Kui Opel Adam Glam sattunuks mu vaatevälja kümme päeva varem, siis suure tõenäosusega oleksin ma need neli päeva veetnud temaga Malmös, 2013. aasta Eurovisiooni-pealinnas. Kõik selles masinas, absoluutselt KÕIK, hüüab tähelepanu ja fännamise järele.
Tilluke, koorekakao-värvi, kolmeukseline, valge äärisega panoraamkatusega, kroomitud kergvelgedega ja metalselt kogu kunstilisele kompale assisteerivate iluliistudega loomake on seest ja väljast nii disain, et ma ei oska esimese raksuga end nii glämmi konteksti paigutadagi. Käin paar ringi, suhteliselt nõutuna, ümber masina ja mõtlen (päris ausalt) “kuidas s e e siis nüüd minuga juhtus?”
GMC noorema põlvkonna disainer, Darren Luke, kelle joonestuslaualt Adami kontsept pärineb, ütleb, et püüab uut autot luues ühendada insenerimõtte teaduse ja kunstiga. “Pure beauty” ja “pure art” on väljendid, mis Adami puhul kõrva jäävad. No olgu selle puhta kauniduse ja kunstiga kuis on, maitsed on erinevad ning auto on sõitmiseks- ütleb minu praktiline meel. Ja et võtta ülepaisutatud ja üledisainitud tuure pisut maha, siis Adam on loodud Corsa lühendatud põhjale. Seega, tagumikutunne peaks enam-vähem paigas olema selle info põhjal. Istun autosse.
Suurepäraselt ja kaunilt… kitsas.
Burberry-ruuduline iste on… pisut kitsas. Keskealisele, keskmises mõõdus euroopa naisele, kes sõidu ajal keskmiselt niheleb, tunduvad istme küljed veidi pealetükkivana. Hiljem, kui rooli istuvad järjest eri vanuses ja kaalus inimesesed, selgub, et mugavalt tunnevad end disaintoolis a l l a keskmise kaalukategoorias isendid ning “täiesti sobivaks” hindas juhi töökoha 12-aastane silgusale noormees. Noh, olgu, vähemalt on teada, et ta võib virisemata ees, kõrval istuda. Õnneks annab tooli ja rooli igapidi väntsutada ning sobiv sõiduasend saab lõpuks paika.
Tagaistmel on.. muidugi kitsas. Sinna mahub kuni kaks, väga kõhna lapsukest; eeldusel, et nad võtavad istudes kingad jalast, et mitte istmete seljatugesid määrida. Pigem on Adami tagaiste mõeldud siiski koerakesele; vastavas kotikeses siis muidugi. Seest koerakarvane burberry ei ole enam see, milleks ta mõeldud on- silmailu. Või siis tuleb võtta brabandi grifoon.
Kitarr tagaistmele ei mahu, ärge lootkegi. Aga see ei ole ilmselt euroviisul ka optsioon, piisab karaoke-masinast. Või kui tahate kindlasti kitarri mahutada, lasete tagumise istme alla ja surute. Lihtne! (Ühtlasi said siinkohal üles loetud tagaistme kõik funktsioonid. Võtke hotellituba.)
Kui karaoket ei ole, piisab täiesti I-Phone’ist, mille saab sujuvalt paaritada auto helisüsteemiga. Õigemini, auto tunneb aifööni (ja küllap ka androidi ja aibäädi) omaniku juba kaugelt ning paaritub seadmega esimesel kohtumisel. Järgmiseks tuleb valida navilt vastav režiim ning paisata kogu telefonis olnud eurovisioonirep randomina salongi seitsmesse kõlarisse. Mis mulle eriti meeldib- ehk siis, mis on Adamil nagu VW Golfilgi überhea- navi! Ehkki minu käes testida olnud Adami kaardirakendus ei toiminud- auto toodi Ungarist- siis kogu ülejäänud navi kontsept on lihtsalt suurepärane! Paari slaidiva näpuliigutusega saab kõik vajalik tehtud; sealhulgas sätitud helipilt salongi, vastavalt soovile, nihutades keskfookust ette-taha-paremale-vasakule. Näpuliigutusega! Ekraan on pehme ja kiire ning reageerib ka kindas käele. (Brabandi grifoon võiks ka reageerida käeliigutusele ja mitte Rolfile kaasa uluda, aitäh! “With U” on kaunis ballaad; ja ole kenasti kuss, jah. Pärast saad küpsist.)
Ka armatuurlaual valitseb disain. Ja kerge segadus õigete tehniliste andmete kuvamisega- neid tuleb tükk aega vasakult, ülemisest kangist otsida. Mugav on, et auto annab tablool märku, kas käik üles või käik alla ning kuvab sõidurežiimi- eco või siis mitte. Ehkki kõrval on olemas ka eraldi nupp ECO-režiimi sissevajutamiseks, ei näi see sõidustiili suuremat mõjutavat. Lepin oma kästiööoskustega ja sõidan ökonoomselt.
Kümme punkti annan insenerimõttele, mis on istmesoojenduse nupud toonud välja keskkonsoolile- kummalegi sõitjale oma nupp. Küll üks soojusrežiim, aga peamine, et sa saad selle sisse lülitada, kahmimata käega piinlikult auto istmevahes. Kliimaautomaatik on samuti loogiline, sammuke läheb aega, et aru saada, kust ja kuidas sättida ventilaatori tugevust, aga seegi saab lahendatud, ümmargust valitsat rullides.
Paraku ei suuda ventilaator ja esiklaasi soojendus tulemuslikult koos töötada olukorras, kus väljas valitseb rõske uduilm- esiaknal on, olenevalt välistemperatuurist, 1-2 udulaigu-tsooni, mis ei lahku sealt ka pikemal sõidul ning öösel tõmbub esiklaas väljaspoolt jäigalt hämuseks, et anda kojameestele tööd. Kojameeste koha peal on disaineril vist mõte otsa lõppenud, või siis on see taotluslik nostalgialaks; otseühendus möödunud sajandi seitsmekümnendate vene autodisainiga- kole, kandiline ja kobakas kojamees loob tahtmatult tunde, et istud sapakas. Ainult helitaust on erinev.
Vaade küljepeeglitest on piisav, pime nurk on ikka seal, kus ta on- ja seda tuleb teadlikult jälgida; aga tagaakna ja juhipeegli koostöö on hea ning kui midagi ikka puudu jääb, võib auto korraks (linna)kaunisse kohta parkida ja katuseaknast välja vahtida. Vaadeldes rändavaid pilvi, või midagi.
Olenemata suurepärasest stiilitajust, harukordselt valitud ja sobitatud materjalidest ning uhkest disainist jätab kokpit siiski plastmassise mulje. Koputades armatuurile, kõmiseb vastu puhas plastmass. Seda, kui haledaid hääli suudab disain teha asfaltkatte muutumisel kruusateeks, ärge parem järele proovige. Ja etteruttavalt soovitan, maanteele, pikka otsa tegema minna pole ka väga mõtet. Disainlinna disainelaniku disainauto- puhas Eurovisioon! Paluge Birgitil saabuda üleni valges; ja laulda- ning nautige suurepärast sõitu, suurepärase disaintaevaga ülal panoraamis! Et uus saaks alguse!
Käsitöönurgake, hõissa! Või siis mitte nii hõissa…
Tallinna liiklusvoos ja takistusrajal mõjub Adam, suurte neliveoliste ja lahmakate keskklassi pereautode vahel siksides nagu omaaegne sapaka-seljakott- juba teist korda tunnetan teatud paralleeli ajaloohämarusega. Tõmban end peatänaval draivides rooli taha hästi pisikeseks kokku, et vältida suuremate võimalikke, üleolevaid müksatusi. Miks ma ei ole Malmös…sealne tänavaelu on sootuks väiksemamõõtmeline ning koosneb suures osas rahumeelsetest jalgratturitest ja aeglase veeremisega ühistranspordist. Õnneks, sama palju või enamgi, kui on neid, kes pisiautot põlglikult jalusroomajaks nimetaksid, on imetlevaid järelevaatajaid ning neidki, kes tulevad küsima, kas tohib korraks lähemalt piiluda. Jah, palun, tohib! Parkimisega meil siin muret ei ole, võin Adami kasvõi siiasamma, kahe keskklassi universaali vahele seisma jätta. Pisikese pöörderaadius ja manööverdamisvõime on muljetavaldavad, ausalt! Nii käepärane; ehkki käsitöö, sest ainus, mis mind tagurdamisel assisteerib, on elektrooniline andur, mis kuvab navile pildi tagurdavast autost ja värvib tsooni punaseks, kui teisele objektile liiga lähedale satun. Hoiatusega kaasneb mahe “ding-ding-ding”-heli, mis ei ehmata vaid tekitab meeldiva lähedalolu-tunde. Disain, mmmm! Kirsiks tordil on “kolmekas” suunatuli. Tuhm “tik-tik-tik” on rida vahetades muusikaks mu kõrvadele.
Käigukast on manuaalne! Jummijammi, milleks see?! Linnas; ja viiekäiguline manuaal? Manuaal?! Manan disainereid, kes kogu auru (ja raha) on lasknud välise immitsa peale tuulde ning jätnud kahe silma vahele tõsiasja, et auto on (linnas) sõitmiseks, mitte vaatamiseks. Selles mõttes, et jah, teie, kes te kõnnite või sõidate muude masinatega, võite ju vaadata ja kadetseda; aga mina siin… pean manuaaliga toimetama. Ehk siis, ma tõesti ei kujuta ette, et nii edevalt disainitud, selgele sihtrühmale suunatud ilmaime võiks veereda manuaalselt. Olgu, ma saan sellest üle. Püüan vähemalt.
Tegelikult osutub manuaal 1,4L l4 mootori puhul täiesti talutavaks variandiks (lootus jääb, et tulevikus tuleb siiski ka automaat), käigud on lühikesed ning viiendaga võib rahulikult linnas sõita, ilma et peaks seda isegi pidurdamisel alla vahetama. Automaatne kiiruse kontroll tõmbab valitud kiiruse üles, olenemata parasjagu sisse lükatud käigust- mis on muidugi täiesti omapärane lähenemine kruiserile.
Linnalähedasele maanteele jõudes kaotab Adam igasuguse teravuse- mitte, et tal seda nüüd niiväga olekski olnud, aga rida vahetas ta vilkalt ja möödasõitegi sai sooritatud. Põhimõtteliselt, jah, ma surun gaasipedaali lõpuni. Ja midagi ei juhtu. Ta läheb, aga aeglaselt. Aga noh, peamine, et läheb. Kuulen mutuka hääles pidevat etteheidet: “Ma ei taha siin olla, no tõesti! Palun, kus teil siin see Eurovisioon on?” Panen The Suni mängima, keeran punni põhja ja ei kuula autokese kompleini. Sõidame!
Kruusateele keerates hakkab Adam hirmunult värisema, vibama, veiderdama ja muul moel “palun, palun, lähme siit ruttu ära” märku andma. Tagumine ots tahaks esimesest kiiremini kohale jõuda… no saame kokkuleppele ja laseme kiiruse kolmekümne peale. Jõuame suuremate vahejuhtumiteta uuesti asfaldile ja sõit võib jõuetus stiilis jätkuda. “Ma ei ole maanteel sõitmiseks, ma olen disain,” mühatab Opelikene. Jah, ma sain sellest juba aru. Aga saa sina ka aru, et seda disaini tuleb külanaistele näidata, eks. Mitte, et neil sellega miskit peale oleks hakata, sest enamasti on neil kaks ja rohkem last ning need kaks kilekotti, mis taha pakiruumi mahuvad, ei ole just see teema, millega peret toita ja katta. Isegi lapsekäru ei mahu sisse. Olgu, brabandil on tagaistmel hea olla ja las see siis jäädagi nii. Eurovisioon rokib ja Eesti võidab! Kunagi kindlasti.
Kütusekulu
Laias laastus linnas 4,5l/100; maanteel 6,1l/100. Ei midagi jalustrabavat ega toredat, aga kes ütles, et disain peab odav ja ökonoomne olema?! Mõni imestab, et miks linnas vähem kui maanteel- süvenege käigukasti ja mootori anatoomiasse, ja tabate biiti. Linnas, otse loomulikult, neljas-viies käik, väikesed ökosõiduvõtted ja nii see kütusesääst tuleb. Ja Adami iluvõre naeratab teiega koos (esimesena Opelite peres) lahkelt ja lubavalt. Linn on lahe!
Hind
Vastavalt komplektile. Arvestada tuleb 13 000€ ja sealt siis ülespoole, vastavalt soovitud varustusele ja disainipaketile. Hooldused, liising, kütus juurde arvata, 10 000 km läbisõidu puhul kujuneb sõidukilomeetri hinnaks umbes 22 eurosenti. Linnas pidada on odavam; kamba peale pidada veel soodsam, sest tegelikult ei näe ma põhjust, et Tallinnas elades ja töötades igapäevaselt autot pruukima peaks.
Kellele sobib?
Inimesele, kelle jaoks Mini, Fiat 500 või VW Beetle on mainstream; kes armastab pisikesi koeri ja kiilakaid kasse, Eurovisiooni ja tantsumuusikat üldisemalt; kelle jaoks elu- see on city, party ja chill-ja muidugi disain, disain, disain- siis jah! Ja no kõikidele teistele ka, kes selles autos näevad oma unistuste kaarikut. Sest maitse üle ei vaielda, ainult liisingumakse ja kütusekulu on erinevad.
Mina, ausalt, sõidaksin (linnas) lihtsalt sellepärast, et see on chill ja sõbrad viskavad kadedaid pilke. Sest no, disain. Ja kui Eurovisioon peaks tulema Eestisse, siis ma kahtlemata sõidaksin ka, kohe mõned kiiremad ringid ümber Saku suurhalli. Ott Lepland, “Kuula”- vabalt! Ma tean seda peast, seega pole helikvaliteedil suuremat tähtsust. Mulle palun leheroheline punasega. Vahelduseks.
emapidur 