Järgneva loo võiks alapealkirjastada ka kui “autoajakirjaniku mitmesegane elu” või “lõunat sööme Itaalias- tehtud!” Sest peategelase, Superbi pikem lugu What Car? veebilehes alles tuleb, praegu ootame silmad pikad peas maaletoojalt hindu. Kuna Superb on igapidi auto nagu auto olema peab- Škoda lipulaev ikkagi, siis loetagu järgnevat õrritisena.
Toimetatud: Superbi hinnakiri on nüüd maaletooja lehel olemas.
Autokirjutaja elu on mitmesegane, üheks tähtsamaks oskuseks on välkkiire kohanemisvõime.
Väljaspool Eesti piire toimuvad pressiüritused tähendavad enamasti öötundidel algavat check in’i, mitmeid lennukivahetusi ning tundidepikkuse lennu järel täielist valmisolekut väänata proovisõitudest ja pressiüritustest viimane välja. Ning siis- adjöö! ja kohtume juba uues kohas ja uute sõidukite pardal!
Ma olen nõrk, mis nõrk. Enamasti passin ühise õhtusöögi järel sobivat momenti, et hiilida hotellituppa ja vaikselt voodisse variseda.
Uni tuleb võõras kohas parem kui kodus, sest kere on pikast päevast läbi klopitud nagu vanaema mannavaht. Hommikuaos see-eest on privileeg, nautida kohalikku päikesetõusu ja kulgeda maastikel, kuhu ma ilmselt rohkem kunagi ei satu.
Ühe korraliku pressitutvustuse lahutamatu osa on võimalikult eriilmeliste tingimuste loomine testisõitudeks. Mis tähendab, et ajakirjanikke suunatakse kohtadesse, kuhu nad tõenäoliselt ise minna ei mõistakski. Minu jaoks on see kui hästi korraldatud seiklus, millest iga minut on kulla hinnaga, kui seda sihipäraselt kasutada.
Škoda Superbi tutvustus toimus seekord Itaalias, Toscanas, Firenze provintsi võluvatel mägismaastikel. Viinamarjaistanduste ja oliivisalude raamistuses. Õige veidi jäi sõiduraadiusse ka kiirteid, kus ma kahe käega kõvasti roolis rippusin ja mõistsin, et minust ei saa mitte kunagi püsikiirushoidiku kasutajat.
Sõita sai nii palju kui süda lustis, sest eesti ajakirjanikele (meid oligi kaks, Margus Autolehest ja mina) oli ette nähtud üks auto nina peale. Kahe päeva jooksul jõudsin ma läbi sõita 3 Superbi: 1.4 ja 2.0 turbobensuka ning 2.0 4×4 diisellooma.
Õnneks sain oma emotsioone kohe ka jagada, sest pakkisin autosse Eesti-poolse ürituse korraldaja, Lemmo. Omakorda tegid mu päeva tema naljaga visatud kommentaarid. Aknast välja vaadates õhkas ta korduvalt: “Oeh, õudne. Oi, kui õudne võib olla siin elada. Mõelda, maja kõrgel mäe jalamil ja iga jumala hommik ärkad ja vaade matab hinge. Väga jube…”
Tegime aeg-ajalt improviseeritud peatusi, et vedada kopsudesse joovastavat, 30-kraadise suve lõhnabuketti.. ja nutitelefonidega pilte klõpsida (see on mul paaril viimasel reisil üks vilets harjumus, toetuda nutikale ja pärast trikitada piltidega, sest a) kaamera kaasa vedamine koos optikaga on tülikas ja kätkeb ohte, midagi ära lõhkuda b) korraldaja tellitud fotograaf teeb igas asendis väga head ja kasutuskõlblikud pildid, mida kiirmeetodil on väga raske üle trumbata).
Teisisõnu, lühikese aja vältel toimus akude kiirlaadimine. Päev Itaalias tundus koju tagasi jõudes kui pool aastat päikesepagenduses. Ehk siis- oska kingitus vastu võtta, kui päike ja maastikud sulle selle teevad.
Tutikas Superb on peadisainer Jozef Kabani sõnul “fantastiline edulugu”. Kolmanda põlvkonna Superbi “joonistamist” alustati aastal 2012. Seeriatootmisesse jõudis auto tänavu kevadel. Sarnaselt Fabiale, on Superb “tõeline tšehh”, mille kokku ladumine toimub emamaal, Škoda tehases, Kvasiny’s. Uus disain on ajatu, jõuline, dünaamiline. Ja kõik need teised ilusad epiteedid. Märksa olulisem, et näeb välja, aga on ka. Koostekvaliteedilt oma nime vääriline.
Sisemus on, sõltuvalt varustusastmest, luksuslik või väga luksuslik. Et kui juba, siis tahaks vähemalt 18-tolliseid kergvelgi, perforeeritud nahaga kaetud ja tikandmärgiga istmeid ning panoraamkatust. Suure, sileda nahkrooli asemele tahaks kah veidi peenetundelisemalt kaetud rõngast. Elektroonika pealt pole madalamaski varustusastmes kokku hoitud, istmed sõidavad nupust, luuk avaneb näpuvajutusega jne. Ehk siis, patt oleks kurta, kui oled odavama otsa Superbi omanik. Igal teisel juhul (nimesid nimetamata) tuleks sul USB-liides lisavarustusena osta, auka.
Kere on tugevdatud ja kasutatud on rohkem kergmetalli, mis tähendab, et auto kaalust on üks keskmine keskealine naisterahvas maha tõmmatud- eelmise põlvkonnaga võrreldes on Superb 75 kg kergem. Kaasaegsetele uuenemistele omaselt, on kasvanud ka auto mõõtmed ning teljevahe, mis tähendab rohkem ruumi (päriselus võid tagaistmel teise täiskasvanu sülle võtta ja ikka on hea) ja paremat pöörderaadiust. Seda viimast tõestas elu kahel korral, kui Lemmo kõrval istudes hakkas tegema kummalisi hääli ja manama: “Ei lähe, siit ei lähe” või “Ei keera välja, siit ei keera välja”- Superb keeras pea millimeetri täpsusega läbi nii ahtakesest kiviväravast kui mööda ajaloolisest kiviseinast. Life is a bitch, Lemmo.
Aktiivturvalisuse vidinate nimekiri on poole kilomeetri pikkune. Adaptiivne kiirusehoidik, millega ma tagasiteel hotellist lennujaama tutvust tegin, on algaja jaoks keerulise hingeeluga, aga harjudes pakub päris mõnusat tuge ummikutes uimerdamisele ja eelsõitjaga distantsi hoidmisel. Ka peilib radar välja kõik kõrvalt ja tagant lähenevad ohud ning annab teada, kui peab tegutsema.
Küljepeeglid on nii suure auto kohta veidi pisikesed, tooli isteasendi sobitamisega läks mul aega, et parempoolne esipiilar külgvaateväljast kaoks. Samas, kellele neid peegleid ikka niiväga vaja on?
Radarisüsteem jälgib ümbrust paarikümne meetri raadiuses, tagant tulevad, küljelt sõitvad, rida vahetavad sõidukid tuvastatakse ning ohu korral annab Superb helisignaaliga juhile toimuvast märku, kuvades nuhvlile ka ohuala. Manööverdamisel tuleb appi tahavaatekaamera, mille pilt on sire ja selge ja väga värviline; pane või päikseprillid ette. Küljepeeglid ongi seega nõrkadele või siis on nende väiksuse põhjuseks asjaolu, et Superbiga tahavad sõita ka Toscana mägikülade elanikud. Ja seal on pisike kahtlemata suurem kui suur, mis küljest ära rihitud saab.
Meie improviseeritud pausid muutusid pärastlõunal usinateks, jalaviibutusi sisaldavateks võimlemisharjutusteks, kui üritasime ühe siuh! liigutusega avada tagaluuki.
See võinuks- kui olnuks nägijaid- kõrvalt vaadatuna väga koomiline välja paista, kuidas kaks täismõõdus inimest, imestushüüete ja lõpuks ka malamuudikeelsete väljendite saatel, auto taguotsa all jalgadega vehivad ja luuki avada püüavad…
Võimlemisharjutuse õige lahendus saabus õhtutunnil, kui Lemmo tabas ära, et jalavehkimisega tagaluugi avamiseks peab auto mootor olema välja lülitatud ja lukus ning ühes käes rippuma väike vastik laps ja teises käes kolm poekotti. No, põhimõtteliselt, ma veits utreerin- võib ka käed taskus seista. Aga niipalju oidu võiks olla küll, et lukustamata auto tagaluuki tagajala viibutamisega avada ei saa, sest seda võiks siis ju pmslt teha iga möödakäija… või kas teile meeldiks, et peatute korraks foori taga ja siis… noh, kellelgi tuleb mõte natuke jalaga viibutada- edasi sõidate avatud tagaluugiga?! Kuku taldrikusse, blond.
Nipet-näpet nügimist ja blondihetki oli veelgi, aga Superb tundubki mulle number suurema kingapaarina. Miskipärast kujutan sinna rooli soliidset, sportlikku meesterahvast; kes- sõltuvalt vajadusest (ja ka vanusest) valib endale mootorite pikast rivist selle kõige õigema.
Mootorivalik värviliselt on lingitud Superbi maaletooja kodulehelt. Laia lauaga lüües on valikus 7 eri võimsusega jõuallikat; seda on piisavalt, et pakkuda võimalust nii rahumeelsele-soliidsele vanemale härrasmehele kui pöörasele start-up vennale. Ja ausalt, ma ei ütle, et naisterahvas ei võiks Superbi vaadata, aga no miks peaks… kui on olemas Fabia ja Octavia Scout… näiteks. Või siis naksitrallide auto sarnane toode, nimega Yeti.
Arvata on, et 1.8ne bensukas koos DSG-ga saab Superbi üheks müüdumaks variandiks, aga mulle meeldis ka 162kw 2,0 TSI DSG. 110kW 1.4 TSI ACT jäi lahjaks, mägiteedel pealt kolmanda (käsi)käigu kasutada ei saanudki, kuues läks sisse üksnes kiirteel.
Kahene diisel koos “nõudmisel” nelikveoga ei mõjunud üleliia inspireerivana. Jääb arusaamatuks, miks peaks üldse nelikvedu valima, kui on olemas elektrooniline esidifri lukk? Sellega sõites, “Sport” režiimil, saab natuke isegi lõbutseda; eriti kruusateel oli see hästi tunda.
Sõiduviise on viis, meenutab eelmist Espace-proovireisi Prantsusmaal, kus meile tutvustati kosmilist “viis ühes” kontseptsiooni. Ja see kontseptsioon päris lõpuni ei töötanud.
Superbi puhul on insenerid lahendanud asja rahumeelsemalt- pressid nuhvlist “Sport” või “Comfort” ja autoaju reguleerib rooli, vedrustuse, mootori karakteristikud umbestäpselt keskmistele ootustele vastavaks. “Comfort” ei kõiguta lähima oksekotini ja “Sport” ei löö proteese suust välja. Kõik jääb meeldivalt soliidseks ning händlitavaks.
Ehkki Eesti hindadest ei ole veel suurt teada, on kohalik maaletooja lubanud Eesti eest seista. Tšehhid on tehasest jaganud nappi eelinfot, kinnitades, et suur mootorivalik võimaldab Superbi hinna väga mõistlikule tasemele jätta.
Räägitakse numbritest, mis algavad 25 000st eurost. See kõlab ausalt öeldes nagu muinasjutt, selle auto eest, mida ma äsja oma käega katsuda sain.
Mägedes serpentiinina looklevad teed, kitsad kõrvaltänavad, kõrgel majade vahel kuivav pesu, kuumuses kuivava pika saia lõhn, päris maasikad ja sametpehme maitsega oliivõli;
punerdavad moonipõllud ja küpsevad viljapead, hommikuaos mulle sajandeid kukkuv kägu; ja päikest, lõppematult palju päikest üle Toscana- sellele hinnalipikut külge panna ei saa. Täitsa seaduslikult tõin ma kogu nimetatud (ja nimetamata jäänud) varanduse üle piiri koju kaasa ja kavatsen suurema osa ka kadedalt endale jätta.
Igal juhul on Superb väärt, et autovajaduse korral ta lähemalt üle vaadata ning Toscanasse tasub kohe kindlasti minna, kasvõi sügisesele veinitretile. Või siis kohe ja nüüd, päikest ja soojust ahmima.
emapidur 