Fiat 500L- disainer oli siin, insenerimõtet ootame!

IMG_8940Mu esimene küsimus United Motorsi Peetri esinduse uksest sisse astudes on: “Kuidas Fiati- huvilised teid üles leiavad?” Vastuseks kostab kolme, ilmselt pikkuse, vormi ja välimuse järgi valitud meesinimese suust optimistlik “siia saab taksoga,” “autoga juurdepääs on hea, parkimine tasuta,” “me pakume omalt poolt takso tellimise ja odava rendiauto teenust.” Et ühistranspordiga on sealkandis viletsasti, tunnistavad nad siiski üksmeelselt. Andestan kogu sinka-vonka seikluse suuremeelselt, vaadates mu ette rivistunud, viisakat, kätlevat ja tutvusaldist müügiosakonda- siin oleks ahhaa! elamust nii modelliagentuuri talendiotsijal kui soovolinikul; ning ilmselt siis ka õnnelikult uksest sisse jõudnud (nais)kliendil. Seiklus vääriks soengut ja särtsakamat huuleläiget.

Mulle pistetakse pihku võtmed, dokumendid ja itaaliakeelne, läikpaberil reklaammaterjal. Tolle viimasega läks nüüd veidi nihusti, ma olen teatavasti keskkonnateadlik ning paberi raiskamine kisub mu nina kirtsu. Itaalia keel meeldib, aga ei valda. Seega, tänan kutsumast, kahjuks ma ei saa aru. Aga olgu, müügiosakonna lummus on jätkuvalt õhus; lähme, vaatame selle auto siis üle.

Disainer oli siin

500L väliskuju meenutab midagi Mini Countrymani ja naksitrallide auto vahepealset. Igal juhul võib seda autot nimetada disainituks. Kolme päeva vältel, mil 500L minu käsutuses on, kuulen tuttavatelt kommentaare, laadis: “Issand, võrratu disain, nii nunnu!” ja ” Appi, mis disain, ainult itaallased suudavad sääraseid asju välja mõelda.” Ise võite arvata, kummast soost ütleja on, ma ei anna vihjeid.

Ümarad tuled (mis suudavad teed ka keskpäraselt valgustada), üsna šeff küljejoon ja taguotsa(kene), panoraamkatus (millest lumetormiga eriti tähti ei paista) ja metalsed küljeliistud- Roberto Giolito disainimeeskond on Punto šassii peale 500 venitamisega kõvasti vaeva näinud. Ja voilà! tulemuseks on täitsa kobe linnamaasturi(kene); väljast “nunnu”, seest üsna ruumikas!

Disain jätkub salongis. Räägin ära minu meelest geniaalse leiutise– tooli seljatoe alumist osa reguleeriv nupp ning istmesoojenduse lüliti on toodud mõlema eesistuja vasaku käe alla, istme välisküljele. Mis tähendab, et kõrvalistuja ei saa ei kogemata ega meelega minu taguotsa kärsatada, kui ta just üle minu ei roni. Ega seal väga ei mahu. Istmekatted on kena kombinatsioon kunstnahast ja plüüsist; ja pange tähele- Lounge varustusega masina plüüskatetesse on pressitud kauneid ingliskeelseid sõnumeid, like “speak to the/ in a thousand ways”, mille sisu paraku jääb mulle veidi hämaraks; mis aga autoasjatundjate sõnul viitavad eriti läbimõeldud disainile.

Juhi töötuba on mugav

Isteasend ja väljavaade otse ette on muidugi super, kõrge nagu bussis; ning istumine kindel ja mugav- keha on fikseeritud ja istet ning rooli saab piisavalt igas suunas sättida, mugavust lisab käetugi. Kõrval jäävad vaatevälja risustama küljepiilarid, aga mõninga kompensatsiooni annavad elektriliselt reguleeritavad, suured küljepeeglid ning automaatselt tumenev tahavaatepeegel. Manööverdamisel on abiks parkimisassistent, mille peamine abi seisab selles, et juba üsna tükk aega enne takistusele lähenemist hakkab ta kohutavalt ebameeldiva häälega röökima. Ilmselt saab teda kuskilt ka välja lülitada, peab ju saama! Piisab, kui autos on üks kaagutaja.

425-0401Keskkonsooli nupud on sügav kummardus viiekümnendatele, rockjaroll! Eluks vajalik on olemas ja hoomatav,  kahetsoonilise kliimaseadmeni; mille soojus, tõsi, taha ei kipu hästi ulatuma; tahaks kasvõi põrandasse õhukanaleid. Ühe kavaluse õpetab müügiesindaja mulle ka- kui vajutada 2 korda klaasisoojenduse nupule, käivitub esiklaasi soojendus(võrk). Paraku pean siinkohal tõdema, et teatud päevavalgusega ja päikese langemise nurgaga hakkab soojendusvõrk silma häirima, tekib vastik virvendus; mille vältimiseks pidin ka pilves ilmaga päikeseprillid ette panema. Mul isiklikult on esiklaasi soojendusest suva, olen harjunud lund harjaga ära lükkama ning klaasile suunatud salongisoojendus teeb 500L puhul üldiselt ka hea töö.

*Leidsin netist ühe viiekümnendatest pärineva bussi pildi- no minu arust on sarnasus 500L-ga tähelepanuväärne🙂

Puutetundliku LCD ekraani funktsioonidest ei saa ma väga aru. Kui säärane asi on autosse pandud, võiks temast olla rohkem kasu, kui raadiojaama kuvamiseks või kütusekulu ja kilometraaži teatamiseks. Oleks see kütusekulu siis sama pisike kui mootor, ma annaksin andeks. Aga praegu tahaksin vähemalt mingitki map-rakendust; midagigi, mis ütleks, kus ja miks ma olen.

Töökoha kõige informatiivsem osa paikneb nina ees, põhinäidikute juures. Sõidu ajal vilgutab 500L mulle noolekest ja nõuab “Swift,” vastavalt siis, kas üles või alla. Kuuekäigulise manuaali puhul vilgub nool päris tihedasti, kui jälgida sõiduki korraldusi, siis tuleks kuues juba 70 km pealt sisse lükata. Olen üldiselt üsna sõnakuulelik, sest 1,4l mootoriga tekib nagunii küsimus, miks on vaja kahte esimest käiku ja miks on näidikul suuremad numbrid kui 80 km tunnis. Aga edevad näidikud on, pole midagi öelda. Puhas retro.

Pean eraldi rääkima hoobadest, mis rooli elegantselt ümbritsevad. Kõik on kena, kojameestest ja püsikiirusehoidikust; kuni suunatuledeni ja sama kangi all olevate kaugtuledeni. Midagi nii idiootset pole ma üheski autos kogenud; õigem on vist öelda, et niisuguse idikana ei ole ma endale mitte üheski autos kunagi tundunud! 500L on varustatud automaatse suunatulega- kui lükkad hoova korraks üles, vilgub parem suunatuli viis korda jne. Aga eks püüa sa sama hoova alt öösel, pimedas, sisse panna kaugtuled, nii, et vasak suunatuli peale ei lähe! No ei õnnestu! Nägin kahel õhtul spetsiaalselt vaeva, et timmida kaugtulede lülitamist nii, et näpp millimeetritki ei väärataks. Ja lõppes asi ikkagi nii, et ma  h o i d s i n näpuga kaugtulesid all, kui oli vaja. Sest kaasliiklejates tekitab säärane, vasakule ja paremale plinkiv tädi, pehmelt öeldes, segadust ja viletsaid tundeid.

Kaasreisijad on teretulnud

Ees kõrval istujal on piisavalt jala-ja pearuumi ning juhti ei sega ka kõneledes laialt žestikuleeriv kaaslane. Taha mahutab mugavalt kolm, kui lugeda kolmeks 5- ja 12- aastane laps ning üks pisike, puhas vanainimene; kolmel täiskasvanul on siiski istuda kitsas, mis kitsas, jalad läbisegi ja pead panoraamkatusega kohakuti. Kahekesi taga on aga väga mõnus, istme keskmest käib alla mugav käetugi, millele saab panna nii värvipliiatseid kui toetada burgerit. Üks imetore asi on eesistmest välja kangutatav laud koos joogitopsi hoidjaga; nagu lennukis. Paraku, see ongi kangutatav; sest materjalide eest vastutav osakonnajuhataja pole suutnud disaineriga sammu pidada ja on vorminud 500L salongi suhteliselt odavast plastikust, kunstnahast ja kangastest.

Salongis on piisavalt pisikesi panipaiku; tagumisse pagasiruumi mahutasime vabalt ära 2 suurt kaamerat, ühe tripoodi ja ühe helikohvri; valgus tuli siiski salongi tõsta- aga et istmed on alla lapitavad, siis ilmselt saaks vajadusel ära paigutatud ka tabureti ja kaks suuska. Kokkuvõttes siiski võib öelda, et Fiat 500L on kahe lapsega pere ja nende igapäevatavaari sõidutamiseks täiesti paraja suurusega auto.

Sõidurõõm, mis jäi tulemata

Kaasreisijad peale laetud, asjad kenasti ära mahutatud, nuppude paigutus selgeks tehtud, võti süütesse lükatud ja toreda disainiga sõiduvahendi manuaalkasti üle ära imestatud, on aeg minna liikvele. Paraku, 1,4 -liitrise mootoriga, 16V, 70 kW mootor ei paku mingit sõidurõõmu. Ta küll lärmab usinalt ja nõuab tihedat käiguvahetust, aga ole sa seal rooli ja istme vahel kuitahes empaatiline, maanteel see auto väga entukalt edasi ei liigu. Lisaks häirib mind rool, mis käitub nagu teda üldse ei huvitaks, mis suunas ma teda käänan. Kõik muutus, kui lülitasin sisse CITY -režiimi- rool muutus kergeks nagu kevadine briis ning auto juhitava(ma)ks. Tegelikkuses on CITY siiski mõeldud parkimise hõlbustamiseks, mitte pidevaks kasutamiseks; nii, et, ärge tehke järele.

Kõrguse ja kliirensiga on segased lood- nimelt ei väljasta FIAT andmeid kliirensi kohta. Joonlaua, fotoaparaadi ja interneeduse abiga leidsin ühe numbri, mis tundub tõele vastavat- kõrgus 1661 mm. Täitsa pädev, et Tallinna tänavatel toime tulla!

Vedrustus ei ole liiga jäik ega üleliia pehme, pigem iseloomutu. Käiguvahetus on kohati tülikas,kuuenda käigu sissesaamiseks pean tavapäratult tugevalt muljuma. Müügiosakond selgitas, et see tuleneb mootori sissesõitmatusest ning tõdes ka, et enne kevadet automaadile lootust ei ole. Kuna auto on suunatud segmenti “noor, (mitte nii) uljas, ja võib-olla juba lastega”, siis nende jaoks ilmselt manuaal mingit ületamatut takistust ei tähenda. Mina tundsin puudust, pealtnäha edev masin lausa hüüab kobeda mootori ja automaadi järele. Ja navi järele ka, muidugi.

Kui juba kigisemiseks läks, siis helisüsteem võiks ka asisem olla. Praegu polnud vahet, kas Star FM, Klassikaraadio või Yle Mondo, kõik see tulvas kõrvu ühtlase, pläriseva voona. Nii, et, ma siis pigem ei kuulanudki midagi. Kes tahab, saab kuskilt suruda sisse ka CD, ma ei hakanud otsimagi- nagu ütlesin, eelistasin kuulata vaikust; või, noh, mootori häält.

Mootoreid tuleb; tõenäoliselt pakuvad 0,9 ja 1,4-liitrine biturbo sootuks teist sõiduelamust kui minul proovida olnud 1,4-liitrine. Diiselmootoriga mudelitest on võimalik tellida 1,3 l Mjet mootorit, alates kevadest lisandub 1,6-liitrine ja 150-hobuseline variant.

Kütusekulu osas tegi 1,4-liitrine prooviauto meele mõruks. Lubavad nad oma klantsraamatutes, mida nad lubavad, aga reaalselt oli tulemus säärane: kombineeritud maantee-ja linnasõidul keskmine kulu 6,7l/100 ja linnas 7,7l/100. Kütusepaagi maht on 50 liitrit, lohutav teada.

Kuna tootja ütleb, et tegu on linnamaasturiga ning ka minu sõidukogemus näitas, et Tallinnas pakub 500L täitsa asise liikumisviisi, siis ilmselt antakse pisimootorile tema suur janu ka andeks. Maanteesõitudel igatseksin veidi nutikamat, särtsakamat ja ökonoomsemat kaaslast.

Tühja sõidurõõmust, rahakott rõõmustab

Fiat 500L, 1,4 liitrit, 16 V, Lounge- selle mudeli hinnaks pakub esindus 16 800€. 10% sissemakse ja 5-aastase kasutusrendi puhul on liisingu kuumakse ~160€, lisanduvad liikluskindlustuse 7€ ja kasko 25€.

Garantii annab Fiat viieks aastaks või 150 000 km. Hoolduste maksumus kokku sellel ajal on 1057€, sisaldades kõiki kulumaterjale.

Seega, arvestades, et keskmine Eestimaalane läbib oma autoga aastas 20 000 km, teeb see sõidukilomeetri hinnaks koos kütusega orienteeruvalt 0,23 eurosenti.

Ja see on igati ilus number; eriti, kui arvestada, et see number tähendab enam-vähem reaalselt autole kuluvaid summasid, sest kehtib garantii ning viie aasta kasutamise järel puudub kohustus auto välja osta. Endale ei ostaks üldse, emale soovitaksin ja tõenäoliselt oleks ka noore pere jaoks uus ja garantiiline auto parem ja turvalisem variant kui vana ja avariiline pann.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s