Sõidurõõm: tuli Eesti Energia elektrik ja natuke lund

EE tarbimiskõverSee lugu räägib ootamatult hoopiski sellest, kuidas EE elektrik sai tunda sõidurõõmu ja mulle jäid tühjad pihud (tühi tunne). Eriti, kui mõelda, et natukene sõidab ta ju minu/meie raha eest. Rõõmsalt tühja. Aga, asja juurde.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et olen viimased viis aastat pidanud täpset arvestust oma majapidamise energiatarbe kohta; analüüsinud, ja kus võimalik, kasutamist optimeerinud (loe: elektrit kokku hoidnud).

See tähendab põhimõtteliselt sääraseid igapäevaseid liigutusi:

1. Elektroonikavidinad, mida ma parasjagu ei kasuta, ei viibi stand by peal vaid väljalülitatud asendis.

2. Suuremad kodumasinad olen koondanud kobarateks ja ühendanud lülitist väljalükatavasse pikendusjuhtmesse. Nii ei jää telekas tühja vilkuma või kohvimasin ja veekeetja asjatult vooluvõrku vedelema.

3. Kui on vajadus mõni masin või vidin välja vahetada, siis vaatan enne kui ostan, masinate energiaklassi. Õnneks teen ma imetoredaid teadus-ja keskkonnasaateid, nii on mul eksperdid tutvuse poolest omast varrukast võtta🙂

Näiteks, jõulude eel, lõpetas päevapealt töölepingu nõudepesumasin ning parandaja ütles otse, et mõttetu on seda jama parandada- 10 aastat on enam-vähem väga hea saavutus ning hakata seda suburbiast linna parandusse vedama, siis tagasi, kaks installeerimist sinna juurde- no tõesti, tundus hirmutava perspektiivina. Maksin onule 30 € diagnostika eest ja lappasin 2 tundi turul saadaolevate nõudepesukate katalooge. Valisin välja A+++ klassi masina; see toodi kohale ja pandi paigale; ning vana masin viidi kenasti utiili ära. Energiasäästu pidanuks tulema ühelt pesukorralt, eelmise masinaga võrreldes, vähemalt kolmandiku jagu. 

Aga. Viie aastaga on välja kujunenud selge teadmine, kui palju, mis kuus kulub; ja millest tarbimine sõltub. Talv ja külm on elektriarve vaenlased; aga kui tarbimine aasta peale laiaks lüüa, siis pagan võtaks, me oleme oma suurema ja väiksema majapidamise ning kõrvalhoonetega seal kuskil eramu keskmise energiatarbimise alumises otsas.

Ja siit see seiklus algabki. EEle näite edastades, selgus, et tänavuse jaanuari öise elektri tarbimine ületab kõik ootused, lootused ja kartused. Kolm korda tavalisest suurem tarbimine… kuskohast?! Ma vist ei pea siinkohal pikemalt peatuma, mis juhtus minus pesitseva Filifjonkaga, Kes Armastas Katastroofe- kasutasin kõiki, majas leiduvaid sidevahendeid, et neli (!!!) korda järjest helistada austet abikaasale ja ahastada: “K u i d a s ?! M i s m o o d i? Ei ole võimalik! Appi, meil lekib miski puhast elektrit…” Abikaasa paanikaga kaasa ei läinud, tõdes, et selge, tuleb siis tegu tunnistada ja ära maksta, sest variante ei ole: “Ära muretse, ma saadan sulle raha.” Ahah. Jajah.

Järgmiseks sooritasin majas ringkäigu ja mõtlesin, millised elektritarbijad aknast välja heita, mis asendada küünaldega ja millel juhtmed läbi lõigata… käisin isegi peakaitsme juures ja tuumasin kaks minutit, kas tõmmata hooba ja katta kogu majapidamine lihtsalt ühtlase pimedusega… siis meenus mulle, et kui ka küünlavalgel ja puupliidiga elamisel oleks mõnda aega jumet ja teatud elu valdkonnad võiksid säärase rrrrromantika peale isegi mõnusamaks muutuda; siis lumevee filtreerimine joogiveeks on pealinna servsuburbias suhteliselt piinarikas ettevõtmine. Kaev ja puugaasikatel käituvad ka, paraku elektriga. Ja veeta ning päris üleni külmas… lastega… seda vastutust ma oma õlgadele siiski valmis võtma ei olnud.

Aga Filifjonka mõtleb loovalt ning katastroofiliselt. Tuppa tulles valisin EE kliendinumbri ja kurtsin oma kurba saatust. Õuuuudselt meeldiv naisterahvas ütles, et kohe, teeme teatise, ja tuleb kunagi elektrik, viga võib olla mõõtjas.

Mhmh. Mitte, et sellest Filifjonkale oleks piisanud. Tund pärast keskööd otsustasin ma i g a k s   j u h u k s siiski ka k i r j u t a d a energiahiiule. Sealt laekus hommikul vastus, et teatame teile automaatselt, teie kiri on jõudnud ja kunagi käsitleme.

No ja siis sõitsin ma täna rahumeeles minema, kaugele. Sel momendil, kui ma seal kaugel oma tagumiku tooli toetasin, et hakata lahti pusserdama ühe projekti eelarvevigusid, helises telefon ja ragisev meeshääl teatas: “Tere, mina olen elektrik. Ma seisan nüüd siin posti juures.”

– Eeämmm… jah, posti juures… Kuidas ma saan aidata?

– No tulge siia ja andke allkiri. Või kes annab?

(Nüüd ühendas mul ära, mis post ja kuskohas) Paha lugu, ma ei teadnud, et te tulete; ja mind ei ole kodus.

– Vot, mul ei ole kohustust ette teatada, kui ma tulen. Tulen siis, kui saan. Täna sain.

– Mis me nüüd teeme, ma ei saa tulla ka kuidagi…?

– Noh, ma saan siia mõõtjasse sisse loomulikult, aga ma tahan teada, et mis me nüüd teeme, kes mulle allkirja annab, kui ma selle ära võtan ja ekspertiisi saadan; ja nagu te teate, kui mõõtja ei ole rikkis, siis te peate selle ekspertiisi ise kinni maksma.

– Aga ma ei tea ju, kas on rikkis! Ma mõtlesin, et tuleb elektrik ja vaatab üle, kas töötab korralikult…

– Vaadake, mina ainult v i s u a a l s e l t  v a a t l e n, kas numbrid on, ja kas liiguvad. Ega mul pole mingeid aparaate kaasas, ma olen elektrik! Ma teen ukse lahti, vaatan; ja siis panen ukse kinni. Ja kui te annate allkirja, siis ma võin mõõtja kaasa võtta ja viia ekspertiisi, laborisse. Ja kui siis selgub, et on korras ja töötab, siis teie maksate kinni. Vot, selleks on seda allkirja vaja.

– Ummm… aga sellisel juhul võin ma teile öelda, et töötab. Numbrid on ja liiguvad. Aga vaja oleks teada, kas külmaga on lolliks läinud ja valesti mõõtnud- aga mina seda ju ei oska öelda.

EE kiivrid

– No mina ka ei oska öelda, selleks on ekspertiis. Ja kui töötab ja pole midagi viga, siis teie maksate kinni.

– Kas ma vahepeal siis pean joonlauaga mõõtma elektrikulu? Või, mismoodi?

– Ei, no ma siis paigaldan teile ikka uue mõõdiku. Aga kui ekspertiisis selgub, et vana on korras, siis te peate kõik kinni maksma.

– (Nüüd ma juba oigasin vist kuuldavalt) Aga see on ju absurdne! Ma ju ei tea…

– Vot, ma olen teile täpselt ära rääkinud, millised on minu volitused. Ja ma võin võtta selle mõõdiku ja viia ekspertiisi, kui keegi annab mulle allkirja siin, et ta on nõus kinni maksma.

– Oot. Oletame, et masin on korras ja te panete mulle uue mõõdiku ja ma pean kinni maksma. Mis see lõbu siis mulle maksab?

– Seda ma ei tea. Seda nad ütlevad teile seal üleval siis. Seal on kõik- kohaletulek ja paigaldus ja ekspertiis siis sees. Ja see mõõdik, mis ma paigaldan, see on vana mudel, nüüd tulevad kõik uued, kauglugemisega.

– Oot, et siis- üks vana mõõdik viiakse ekspertiisi ja teine vana mõõdik pannakse asemele?

– Jah, nii on. Ma ei tea millal, aga vist selle aasta sees peaks siinkandis tulema kauglugejad.

– Kuulge. Teeme nüüd nii. Te tehke see uks lahti ja vaadake, et numbrid liiguvad. Või, isegi, ärge tehke ust lahti. Ma ütlen teile, et nad liiguvad- ma hommikul kontrollisin. Ja võite rahulikult tagasi sõita. Et ma siis mõtlen, mis ma nüüd edasi teen. Maksan end emaseks ja ootan kauglugejat.

– No, ma teen ikka ukse lahti ja v i s u a a l s e l t   v a a t l e n. (Leebelt, vastutulelikult) Ma võin pilti ka teha!

– Jajah, head pildistamist siis. Kena valgus. Nägemist.

… Loo lõpp on seal, kus alguski. Kurtsin austatud abikaasale, siis kurtsin EE näitsikule, kes seekord juhtus olema väga vastutulelik venelanna, aga mu kiirest paristamisest suuremat ilmselt aru ei saanud, sest ta ütles kõige, ka mu küsimuste peale “jah”; ning lubas, et kirjutab mingi teatise…

Mind lohutab teadmine, et nad salvestavad “parema klienditeeninduse huvides” kõik kõned. Ning ma olen end koolitanud ka segases olukorras jääma enam-vähem viisakaks ja rõõmsameelseks. Et äkki on siis… aru saada, et mul tegelikult ikka on mure ja soov teada saada, kas olen mina eesel või on kümme aastat töötanud mõõdik nüüd häälekalt (loe: raske raha eest) hakanud avaldama soovi kapist välja tulla…

EE elektrik sai vähemalt värskes õhus ja kaunis looduses viibida; isegi lund langes kaunilt ja vaikselt posti peale. Kah, sõidurõõm!

…ei tea, mis masinaga ta sõitis ka? Kujutan ette, et see on üks neist, “pirukatest”- viimati vist olid VW-d, Ilus roheline rohulible peal.

… täna õhtul jõudsin mõtteni, et vaatan igaks juhuks üle ka päevase tarbimise. Vahe tavapärase, külma jaanuariga on rohkem kui kahekordne. Siin on nüüd mitu võimalust-

a) saatsin eelmisel korral näite teatades, EE-le kogemata oma ema ja kohaliku kaupluse telefoninumbri;

b) kirjutasin näitude asemel üles VIN-koodi ja jagasin selle öise ja päevase vahel tükkideks;

c) meie kodumasinad on, korrelatsioonis elektri hinna tõusuga, otsustanud hakata tarbima rohkem elektrit;

d) majas tegutseb poltergeist, kelle välja ajamiseks tuleb kutsuda skeptik.ee 

e)… veel mingeid võimalusi, kaasa arvatud see, et elektriauto õgib paari tunni jooksul ära kogu majapidamise aastase elektrinormi (salaja, minu valvsa silma all, mind saja (euro)ga hanitades).

Sõidurõõmu täiega!

* Fotod pärinevad internetist, bioneer.ee ja err.uudised.ee linkidega.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s