Vesilinnu-päevil oli meil võtteautoks Nissan Almera. Umbes 1999 võimidagi. Paras kits ja bensujoodik, aga suhteliselt hooldusvaba. Viimati istusin kõrval, aastal 2007, kui sõitsime lugu tegema kuskile Tuhala-kanti. Maha oli sadanud esimene lumi, Almeral olid veel suvepapud all ja nii me Lollioru kurvi peal suurest kuusest kakskümmend sentimeetrit paremal kraavis maandusimegi.
Iga kord, kui samast kurvist satun läbi loovima, saadan kuusele mõttes head ja tänan taevast, et tookord Mustrikuduja meid hoidis. Tollest kraavipäevast alates pole ma enam ka ise platsil käinud, mõned eriolukorrad välja arvata. Võib vist öelda, et kuuse kõrval, kraavis, sai minust tõeline produtsent.
No olgu kuis. Vahepealsetel aastatel olen sattunud juhtumisi tuttavate Nissanitesse ning kahel korral pikemalt Leafi rooli; eelmisel nädalal sain märgi maha ka elektrikaubikute osas- e-NV200 on proovitud! Aga muus osas… Juke, Qashqai, Murano- tühi leht.
Qashqai viga on tänaseks parandatud. Möödunud nädalavahetuse draivisin ringi uuenenud “kõrgendatud Tallinna-suutliku” masinaga. Ja jäin täitsa rahule! Hinna-kvaliteedi suhe on sel masinal paigas, välimusel pole viga, ruumi on laialt, tagaistmel kolmele, pakiruumis külmakastile ja tugitoolile; 1,6ne diisel tõmbab nagu loom ja kütust põhimõtteliselt ei võta. 4,2-5,6l/100km vahemikku on jäänud kõik sõidud.
Mitte mingeid üleliigseid nuppe ja vidinaid, et sõitu ökomaks timmida või kuidagi trenditeadlikumalt mõjuda. 360-kraadi kaamera on huvitav, ja küllap on sellest nööverdamisidiootidele ka kasu, ma siiski eelistan peegleid.
Istmed on just täpselt sama ebamugavad kui uues Foresteris; ja kõrval istudes on kangidest istmeasendi paikasättimine paras nikerdamine. Või siis olen ma lihtsalt pidevalt rahulolematu. Juhipoolset istet saab elektrooniliselt reguleerida, aga istumismugavus jääb ikka sääraseks.. küsitavaks.
Kruusateel läks esiveoline kergelt “ujuma”, rool on minu jaoks tuim, kuuene manuaal on käepärane, aga kohati tundus, et kangis on mingi kohmakas loks sees. Ma ei ole asjatundja, aga käiguvahetuse kohapealt oleks kompanii justkui midagi kokku hoidnud. Abikaasa taas kiitis roolitunnetust, talle ei meeldi üleliia ärksad “millimeetriga kraavis” rõngikud.
Tuled on pealtnäha edevad, nende suutlikkuse kohta ei oska suuremat kosta, need on need valged ööd ja valimised. Kojamehed olid küll närvihaiged, juba kolme tilga peale hakkasid elu eest udjama; aga pioneerijuhi innukust sai õnneks nupust pärssida.
Ühesõnaga, ma tahtsin tegelikult piltidega eputada, Qashqaid võib igaüks ise lähemalt uudistama minna ja whatcar.ee-s tuleb lugu ka. Meie võtsime pühapäeval suuna Viitnale. Järves oli vesi täiesti ujutav ning äikesevihma-järgne aurav teekate andis mulle võimaluse, fototehnikaga hullata. Kümme kilomeetrit põhja poole ei teadnud mets vihmast sõnakestki; piknik sai peetud ja mustikaõisi imetletud.
emapidur 