Toyota Prius Plug-in- ELMO toetab!

Minu esimene, pikem puutumine Priusega, leidis aset äsja otsa saanud, igipikaks veninud talvel. Liialdaksin, kui ütleksin, et see kohtumine minusse sügava jälje jättis. Kui aastal 1997 oli Prius omalaadne sensatsioon; väike samm tuleviku keskkonnasäästlike tehnoloogiate suunas; siis täna, 16 aastat hiljem, vaatan ma Hübriidide Emale küsivalt otsa ja küsin, millal ja kuhu edasi?

Oma sõiduomadustelt, mugavusvarustuselt ja – paraku ka keskmise kütusekulu poolest- ei erine Prius Plug- in kuigivõrd oma pistikuta sugulasest. Tanklasse sõites tuleb lihtsalt meeles pidada, kummal pool on sissevalamise, kummal -pistmise luuk. Ka välimuselt ei erine “tavaline” tandem pistetavast karvavõrdki.

Nii isiklikult, Priuse disain on see, mis mind jätkuvalt kulmu kergitama paneb. No mulle ei imponeeri! Olenemata pisimuutustest, on masina väliskuju läbi aasta(kümne)te meenutanud pelmeeni; nagu oleks autodisaineri asemel sattunud joonestuslaua taha kokk, kes, kuidas ka ei püüaks, jääb oma loomingus kindlaks vene köögi klassikale. Tühja kõhuga Priust väga vaatama jääda ei kannata, kisub lähimasse pelmeenisaali; täis kõhuga on mõistlik lihtsalt sisse istuda ja sinist “start” nuppu vajutada. Et disainerimõtet mitte päriselt mutta trampida, siis tulede kuju on kaasajastatud ja pisut-pisut on läinud kitsama tilga kujuliseks ka kere.

Olen seisukohal, et paljuski oleneb auto välimuse “meeldib-ei meeldi” kere ja salongi värvigammast. Must või punane Prius on minu silmale märksa “maitsvam” kui igavalt valge lämakas. Ja kogu selle igavuse juures tahakski küsida, mis ometi on olnud disaineri mõttes, kui ta ühte või teist sõiduvahendit loonud on? Kas ta on lasknud oma kujutlusel (liiga) vabalt voolata, on püüdnud tabada õhus oleva ühistaju trende või on see lihtsalt puhta punnitamise tulemusena sündinud auto?

Kui peaksin Priust võrdlema mõne muusikateosega, siis oleks see kõige tõenäolisemalt midagi Indigolaste leelotuste repertuaarist, mis algab ei kuskilt, lõpeb ei kuskile, aga on nime poolest jubetumalt öko.

Mõnus maanteelaev!

Päev, mil ma Prius Plug-in’i rattad Tallinnast sajakonna kilomeetri kaugusel asuva sihtkoha poole pöörasin, oli selle kevade esimene, tõeliselt soe ja päikeseline laupäev. Juba talvel sain Peterburi teel kulgedes kinnituse, et Prius on see, mida vähemalt ameeriklastele on lubatud- suurepärane kaaslane pikkade vahemaade läbimiseks- siis nüüd, kevadel, kuiva teekattega ja sooja ilmaga, süvenes nimetatud tunne veelgi.

Pehme vedrustus, madal raskuskese, täpne rool, igapidi reguleeritav mugav istumisasend, oskuslik isolatsioonimaterjalide kasutamine ja kvaliteetne helisüsteem teevad pikemate vahemaade läbimise erakordselt mõnusaks; isegi niivõrd, et 140km/h tunnikiirusega tühjal teel nagu mööda siidi libisedes, surud oma süümepiinad alla ja… annad gaasi juurde. Auto liibub teele ning ei lase sul häiruda väikestest lohkudest ega mühkudest. Sinu turvalisuse tagab ACC (paindlik püsikiiruse hoidik), mis pikivahe vähenedes ise kiiruse sobivaks reguleerib ning jälgib ka külgedel toimuvat- ehk siis, olukorras, kus sooritad möödasõitu- ning esimeses reas seni veninud juht “ärkab” ja gaasipedaalile seisab- haistab Prius ohtu ja laseb tal minna.

Salongis on Prius Plug-in nagu Prius ikka- ruumikas; mahutades 2 suurt inimest ette, 2 taha; ja ühe pisemat sorti tüübi surub tahaistmele kahe vahele ja köietab ka kenasti ära. Panipaikade osas pole lisandusi; salongi soojendus on ühetsooniline, see-eest efektiivne.

Öised naudingud.

Meie pidu venis öhe. Astudes soojast ruumist kirka tähistaeva alla, tabas reisiseltskonda öökülm. Prius oli ühtlaselt kattunud õhukese jääkirmega ning nahkpolstrile nõjatumine nõudis esialgu pisikest eneseületamist. Õnneks on soojendusega kõik hästi- esi- ja tagaaken sulas puhtaks paari minutiga, salongi saime sooja sisse vähem kui viiega; ning sõit, tagasi linna, võis alata.

Ma naudin sõitu, kui autol on head tuled. Ja Priusel nad seda tõesti on- nii lähi-kui kaugtuled lasevad turvaliselt näha pimedaid nurki ning “painduvad” vastavalt teekäänakutele. Pimedas öös vonklev kruusatee oli pigem põnev väljakutse kui õõva tekitav tagumikutunne, et järgmise nurga taga peab valmis olema Promilli-Peetriga kohtumiseks. Peeter võttis juba kaugelt traktoriga väääga ettevaatlikult tee serva, nähes valgustatud kosmosesüstikut lähenemas. Promilli-Peetrist aga sai ilmselt kohalik kuulsus, kes on oma silmaga näinud peaaegu UFOt, sest säärasena võib möödalendav valge veetilk ju mõjuda küll…

Öises pealinnas võttis Prius tuurid maha ja veeres edasi vaid elektri jõul. Ma ei väsi korrutamast, kui nauditav on üksnes särtsuga sõitmine- autos on vaikne, aeg-ajalt kostab vaid õrna trollibussile sarnast “zzzziiiinnnn”-heli ning kogu maailm autoakna taga omandab sootuks uue mõõtme. Tähendab, tagaaknast vaadatuna ei omanda ta mingit mõõdet, olgem täpsed- tagaaken on Priusel ilu pärast! Oli juba siis; ja on ka nüüd; ja tõenäoliselt ei muutu see enne, kui nad koka asemel arhitekti joonistama lasevad. Aga, nii üldiselt- jah, tekib tunne, et oled omas mullis ja akna taga liikuv maailm on tegelikult film.

Kõrvalepõige politseifilmi.

Kell kolm öösel, kusagil Rocca al Mare kandis, eirasin ma peateel liikudes paremalt kõrvalteelt lähenenud politseid- selles mõttes, et ma jäin (olgugi peateel) igaks juhuks ristmikule seisma, mõeldes, et võib-olla on neil kiire; või kui ei ole, siis hakkab. No, sain mis tahtsin; kahesaja meetri pärast olid mul vilkurid taga (küljepeeglist nägin, mitte tagaaknast!) ja tuligi kõik oma paberid ette näidata. Minu lugu lõppes kenasti, politsei viskas kulpi ja soovis kena õhtu jätku (kell kolm öösel!), aga alati ei pruugi säärased ristmikud laupäevases linnas nii hästi lõppeda; lihtsalt, nii, soovituse korras- vaadake ette, sest see on kõige magusam kamikaze- ja mõrvartaksistide liikumise aeg.

Maanteel liigub kevadise hämarusega sel ajal veel loomi; kui mitte muid, siis konni- ka nende osas tasub säilitada tähelepanelikkus, sest Priuse kontseptsiooniga “lennates, laibarida taga”-sõidustiil ei sobi.

Kui raha on, küll tuleb ka attitude!

Minul proovida olnud Toyota Prius Plug-in 1.8 VVT-i HSD 73 kW Advanced letihind on orienteeruvalt 37 490€. ELMO programmi raames saab küsida 3000€ ostutoetust tagasi; ja mu isiklik arvamus on, et kogu see elektrijuhtme tahapistmise võimalus just sellepärast Priusele tekitatud ongi, et saaks natukene hinnas alla lasta. Mingit muud otstarvet, ma ausalt, kogu sellel juhtmendusel ei näe.

Esiteks, nad ei tea ise ka veel, kui efektiivseks see süsteem osutub- üksnes elektriga läbitav distants on uuel mudelil saanud 10km juurde, senise 10 asemel on nüüd 20km särtsuga ja otsejoones; maksimumkiirusel 100 km/h. Tavapistikust laadimine kestab 1,5 tundi ja põhimõtteliselt ei ole mitte mingit vahet, kas sa laed seda akut või ei, sest linnasõidul, kus akusid inertsiga koguaeg tagasi laetakse, nad tühjaks ei saagi! Seda, “20 km otsejoones ja sajaga”-olukorda on linnas suhteliselt võimatu (ja ka arutu) tekitada. Aga ELMO toetus- seni, kuni seda antakse- on muidugi argument. Neile, kes mingil põhjusel just Priuse omandama peavad.

Minu isiklik arvamus on, et Prius on üksnes oma keskkonnateadlikkuse avalikuks kuulutamiseks liiga kallis aksessuaar. Eriti nüüd, kus on olemas Auris HSD, millel on rida mugavusvidinaid, millest ka Priuse Plug-In Advanced mudeli puhul üksnes unistada võib- “kolmekas” suunatuli, automaatne kaugtulede lülitus, “ämmahoov” jms. Priuse kasuks räägib tänaseni parim ACC, mida olen kohanud; ja Aurisel seda peal ei ole, ehkki, kui väga tahta, küllap saaks juurde tellida. Mis, omakorda, viiks Auris HSD sarnase varustusastmega hinna Priuse Plug-in’ile üsna samasse klassi; ja siis on tõesti koht mõtlemiseks, kas võtta kaasaegsem ja välja nägev (ning tagaaknast välja vaadatav) Auris või tandemite pioneer, igavesti pelmeenisarnasena püsiv Prius Plug-in, nahksisu, hea helisüsteemi ja ruumikama salongiga.

Kellele Prius Plug In võiks sobida? Ilmselt mulle ja abikaasale, kui meist on saanud rikkad pensionärid. Ilmselt ka rikkale ökoinimesele- kui teie valik on Prius, siis valige pigem Prius Plug In ja säästate õige pisut rahas. Või siis keskklass pluss kuuluvale lastega perele; neile ma siiski soovitaksin, et kui Prius, siis vaadake üle 7-kohaline Prius+, mis lisaks näilisele keskkonnasõbralikkusele on lihtsalt ilus auto!

Aga kui raha on ja tundub, et muud moodi, kui Priusega vurades ökoks ei saa, siis laske käia! Igati tore ja mugav masin ju, linnas ja siledal maanteel kulgemiseks. Ärge selle üle pead vaevake, mis saab akudest viie aasta pärast või kui palju selle masina tootmiseks tegelikult ressurssi on kulunud- see läheb liiga keeruliseks. Seisukohavõtuks piisab ilusatest emotsioonidest ja seda Prius pakub; küllaga.

Ja, back to the basics– Prius on õige valik neile, kel on väga kindel attitude- “Elu nagu Ameerikas- diisel on saatanast; hübriid on minu sisepõlemismootori südametunnistus.”

Müüt kütusekulust ja plussid-miinused

Tehas annab laetava akuga Priuse kütusekuluks kombineeritud tsüklis 2,6l/100 km; ja mõnes artiklis olen kohanud ka koopiapastat reklaambukletist, kus räägitakse müstilisest 1,3l/100 km kütusekulust. Tuleme kenasti maa peale, mina sain ligi 400 km peale säärased tulemused:

Kütusekulu maanteel: 5,3l/100 km

Kütusekulu kombineeritud sõit 4,8l/100 km

Kütusekulu linnas, ECO 3,8l/100 km

Minu talvise Priuse-loo leiab siit: https://emapidur.wordpress.com/2013/01/14/toyota-prius-auto-nagu-harrastuskoka-unistus/

Plussid

Sõidumugavus

Avar salong

Hea helisüsteem

ACC

Tubli navi

Toimekas tagurdusassistent

Miinused