Head asjad 7×3. Neljas. Õrr!

Tui teeb kookiMa teen natuke pätti ja kirjutan mitu päeva üheks sissekandeks. Nädalavahetustel eelistan arvutist eemal olla ja tegeleda käegakatsutavate asjadega, väga värskendav.

Päevad on täis kõige eriilmelisemaid tegevusi, millel on üks nimetaja- “päris elu”. Midagi eriliselt esile tõsta on üpris keeruline; ja kui kord juba kirjutama hakkad, siis tundub, et peaks igal hetkel eraldi peatuma.

Sügis on mu lemmikaastaaeg, ehkki viimastel aastatel olen hakanud üha enam ka talvest rõõmu tundma. Aus olla, see ei olegi mingi eriline “oo, nüüd on teistmoodi”- ma olen talvel sündinud ja mulle meeldib talv.

Sügist armastan. Kevad on värskendav. Suvi läheb nagu silmapilk. Tõenäoliselt hakkaksin mujal elades kõige rohkem puudust tundma neljast, selgelt eristuvast aastaajast. Neile iseloomulikest lõhnadest ja tundmustest.

Indiaanisuvi on seekord märkamatult suvest välja kasvanud, suuremate kontrastideta, paratamatu vananemine. Õhtuti on õhk sügise kohta soe ja seisev. Hingeaur moodustab nina ette pilvekese, mis püsib seal kauem kui viisakas oleks. Taevas on tähti täis, aga kellel neid aega vaadata, kui kõik tahab sisse tegemist, maast välja kiskumist, puhastamist, talvekorterisse paigutamist jne.

Nii moodustavadki mööduvad päevad ühe pideva rivi, täis hetki, millest igat võiks täiel rinnal nautida, kui peatumiseks aega jätaks.

koogi pintseldamineNädalavahetusel ei ole säärast aega, kui saan päris omaette olla, just üleliia. Pesakonda on palju ja igal neist, isegi koeral, kassil ja kummipuul, on alalõpmata midagi, mis sunnib suud lahti tegema.

Mistõttu, kui ma päris ausalt peaksin siia kirjutama need head asjad, mis on minu jaoks “head asjad”, seisaks siin kümne minuti jagu puhast, valget vaikimist.

Tööpäevadel, mis pole linnapäevad, saan kohe kilomeetripikkuselt omaette vait olla ja mõelda. Jalutadagi. Teed aias ringi, kuulad kuidas leht värvi vahetab või männiokkad puult pudenevad ja oled jälle värskem (ja parem?) inimene.

Autovabaduse-teema on praegu aktuaalne. Pühapäeval kubises mu näoraamatu sein teadetest, kuis üks või teine seleebriti või poliitik korraldab autovaba päeva. Nüüd lugesin uudistest, et tegelikult on see autovaba päeva “eel-tähistamine”, olulised sündmused toimuvad ikka esmaspäeval, 22. septembril Siis tähistab Tallinn suurejoonelise midagigiga rahvusvahelist midagit.

Sügisesel nädalavahetusel, eriti pühapäeval, on lihtne olla autovaba. Me päris autota pühapäeval siiski ei saanud, võtsime ette tunnise põldmuraka-treti; vast viimase sel sügisel. Mulle ei anna ikka rahu, et seal põlluveerel on vähemalt tonnijagu marju maas, ülepäeviti saab võetud tund ja pangetäiega tagasi sõidetud. Siuh ja viuh ja moos või sügavkülmamarjad jälle olemas. Ahnus, ahnus…

 

Esimene.

valmis kookÕunapirukas. Nii laupäeval kui pühapäeval. Lõigud õunad, rullid taina, käärid õunad kaneeli ja suhkruga (ja rosinatega) vahele, viskad kuuma ahju ja… sööd end segaseks. Otsa saab kiiremini kui võrdselt jagada jõuaks.

Õunapirukas, -kook ja nende erinevad variandid on sügiseste pesakonnamomentide must be. Mu retseptide varaaidas on kuus-seitse une pealt tehtavat ja umbes paarkümmend säärast, mille valmistamiseks pean kaevama välja oma kirjapandud märkmelasu. Internet on kah, tänuväärne ideede allikas.

 

Teine.

Esmasündinu on ikka šeff tüüp küll. Tegime tšikiga laupäeval  “emme, mul pole mitte midagi selga panna/noh, olgu lähme siis poodi” treti H&M-i.
 Kui omal ajal oli moes kandideerida “eestlane, kes pole kunagi Soomes käinud” kategoorias ja võistelda selle nimel, kes kui kaua suudab Soomes käimata vastu pidada; siis tänapäeval käib auhindade jagamine mh. kaubamajade-põhiselt, ning H&M kuulub nimistusse.
Kõik on seal käinud, kõik ostavad sealt midagi, kõik kiidavad ja mõnikord ka kiruvad; ja teine leer on sääraseid, kes pole käinud, ei plaani kunagi minna ja kiruvad juba ette.

 

klotsidEestis on haajaemm nüüdseks vist juba … kaks?! aastat olnud; aga ma olen sealt ikka kuiva kala näoga mööda jalutanud, sest midagi pole vaja olnud.

Nüüd võtsin kätte ja läksin tšikiga just sinna, sest esmasündinu pani mõni päev tagasi lahkumisavalduse ning tuleb Postimaja kauplusest ära, põhjenduseks erialase töö rohkus.

No nii on, paraku. Produtsendi tunnipalk on haajaemmi omaga võrreldav, aga kui on valida, kas teha erialast või mitte-erialast… siis, ühesõnaga ma mõistan teda.

Igatahes, seal me olime. Ja mul oli veidi aega, et kaugelt (ja kõrvalt) töötegemist vaadata. Kihvt küll. Eesti keeles, inglise keeles, kuidas parasjagu vaja on. Igale kliendile, kes kassasse tuleb, lisaks tervitusele ka paar isiklikumat sõna; naeratus kauba peale. Äge. Eks ma tundsin iseennast ka natuke ära. Kes siis ei tahaks neil “ema rind paisub uhkusest ja pisar tuleb silma”-momentidel iseennast ära tunda. Hästi väljaõmmeldud partii. Rõõm.

 

Kolmas.

menuuÕnnelikult lõppenud Õuduste Õhtu Lastega. Teisisõnu, üks tavapärane õhtusöök kodust väljas.

Valisime seekord kohaks Rootsu/Roots’i (roots nagu “kalaroots” või “õunaroots” või “juured” ingl. k, aga ma ei valiks ausalt öeldes ühtegi neist) Viimsis. Iseenesest armas koht, mis defineerib end kui “külarestoran”.

Pean kahjuks etteruttavalt ütlema, ärge sinna minge. Toit oli totaalne pettumus. Süüa sobis minu tellitud heeringasalat ja šokolaadikook (fondant’), mille noorem poeg tellis ja mida ta ei söönud (lõpuks siiski nuttis ja sõi). Kõik ülejäänu oli masendavalt aeglane, üle soolatud, üle kõrvetatud või vanaks läinud. Suva, noh!

linnudSee-eest oli meie pesakonnal meeldejääv õhtu, mille korraldamisse igaüks meist oma panuse andis… Kõigepealt mängis tirts mängunurgas ja viskas muuhulgas jalast kingad.

Aga jalas olid ka valged, südametega sukapüksid. Tutikad. No te ei taha teada. Järgmisena ajas ta endale sülle kohaliku plämburgeri “naturaalse kotleti ja kastmega”. See, kuhu ta ajas, oli tutikas, lilledega velvetseelik. No ei ole vaja teada üksikasju. Kohe seejärel purskus tirts pisaratesse ja kallas endale krae vahele (loe: valge pitspluus) punase viinamarjamahla.

Noormehel õnnestus kaamera pista natuke peedisalatisse, kallata ajalehe vahele ja endale sülle see, mis tirtsu plämburgerist üle jäi; vehkida ja hoogsalt vestelda nii, et kogemata suhu sattunud pasta (loe: makaron, 30 cm) ja sel olnud kaste ning singitükid elava peanõksu ajal mulle kleidile, kaamerale (jumal, miks ma selle üldse lauale panin?) ja noormehe punasele kampsunile ning silma lendasid…

kalatoitSamal ajal nägi pereisa vaeva tulisoolase, vinnutatud saapatalla hakkimisega (menüüs nimetuse all “õrn lestafilee) ja oma leksika taltsutamisega. Mulle toodi roheline tee, mis ei olnud üleliia roheline, see-eest oli suletud plastikpakendisse, mis näeb välja nagu hõbepaber ja mille avamiseks oleks vaja võita Rakett69.

Igatahes ma seal seda rebisin ja samal ajal üritasin jääda viisakaks, ehkki ilmselgelt poleks pidanud vaeva nägema kuna seljatagused laudkonnad jälgisid mängu ja arvasid selleks hetkeks kaljukindlalt, et tegu on mingi rahvateatri lavastusega “Võidab see, kes karjub kõvemini, aga lööma ei hakka”.

Ma sain oma teepaki lahti ja sealt omakorda kolmnurkse kotikese ka tassi visatud ning ära leotatud. Õhtu kõrghetkedeks tuleb pidada siiski lõppmängu kahe magustoiduga, mille lapsed tellisid, aga mida kumbki süüa ei soovinud, sest kõhud olid selleks hetkeks juba väga täis. Ja ehkki öeldakse, et magusa jaoks on igal lapsel alati üks ekstrakõht kaasas, siis tundus, et sel korral olid mõlemad nagu kokkuräägitult oma ekstrad koju unustanud.

pats seljatagantIsa vaikse röögatuse “Nutad, aga sööd, sest ise tellisid ja mina pean selle kinni maksma!”- peale vallandusid tirtsu silmist soolased ojad ning tõelise märtrina sukeldus ta nägupidi sooja šokolaadikoogi ja sulava jäätise võlumaailma.

Vend jätkas mõnda aega vabandamist, et tema ei jaksa, tal on kõht täis- ja see vabandustevoog hakkas ka juba nutusemaid toone võtma- aga hetkel, kui tirts teatas, et olgu, ta võib ära süüa nii šokolaadikoogi kui kamakreemi, ainult ärge olge vihased- murdus poisis midagi. “Anna siia, ma söön selle ära siis,” hüüatas noormees kangelaslikult ja tõmbas õe eest šokolaadikoogi.

Lükkasin tirtsu ette kamakreemi (mille ta algselt ju endale tellis). Tirtsu lõug hakkas silmnähtavalt värisema ja uued tatinired kirjasid ta ilusat nägu: “Seda ma ei taha… ma jaksan ainult šokolaadikooki!” Selge siis. Fondant’ vahetas koha kamakreemiga. Poeg tõstis seepeale häält ja teatas, et tegelikult tellis tema šokolaadi ja kama ta ei söö. Tirts purskus pisaratesse ja juukseidpidi jäätisesse.

Seeliku ja pluusi värvil polnud enam ammu mingit tähtsust, küsimus oli vaid, kes sööb ja kas sööb… šokolaadikoogi. Sest nüüd oli sellest saanud juba auküsimus, kellel õnnestub fondant’ endale rabada – või kui kasvõi pool sellest- siis mitu suutäit voolavat šokolaadi ja sulanud jäätist rohkem sisse kühveldada või riietele kallata.

loojangÜhesõnaga. Lõpuks pidi ikkagi Härra Abikassa olukorra lahendama ja kamakreemi sajatuste saatel endale rindu tõmbama, sest mul on kaalukad vabandused, mis ei kuulu vaidlustamisele.

Näiteks: september on kainusekuu. Ja: piimatooteid ma ei talu. Ja: nisujahu on saatanast. Ja kaalukas on päriselt ka peagi kaalukas, kui ma valimatult kõike suhu topiksin. Ja nii edasi. Aga ma maksin rahulikult arve ja lubasin endale südamest naerda, sest nii jaburas olukorras on see kõige parem lahendus evvä. Õuduste Õ ja R seega õnneliku lõpuga. Mida oligi tarvis tõestada, onju.

 

 

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s