Volvo V40 CC Summum- unistus helgest vanaduspõlvest (ja R. Redfordist)

Igal inimesel peaks olema vähemalt üks unistus, mille poole püüelda; kujutluspilt, millesse astuda siis, kui elu on üks hädaorg.Mul on selliseid, kujutluspildi-unistusi, mille elujõulisusse uskuda, rohkem kui üks.

Näiteks selline, tulevikku vaatav, “pildikesi pensionipõlvest”- unistus:  mina, üheksakümnenene, kõbus kõbi, istumas silmapiirini laiuva savanni serval, pleed põlvedel, proteesid ontlikult kohvitassis, vaatlemas sebivaid sebrasid ja suursuguselt kõikuvaid kaelkirjakuid. Prille pole vaja, sest triibud on kontrastsed ja kaelad paistavad kaugele.

…siis laskub prints, erkkollase biplaaniga G-AAMY, otse päikeseloojangust; jääb maandudes ellu, tatsab viltsussides kohale ja kutsub mind kepikõnnile.

Jah, arvasite õigesti. Sydney Pollac, Robert Redford, Meryl Streep “Out of Africa”- misanstseen on paigas; kontekst aga kannab igavikulist sõnumit; tõelisi tundeid, mis ei hooli vahemaadest ega ealistest iseärasustest; sõnumit armastusest, kus märksõnaks on sobiv sõiduvahend.

Kahjuks on Redford selleks ajaks, kui see kõik võiks minuga juhtuda, saanud mälestuseks filmilindil ja Masai Mara rahvuspark suure tõenäosusega muutunud aakriseks, suletud reservaadiks.

Seega, sõnastame misanstseeni ümber tänasesse päeva ning siin tulebki mängu Volvo V40 Cross Country. On kesksuvi, õues valitseb troopiline kolmkümmend, sebrade asemel jooksevad teele armuvalus metskitsesokud, Meryli rollis olen mina, lennuki rollis V40 CC; vanahärra Robert seekord tulla ei saanud; seega, ka roolis pean olema mina.

Kahe ja poole biplaani jagu hobuseid!

IMG_0545Redfordi lennumasinaga võrreldes on Volvo V40 Cross Country T5 AUT Summum pool raketti: 2,5-liitrine, turbolaadijaga bensiinimootor annab jõu 254 hobusele (biplaanil 105 hj), mis 6,1 sekundiga sajani kiirendavad ja sealt edasi, kuni 210 km/h lendavad (1929 De Havilland Gipsy Moth maksimumkiirus 169 km/h), kuniks elektrooniline kiirusepiiraja selle lõbu lõpetab. Pöördemoment on viiesilindrilisel 400 Nm; Overboost annab sellele lühiajaliselt 40 Nm juurde. Inimkeelde ümber panduna- piisab natuke varbaga gaasipedaalil tundeliselt sudida, kui V40 CC minema sööstab.

Nii linnas kui maanteel, tuleb pilk hoida spidomeetril ja võimalusel kasutada kiirusehoidikut, sest numbrid kerivad end sekunditega trahvialasse. Mõnu “lendan kui tuul”- sõidust võib väga kiirelt lõppeda politseijaoskonnas, sest autos istudes ei adu absoluutselt tegelikku kiirust. Salongis valitseb sulnis vaikus, mida ilmestab tasemel helisüsteemi 12-kõllist voogav muusika. Taas on see jazz, Anne Ermi mahe tämber; ja siis on see Beethoven, üheksas; Klassikaraadio. Võimas.

IMG_0510Kuuekäiguline Powershift automaatkast on üks sujuvamaid, mida olen kogenud; praktiliselt ei tunnegi, kui käik vahetub! Ülekande tööpõhimõte on lihtne, et mitte öelda, geniaalne- piltlikult on tegu kahe manuaalse käigukasti ühendusega; kus kaks märgsidurit, vaheldumisi, üksteisest sõltumatult, käike kontrollivad: ühe vastutusalas on paaris- teisel paaritud käigud. Näiteks: kui mootor on teisel käigul saavutanud maksimaalse võimsuse ja pöördemomendi, valmistub teine sidur kolmanda käigu sisselülitamiseks. Vastutuse jagamine tekitabki tunde püsivast võimsusest ja kiirendusest. Ja kokku hoitud rahast, sest Powershift peaks kirjade järgi andma ligi kümnendiku kütusesäästu, tavaautomaadiga võrreldes.

Start/Stopp funktsioon ja pidurdusenergia taaskasutussüsteem on need lisamõnud, millest Havillandi aegadel veel unistadagi ei osatud, mis aga tänapäevase säästuteema juures on vägagi aktuaalsed ja üha enam rakendust leidvad. Kaasaegses lennunduses rakendatakse aktiivselt kütuseökonoomset lennujoont, seega, ei ole midagi uut siin Päikese all ning V40 kannab misanstseenis auga lennukiga võrdluse välja.

Selle päeva jooksul, mil V40 CC mul käes on, jõuan kordi mitmeid piiripealsesse seisundisse: võitlen sooviga, jätta mõistus koju ja lennelda, lennelda… ja iga kord kutsub IDIS mind korrale, kuvades ekraanile suurelt piirkonnas lubatud kiiruse ning vilgutades hoiatavalt silma: võta kiirus maha! Intelligentset juhi abistamise süsteemi saab seadistada ka lubatud kiirust hoidma, aga ma kuulan niisamagi sõna.

Load jäävad alles; ja jõuab teadmine, et järjekordselt on tegu autoga, millega Eestis pole just palju võimalusi… lennelda. Euroopa kiirteedel tõenäoliselt, jah. Lülitad kogu intellekti välja (autol ja endal), vajutad nokatsi tagurpidi pähe ja annad minna. Kaunite loojangute ning igavikulise armastusega pole sel siis just palju pistmist; pigem viitab nende puudumisele. Aga las see jääda.

Täna mängime eralennukit!

“Ütlen Volvo, mõtlen Rootsi sotsiaalsüsteem.” Neliveoline V40 linnamaastur ei muuda karvavõrdki mu IMG_0544arvamust, et selle masina rooli kujutaksin ennekõike Redfordi- suguseid, soliidses loomingulises õitseeas, majanduslikult kindlustatud, luksusest lugupidavaid härrasid; või peenelt lõhnastatud 70+ daame, kes veedavad aega ooperis ja golfiklubis. Või daami ja härrasmeest üheskoos, silmapiirini laiuva savanni serval klaasikest konjakit nautimas. Kohale on sõidetud justnimelt Volvo V40ga.

“Ütlen Volvo, mõtlen kandiline.” Muutke mõtteviisi!  Masinast, mis veel eelmise aastatuhande lõpus nägi välja kui kummardus puust biplaan-moosiriiulitele ning rauast Tundmatu Sõduri mälestusmärkidele, on disanerite Peter Horbury ja Chris Bejamini ühistöös saanud tõeliselt pilkupüüdev, pehme joonega iludus! Kombinatsioon puhtast rõõmuhõiskest, sportlikkusest ja füüsikaõpiku aerodünaamika peatükist, seda see on. Väljast ja seest. Eriti seest. Volvo. On aeg murda arhetüüpe.

V40 CC on premium klassi kuuluv väike linnamaastur. See tähendab, et tagaistmel ei ole just eriti mitu ruumi; kuigi seal on olemas kõik mugavused, joogitopsist turvapatjade ja istmesoojenduseni. Heal juhul mahub sinna kaks lapselast; või lõigatud küüntega koerake. Või siis on mõistlik istmed alla klappida- see käib väga lihtsalt; ja mahutada vajalikke asju. Ja nautida teineteise meeldivat seltskonda.

IMG_0550Esiistmetel, seevastu, on laialt ruumi, istumisasendit saab reguleerida igapidi istuja kehakujule sobivaks. Sõidu ajal on kindel tunne- küljed on toetatud ja iste ei ole liiga pehme vaid on pigem jäik; iseloomulik rootslastele, kes on valdavalt küll sotsialistid aga eelistavad elurütmi sättida saksa täpsusega, laste vabakasvatus ehk välja arvata. Ja kui ma vaatan istme disaini- kombineeritud tume ja hele nahk, ääristatud millimeetri täpsusega sätitud iluõmblustega, süvendab see saksa ordnungi tunnet veelgi. Ahistav korrektsus kaob hetkel, mil jään panoraamkatusest välja vahtima ja pilvi lugema. Avarus, mugavus, turvalisus… kosmos.

IMG_0568Kolm lehekülge lisavarustust. Kolm! Sealhulgas vidinaid, mille peale tulemiseks peab olema kas emalendur või siis maast madalast heaolus püherdanud. Lombi valgustus küljepeeglites, parkimispileti hoidja, seitsme eri valikuga veiklev salongivalgus… ah?!  Ennenägematu, mitte oluliselt efektiivsem aknapesusüsteem, kus pihustid on toodud esikapotile- aga disainielemendina omapärane! Lugematud kroom-, läik-, luksilulisad sinna juurde… Nii ilus; nii eralennuk; nii… hedonistlik.

Tulemuseks on viimse millimeetrini seest ja väljast viimistletud auto-eralennuk, mis, tõepoolest, on võimeline juhi eest mõtlema, kohvipausideni välja. Nimelt annab IDIS teada, kui on saabunud aeg,  pidada sõidus paus- armatuurlaual hakkab vilkuma kohvitassi märk ning kaardirakendus pakub kõrvale puhkuseks sobivad lähimad punktid. V40-l on peal kõige suurepärasem navi, mida olen näinud- suur 5”, valgustingimustega kohanduv displei, täiuslik satelliidi toel toimiv kaardirakendus linnas ja Eikuskil; elektrooniline sõidupäevik, teekonna kompuurer, detailne andmetugi… kõik see vaid mõne nupukeerutusega! Just nimelt, nupukeerutusega. Puutetundlik on nõrkadele; või siis noortele. Tegelikult ei ole tiibu ka, nii, et mis siin ikka kobiseda. Ratastel eralennuk, ongi turvalisem.

Metsamix ja rannikurandevuu, tehtud!

Nelivedu, 145 mm kliirens, DSTC ( dünaamiline stabiilsuskontroll) HDC (mägipidur), Hill Hold (nõlvalt startimine), jms.- ja me keerame metsa! Tüüpilisse, Lahemaa seenemetsa. Seekordne misanstseen võiks olla režissöör Toomas Hussari möödunud aasta menukist “Seenelkäik”, selle vahega, et meil on kütust, keset Eikuskit ja Eimiskit end edukalt defineeriv GPS ning kõik tugisüsteemid. Ratastel eralennuk on oma metsavõimekust tõestanud, samblikud ja mättad libisevad puutumatus rahus telgede vahelt läbi ning puujuurtel kankaani tantsima ei kisu.

IMG_0527Järgmiseks võtame ette Lahemaa rannikuriba- lubatud maksimumkiirusel mööda käänulisi kruusateid, ikka loojangule lähemale. “Andke ainult kätte,” teatab CC ja neelab isukalt kõik kurvid ja konarused; ja teeb seda sealjuures täpselt nagu ilulõikuse kirurg- ah, andke mulle see rool palun kaasa, et suuremate sinikatera läbi hektilise elu tüürida!

Siin, tolmusel rannikurandevuul, paiskub teele kogu V40 CC vabakasvatuse võlu ja tükib esile loomuse parem külg. Vahel ka vasak. See on sõidurõõm! Milleks meile kiirtee ja linnamaasturi ahistav nimetus, kui meil on ometigi tõeline “Out of Estonia”!?

Mingil hetkel tõmban hinge ja vaatan näidikutele otsa. Tehase andmed kõnelevad EL kombineeritud kütusekulust 7,8l/100 km. Ökosõiduvõtteid rakendades saab selle numbri kenasti kätte; sõidurõõm lisab siiski liitri-poolteist. Linnas sõltub kõik juhi sõidustiilist, mina sain mõistlikult ruleerides kätte isegi 7,1l/100. Nii hoida!

Kahju, et see nii läks.

IMG_0524Mul on tõeliselt kahju, et Robert seekord tulla ei saanud. V40 CC oleks olnud just täpselt see sõiduvahend, millega kulgedes võinuks loojanatuur meie maastikest ja linnavalgusest reostamata tähistaevast vaimustuda  ning veenduda, et Eesti on uus Aafrika ja siinne filmitööstus vajaks hädasti Sundance’i värskendavat mõttelaadi. G-AAMY on küll raske raha eest fännidele maha müüdud, aga CC võimaldab vallutada mistahes kauneid rohealasid ning uhkete õhuvõtete tegemiseks on tänapäeval raadio teel juhitavad kopterid, ja muud, kõrgtehnoloogilised lahendused.

Ma ei tea, kas see oleks sobilik, ühele oma neiupõlve iidolnäitlejale, anda soovitus- kui uue auto ostuks peaks minema, siis kaaluda ka Volvo V40 Cross Countryt- Redfordile oleks see 55 111€ ilmselt jõukohane. Võimalik, et see hind on jõukohane ka rootsi pensionärile. Keskmine eestlane, kes on jõudnud vaimustuda CC ilust ja sõidumõnust, jääb hinnalipikut lugedes tõenäoliselt tükiks ajaks mõtlikuks; ja võimalik, et otsustab millegi praktilisema kasuks. Kahju…

Tegelikult on valikuvõimalusi rohkem: V40CC hinnad algavad 27 700€ (D2 Kinetic, manuaal, esivedu), nelikveolised alates 34 800€ (T5 Kinetic AUT) ning ülejäänu saab vastavalt rahakotile juurde laduda.

Alates sellest aastast annab Volvo ka 3-aastase, läbisõidu piiranguta garantii.

Hooldusvälp on 20 000 km või kord aastas; hinnad esimesel kolmel aastal vastavalt 253€, 382€ ja 253€.

Meeldis

Sõidumugavus oludest olenemata

Kosmiline varustus

Mõistlik kütusekulu

Ei meeldinud

Suhteliselt vähe ruumi taga

Puutetundliku navi puudumine

Kõrge hind

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s