Škoda Octavia Scout ehk igavus on uus mugavus

Proloog traksipükstele ja mugavale igavusele

What Car? Eesti peatoimetaja Tõnu käis eelmisel sügisel Octavia Scoutiga Saksamaal tutvust tegemas ja kirjutas väga asjaliku loo. Ma ei hakka Tõnu juttu ümber kirjutama vaid teen tagasivaate nädalavahetusele, mil Octavia Scoutiga Harjumaal lund ja jääd otsisime.

Škoda on mõne viimase aastaga teinud muljetavaldava arenguhüppe. Käisin sügisel sõitmas uue Fabiaga, ja olin meeldivalt üllatunud.

Tšehhid on võtnud suuna konkurentidel vaiba jalge alt kokkurullimisele, sest mille muuga seletada ajakirjanike seltskonnas korduvalt kõlanud küsimust: “Milleks meile veel Audi ja VW?”

Tõepoolest, milleks, kui on Škoda, mis grupikaaslastest sammugi maha ei jää; annab standardpaketis kaasa suurepärase varustuse; mille lisavarustuse nimekiri on pikk ja hinnad normaalsed; mille koostekvaliteet ja kasutatud materjalid väärivad vaid komplimente?

Grupisiseselt on bränd integreerinud parimad palad, sh. šassiid, uudse “intelligentse” nelikveo, loetava graafika ja salongisisese ergonoomika tervikuna ning lisanud juurde tšehhide iseteadliku “meie teeme paremini” inseneritöö, koostekvaliteedi ja peaaegu et geniaalse panipaikade kontseptsiooni.

Eestlased on Škoda omaks võtnud, seda näitavad müüginumbrid ning Š-lugude populaarsus meedias. Oma osa mainekujunduses on Eesti Politseil, mis edukalt (peamiselt) Octaviatega ringi ratsutab. Uute ostjate südameid võidab maaletooja Eestis harvanähtava teeninduskvaliteedi ning kaasaegsete müügi-ja hooldustingimuste loomisega. Üks Euroopa moodsamaid automüügi- ja hoolduskeskusi avati mõni nädal tagasi Tallinna külje all, Laagris. Laagri majja on hea sisse astuda- esiteks märgatakse sind selsamal momendil, kui sisened; teiseks on saalis tavapärasest rohkem kauneid, asjatundlikke naisi.

Kogu eelnev jutt on asjalik ja kantud positiivsest noodist, eks. Ja ei mingit rokki ega rolli, onju. Ega ei tulegi, sest Škoda on euroopalikult klanitud, puhta rinnaesise ja valitud kõnepruugiga automark. Olgu Fabia või Yeti või Octavia, auto teeb oma tööd profilt ja hästi, laskumata emotsioonidesse.

Brändi lipukirja võiks vabalt tõlkida “kogu raha eest funktsionaalsust, usaldusväärsust, kvaliteeti ja vastupidavust.” Kõik on… läbi mõeldud. Nii kaalutletud, et seda võib isegi igavaks pidada.

Tiba mängulisust on säilinud Škoda logos, mis 1933. aastast alates on püsinud enam-vähem muutumatuna (sini-valgest ehitud indiaanlase peast sai 1996. aastal kohmakama joonega rohe-must ja rääkima hakati “keskkonnasõbralikust lendavast noolest”, 2011 tõi tagasi elegantse lakoonilisuse ), sest tšehhi auto seostamiseks indiaanlase peaehtega peab olema omamoodi mõtlemisega…

Tunked selga, sõidame

Nädalavahetusel saab mu kaaslaseks 2.0 TDI CR 4X4 DSG Octavia Scout. Võimas ja üsna viimasepeale varustuses isend. “Scout” võiks tähendada otsetõlkes skauti, kartmatut matkajat, kes vajadusel ehitab valmis kuuseokstest onni ja võlub tulevibust lõkke koos vardas küpseva metsseaga.

Tootja nägemuses on tegu maasturi ja matkaauto ristandiga, millegagi, mis viskab kinda pehmodest linnamaasturitele, mis näevad küll välja, aga koormat vedada ei suuda. Octavia Scoutile võib taha haakida kaks tonni hobuseid või kaatrit või saunamaja… Mõnigi “kõigesõitja” peab alla vanduma ka ruumikuse osas.

Scout näeb esmapilgul välja nagu…auto. Sisse istudes tervitab suhteliselt ruumikas salong ja röögatu pakiruum ja hulganisti tšehhi disainerite käekirjaga joonistatud panipaiku.

Kuniks tagaistmele kõrvuti kolme täiskasvanut ei suru, ei pea kuskil ruumipuuduse üle kurtma. Mitte midagi ei paista eriliselt silma ja mitte midagi ei sega otseselt ka. OS vaatab mulle vastu, justkui öeldes: kule, katsuks kuidagi heaga. Lohistaks põhikooli läbi ja läheks õige kutsekasse ametit õppima, ahh?

184 väikese januga hobust, 171mm kliirensit, 10,3m pöörderaadiust, nutikas, viienda põlvkonna DSG Haldex jõuülekanne (elektroonilised difrid), lisatud põhjakaitsed- see kõik kinnitab kuvandit tublist tööloomast. Hätta ei tohiks siin jääda küll ühegi teega, haamer ei kuku käest ja taskulamp on vahelaekasse kenasti kaasa pakitud; vesijahutusega plaadilõikuri mahutab vabalt eesistuja jalgade juurde.

Kui kooli juurest teismelist peale nokin, kostab ohe: “Isssssssand, kui igav auto! Mitte midagi öelda ei oska, mitte millegagi meelde ei jää. Istu sisse ja sõida Soome tööle.” Njah, mis selles ohkes poleks tõsi? Kui pareerin, et Škoda on eestlaste üks lemmiksõidukeid, ohkab noormees uuesti: “Miks ma küll ei imesta…” paneb klapid pähe ja sulgub omaenese maailma.

Vajutan gaasi- ja OS libiseb vaikselt ja veatult teele. Diislile iseloomulikult ei saa mootor madalatel pööretel alguses kohe vedama, aga pärast pidama ei saa hoopiski, möödasõidud käivad sutsti. Veab hästi, laias pööretevahemikus. Rool istub tihkelt kätte ja tagasiside teelt on hea. Octavia Scout. Tore ja turvaline. Korrektne. Eee… igav.

Suunurgad vajuvad vaikselt allapoole (minu eas on see katastroof eniveis), sest kõik on nii kurjama mõistuspärane! Nupud, hoovad, numbrid, klambrid… isegi RETRO FM-i on kellegi hoolas käsi eelseadistanud! A äkki ma tahan Elmarit hoopis !?

Tegelt ei taha muidugi, keeran lustikasti üldse nulli, et kuulda, mis salongis toimub. Suurt ei midagi, puhta igav värk- üsna vaikne on! Korrektselt vaikne. Noormees loeb kõrvalistmel raamatut. Tunnen end natuke nagu eesti ehitaja “teine elu”; soome salanaine. Pildilt on puudu vaid uhutud kollased retuusid ja KARHU kirjaga “kondomimütsü”. Kui see ka oleks kärtspunane, ei paneks mind keegi tähele. Tahaks igavusse ära surra praegu, aga keset Viru ristmikku on seda vastutustundetu teha. Tuleb olla auto vääriline ja kütta kombekalt koduni.

Lustivaba lumikate

Selleks, et oma longuvajunud nägu veidigi liftappida, otsin üles kodukandi kõige jõledamad kruusateed ning ainsa, allesjäänud lumevälja ja jäärajajupikese. Tahan teada, kas OS “nõudmisel nelikvedu” on tõesti nii nutikas nagu nad räägivad.

Siledal teel sõites on auto (peaaegu) esikveoline- 96% veojõust rakendub esiteljele. Liivasel külavaheteel peaks skeem end ümber arvutama “pool ja pool kummalegi teljele”. Roopasse sõites on korraks justkui tunda, et autoaju mõtleb ümber- väike nõks ja tagumine ots on ka mängus. Idee poolest peaks Octavia Scouti saama muuta ka 90%-liselt tagaveoliseks lustmobiiliks. Idee poolest võiks see jäärajal ju toimidagi.

Lükkan abilised maha ja lasen OS-l mõnuga hange hammustada. Tuimalt, pehmelt, aga sihikindlalt veab ta end lumest läbi. Teen jääl mõne kiirema ringi- mitte et ma seda nüüd just üleliia hästi oskaksin (Porsche Winter Driving Experience’ini on veel loetud päevad), aga Octavia Scoutiga tundub see libisemaminek kuidagi igavalt turvaline. Mis ikka juhtuda saab… ei saagi. See auto ei lõbutse vaid on. Ta lihtsalt on. Auto. Jääl. Sõõrikujoonistamiseks jääb pealehakkamisest puudu meil mõlemal. Niipea, kui üks ratas leiab natukenegi kindlama pinna, rakendab nelikvedu kogu oma haardejõu sellele ja me oleme jälle kindlalt teel. Mina seda saba liputama ei saa!

Igavus ongi uus mugavus

Lõbusõitjana olen ma läbi kukkunud (nagu instruktor hiljem tõdeb, “kaksteist punkti alati turvalise kojusõidu eest, olgu teeolud kuitahes rasked. Luba töötada taksojuhina või laibavedajana, on antud”), ehitada ei oska ja soome naist ei saa minust kunagi.

Siiski, kõik pole kaugeltki kadunud. Esmasündinu, kes koos teismelise Liblik und Fotograafiga Octavia Scouti fotošuudile viib, tuleb koju ja patsutab mind lohutavalt õlale: “No mis, täitsa tegija produtsendi auto ju on! Väiksema produktsiooni kraami mahutab vabalt ära, ope-helimehe-toimetaja; kui käru taha, siis valgus ja rekvisiit ka.  Kütusekulu on väga norm, sõiduomadused vinks-vonks. Ma ei tea, mis siin põdeda! Tööauto on tööauto. Polegi lõbutsemiseks mõeldud.”

Mhmh, selge siis. Vali välja- soovitavalt DSGga 2.0 135kW diisel või 1.8 TSI 132kW (kui tööauto, siis teeb automaatkast elu oluliselt lihtsamaks ning kes tahab, võib imiteerida ka käsitsisõitu), tee linnukesed nahksisu, tagaistme soojenduse, navi, korralike kergvelgede jms. lahtrisse; rendi haagissuvila ja vormista leping. Viis aastat garantiid või 150 000 km läbisõitu, hind alates 27 000 eurost, põhimõtteliselt ei idane ega mädane- mis emotsiooni sa veel tahad, naine! Tõmba aga tunked selga, lükka pipo pähe ja sõida! Igavus on uus mugavus.