autot, tee seda südamega. Ja alles siis kutsu kohale ka praktiline meel, mis määrab ära mootori tüübi, varustusastme ja ostutingimused.

Süda võiks olla omal kohal ka siis, kui otsustad esinduse üle, kust oma neljarattalise sõbra ostad ja kus seda teenindada lased. Subarute puhul ei ole vähemalt meie pesakonnas kordagi tekkinud kahtlusi, et Mariine Auto on parim koht oma S- lemmikute hooldamiseks.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s