Esimene S

IMG_0535Sõbrad teavad, et mul on S tähega oma suhe. S nagu “sõidurõõm”, “Subaru” või “šokolaad”. Ja kõik need muud essid sinna juurde, oohvkoors. See olen mina. Sellisena püsinud juba viimased paarkümmend aastat; autojuhilubadest ja esimestest, meeldejäävatest s-kogemustest alates.

Emapiduri pesasse tahan koguda kokku nii oma S-lood kui kõik muud emotsionaalsemat sorti pajatused, mis on seotud üldnimetajaga “sõidurõõm”; võib-olla ka “sidur” (kui see on olemas) ja suure tõenäosusega ka “šokolaad”- sest see aine on lahutamatult seotud nii sõidurõõmu kui juhi istmekatte erakorralise keemilise puhastuse arvega.

Üks säärane, meeldejääv S-elamus, leidis aset 2003. aasta kevadtalvel. Sõitsin esimest korda S-Foresteriga üle merejää. Ja olin sellest hetkest alates müüdud; sisse võetud, armunud. S-Foresteri ja (olgem ausad) kõigesse, mis selle mälupildiga hiljem seonduma hakkas. Minu senine silmarõõm, Defekas, pidi alla vanduma jõulisele S-elegantsile ja ihaldusväärsele imagole, mida see loomake eneses kandis. Nahalaadsed, määrdumatud istmekatted; konditsioneer; kaassõitja päikesesirmi peidetud peegel (kust nad teadsid, et ma tulen?); lisada sellele S-nelivedu, korralik kliirens ja suhteliselt pehme vedrustus; see kõik ajas mu pea täiega segamini. Boksermootorist võiks kohe kaua ja asjatundmatult rääkida; veidi samblaroheline värv ei olnud küll just minu tassike teed, aga sel, esimesel korral kõlbas kõik. Rõhk sõnal “kõik”. Õrrr.

Ja kuivõrd minuga on nii, et kui s, siis sajaprotsendiliselt; kuniks üle läheb või mõne uue s-iga üle löödud saab- siis ärdagu pandagu mulle pahaks mu teatavaid, härdaid meenutusi sellest esmakohtumisest. Sellistel puhkudel aitab alati šokolaad. Härdusest üle saada, ma mõtlen.

IMG_9077Aga! Mitte väga palju aega hiljem müüs S-esindus järjekordse S-Foresteri. Hõbehalli, kõikide kellade ja viledega; ja gaasiseadmega, sest tookord tundus see variant eriti öko und keskkonnasõber. (Hilisem ajalugu muidugi tõestas vastupidist; gaasiseadme pidevale timmimisele ja remontimisele ning sellega kaasnenud filtrite vahetusele kulunud raha eest oleksin võinud bensu osta kahe ümbermaailmareisi jagu vähemalt.) Kodus põhjendasin oma ootamatut väljaminekut äärmise vajadusega soetada sõiduvahend, mis Tallinna ja selle lähikonna teedel ellu suudaks jääda, aga oleks ühtlasi võimekas mättaronija puhuks, kui tuleb silmipimestav s-isu. Põhjendus loeti vastuvõetavaks ja pikk ning suhteliselt õnnelik kooselu S-Foresteriga võis ametlikult alata.

Hõbedane S-Forester seisab mu õues tänaseni. Justnimelt seisab; täna. Üsna essusena, oodates järjekordset remonti, sest eelmisel nädalal lõpetas töölepingu pendiks. Umbes üle-eelmisel kustus ära mootori hädaolukorrast teavitav märk armatuurlaual; kustus koos armatuurlauaga (sellest pole vigu, vajadusel süütan pealambi ja kirjutan kiiruse käsitsi üles IMG_9533ning kinnitan armatuurlauale. Kleeps on taadeldud.) ja juhipoolse uksevalgustusega (sellest ka pole lugu, sest olen aastaid harjutanud pimedas metsas käsikaudu autoni jõudma).  Ummm… et kust ma tean, et pendiks? Kolasin mööda foorumeid ja leidsin vihjeid sel puhul tekkivale iseloomulikule zinn- häälele. Seda, et see polnud klemm, mis otsad viskas, diagnoosisin lausa kaks korda järjest- läksin autosse, keerasin süüdet (“zinn”) ja tsekkisin ventikat. Töötas. Läksin tuppa tagasi, kolistasin ahastades foorumites edasi; läksin igaks juhuks veelkord autosse, tegin “zinn”, panin ventika tööle; naasin tuppa ja helistasin naabrimehele. Naabrimees tuli kohale, tegi “zinn!”; ütles “pendiks” ja “mis sa imestad, kümme aastat vana auto ju, vaata kus on hästi vastu pidanud,” ja läks koju tagasi.

Kõige selle juures on eriti viisakas see, et S-Forester on siiani meid alati õnnelikult koduõuele draivinud ja alles siis saba pannud. Seegi kord jõudis võtteseltskond õnnelikult koju ja S ise kabinal kuuri alla (enne kui hakkas “zinn” ütlema); mitte ei jäänud piinlikult kesklinna liiklusse pidama või midagi. Või mis veel hullem; sõidab produtsent autoga platsi, laob tehnika peale, tõstab meeskonna ka istuma, keerab süüdet… ja kostub hale “zinn!”… Ei ole sellist asja, S-Forester teeb oma töö korralikult, see-eest tuima näoga (2l bensukat, turbost ärge unistage ja gaasiseade kaalub kah natukene…).

Ja küllap ta sõidab veel, kui lugupeetud külalukksepp Viljar on talle ükskord järgi tulnud, ta remondikotta lohistanud; starteri lahti lammutanud ja otsustanud, kas vahetada üksnes pendiks (vabajooksu sidur või misasi see täpselt eesti keeles ongi, mille Vincent Bendix leiutas), kogu starter; või soovitada mulle uue auto ostmist. (Nagu teeb enamus esinduse remondi-rolfe, nii umbes 2005. aastast alates.) Etteruttavalt võin öelda, et Viljar ei soovitaks uue auto ostmist kohe kindlasti; tal on neljarattalistega ka oma suhe. Ja üldse. Kõik, mis ei tapa, teeb vigaseks; ja kõik, mis kukub küljest ära, käib ühte teise kohta tagasi.

Mu esimene S-Forester on  276 000 juba ette kerinud; kui uskuda müügimehi (kes ilmselgelt ei ole kursis sellega, mida räägivad remondi-rolfid),  on tal rohkem kui pool veel ees. Müügimehed nimelt väidavad, et boksermootori eluiga on korraliku hooldusega 600 000 km. Vähemalt. See teeb 12 ringi ümber emakese Maa keraja talje! Ma suudan aastaga heal juhul ühe taljeringi teha.

Nüüd on siilile ka selge, et nende S-asjadega on mul isiklik suhe, mis kohati võib omandada obsessiivseid piirjooni. See selgitab ühtlasi, miks ma ei ole raatsinud tänaseni oma esimest, suurt, tõelist S-i maha müüa. Mõtlen temast nagu heast sõbrast, kelle ma kord auavalduste IMG_9536saatel aianurka maha matan ja kalmu kardaaniristiga märgistan: “Sa lahkusid nii vara, me S jäi pooleli…” või midagi. Peied peetakse loomulikult rohke šokolaadi ja šampusega ja sel õhtul sõitma ei minda. On ülimalt tõenäoline, et Kuusakoski või Lagedi autolammutuse vennad tulevad metalliotsijatega peale ja teenivad hauarüüstega miljoneid; aga see on juba üks teine lugu ja üks teine s. No säilib ka teatav võimalus, et ma siiski leian oma S-kujuliste ajukäärude vahelt üles natukese mõistust ja müün S-Foresteri suurte kasudega maha enne, kui tema müügiväärtus kukub miinusesse. Silmad pisarais, oohvkoors; võimalikku ostjat kõikvõimalike vigade, raskuste ja õudustega hirmutades (näiteks: “8,7 l/100-le keskmiselt! Peab olema mõistusest prii, et sellist asja endale osta”) . Sest see olen mina.

2 thoughts on “Esimene S

  1. Pingback: Subaru WRX STI GT ehk sõida, puuduta, armasta | emapidur

  2. Pingback: Subaru WRX STI GT ehk sõida, puuduta, armasta | emapidur

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s