Kirjutasin Whatcarile lugu sellest, kuidas ma kiirlaadimisvõrgustikuga esmaseid arglikke tutvumiskatseid tegin. Kel meeles, siis olen sel teemal ka korra pikemalt peatunud.
Ma olen loomult sinisilm; säärane rõõmsameelne ja pisut ehk üleliia innukas; tihtipeale. Sestap arvasin mina, et kui Leafiga sai nii kenasti (või vähemasti, sai!) kiirlaetud, siis Amperaga, mis hetkel näitab üht paremat võimalikku hübriidtehnoloogia alget, peaks ju asi sootumaks lihtne olema- pole vaja Filifjonka kombel paanitseda, et appi-appi, sõiduraadius sulab kui tänane lumi plussüheses meeleolus- lased patarei tühjenedes bensugenekal tööd rabada ja draivid laadimisposti, mis sulle varjualust ja lähikonnas kuuma kohvi pakub.
*Juuresolev pilt on tehtud Jõelähtmel, kus kenasti kõrvuti seisavad Olerexi tankla ja ELMO kiirlaadimispunkt. Sealtsamast, jaamahoone katusepraost, immitses õhku ka burksilehka; seega, kui tahaks, saaks laadimistsükli ajal ka kõhtu täita.
Aga tühjagi! Selgub, et Amperat kiirlaadimispunktis laadida ei saa. Puudub vastav pistik. Hakkasin asja edasi uurima. Selgub, et kiirlaadimispunktis ei saa laadida ka Priuse plug-in’i, ega üleüldse ühtegi plug in’i. Neid võid laadida kodus, kui tahad. (Olles täna edastanud elektriettevõttele oma igakuise näidu, võin ma pikemalt rääkida sellest, mis see lõbu kõik maksma läheb.)
Võtsin kätte ja helistasin ABB kiirlaadimisvõrgustiku projektijuhile, Criss Uudamile. Ja sain temalt säärase ametliku vastuse:
“Teoreetiliselt saaks kiirlaadimispunktis laadida kõiki, elektri-ja hübriidautosid, kui on olemas vastav, Mennekes Type 2, Mode 3 juhe. Põhimõtteliselt on igal autoomanikul võimalik see endale soetada, hinnaks orienteeruvalt 350 €. Praegu saab Eestis kiirlaadimispunkti kasutada üksnes Leafi või Mitsu i-MiEVi omanik.”
Plug in’i puhul on väga julge väita, et omanik võiks tahta kiirlaadimispunkti kasutada- laadimine on tasuline (ehkki Eestis, võrreldes muu Euroopaga, odavam) ning sõidu maksumus tuleks sel juhul enam-vähem võrdne kulutatava bensiini hinnaga. (See väide sõltub kõik kiirlaadimise hinnastamise poliitikast ja seda peaks kommenteerima ka Kredex- kuidas nad seda tulevikus hinnastada tahavad.) Hetkel on laadija vahelduvvoolupesast laadimine hinnastatud teadmisega, et peamine otstarve sellele on poolkiire laadimine (kuni 22 KW), millise võimaluse on oma autodele lubanud paigaldada Renault:
“Muu maailma kogemus näitab, et pistikhübriidide jaoks on otstarbekam tekitada rohkelt tavalaadimise võimalusi, selmet neid privilegeeritud asukohtadel kiirlaadijatest toita.”
Reaalsus on siis säärane- praegu teenindab kiirlaadimisvõrgustik umbes 600 elektriautot. Sel aastal tulevad turule nii Nissani, Mitsubishi, Peugeot jt. hübriidid, mida teoreetiliselt oleks võimalik kiirlaadida ka ELMO võrgustikus. ELs on vastu võetud direktiiv, mis soovitab autotootjatel minna üle ühtsele laadimistüübile, mis annaks edaspidi võimaluse kiirlaadimist laiemalt rakendada. Ja veelkord, kordame- see on ja jääb teoreetiliseks võimaluseks, sest laadimine on suhteliselt kallis ning hübriidi omanikelt eeldatakse teadmist, et auto laeb kodus ja tööl ning pikemad sõidud tehakse bensiinimootori toel. Criss kommenteerib viimast väidet:
“Milline laadimine on kallis? Hübriidiomanikelt eeldatakse tõesti, et pistavad auto nii tööl kui kodus tavapistikupesasse. Võib ju ka kiirlaadida, aga et aku mahutavus on, võrreldes täiselektriautoga väike, siis on vähe usutav, et inimesed, bensiinimootori olemasolul, läheksid pigem kiirlaadima kui et lasevad autol bensiini söövas režiimis edasi töötada.
Kui inimesed nii keskkonnateadlikult käituksid, oleks maailm muidugi kohe parem, aga kuna inimesi tõukab enamasti ikka majanduslik motiiv, siis isegi sama hinna puhul mõtleb enamus kaotatud ajale ja sõidab pigem bensiiniga.”
Ma saan ainult enda eest rääkida. Eeldades, et kunagi jõuab Eestisse pistikhübriid, mille patarei tegevusraadiusest piisab volilt valglinnast kesklinna sõitmiseks; siis- olles kodukontorirott, ei ole mul patarei laadimiseks muid valikuid kui avalikud elektritanklad. Seega, mina isiklikult, oleksin väga huvitet võimalusest, tankida mistahes pistikuga liikumisvahendit, kiirlaadimisjaamas.
Lisaks tundub mulle kogu see pull ELMO võrgustiku ümber päris mõttetuna- ma teen ühe kana-arvutuse: 5 milli € on pandud laadimispunktide ehitamise alla. See teeb (arvestusega, et Eestis on praegu 600 elektrikat, mida ELMO laseb laadida) auto kohta 8300 EUR kulu. Lisame siia äsjase teate, et Nissan ja Toyota tõmbavad elektriautode arendamisele pidurit ja panustavad edaspidi vesinikhübriidide arendamisele; kära sotsiaaltöötajate i-MiEVide tagasikutsumise ümber (foorumist leidsin, et ka Leafe on akude pidamatuse tõttu tagasi kutsutud, aga sellele infole pole ametlikku kinnitust); tõsiasja, et ükski jaapanlane ei tea tegelikult, mida tähendab Eestimaa talv ja kuidas see klapib kokku elektriautoga; siis- ütleme nii, et on variandid. Ja ükski neist ei tundu väga hea selles valguses, kuidas ja milleks me euroraha kulutame.
Kes maksab? ELMO pakettidega tutvudes tundub, et eks ikka see, kes tellib muusika, s.t. sõidab autoga. 140 km ühe laadimiskorraga on utoopia! Eestis ei ole praegu olemas säärast elektrikat, mis suudaks läbida 140 km. Või, jah, on. Aga see tähendab, et mingi osa teekonnast tuleks tal siis läbida nööri otsas… Või treilal. Või kuidagi muud moodi. Laadimispakette vaadates, pole sugugi nii odav, et ei tekitaks küsimusi elektriauto tegelikust keskkonnamõjust tervikuna… Kui oleksime pidanud laadimisvõrgustiku üksnes omast taskust kinni maksma, siis, järjekordne kana-arvutus näitab, et praeguse laetavate autode hulga ja tegeliku vajaduse juures on see ilmselgelt tühja kulutatud raha, mis ei teeni end tagasi. Lisame siia Brüsseli nõudmise, laadijad standardiga vastavusse viia; ja jõuame tulemuseni, et ELMOl oleks väga ja väga vaja, et pistikhübriidid ja põhimõtteliselt kõik asjad, kuhu juhe taha käib, tahaksid end kiirlaadida. Raske raha eest, muidugi.
Olgu peale, mis ma targutan, endal vaid mõni päev kogemust Leafiga (mis mulle tõeliselt meeldis); ja Amperaga (mis on äge kogu oma “ma võiks olla su armuke”- kontseptsioonis). Criss saatis mulle päeva lõpuks pika kirja, milles rääkis oma i s i k l i k u s t kogemusest Leafiga ja laadimistega:
“Elektriautod on hetkel tõesti kindlale, keskkonnateadlikule sihtgrupile. Ja nagu ka Teie veendusite, Nissan Leaf suudab nende kasutajate soovid ja vajadused väga hästi täita. Talvel jääb küll tõesti km-i veidi napiks – üks võimalus on panna siis see Nissani dealeri müüdav (oli vist ca 1300 € maksev) keroseeniga töötav soojendus peale. Tartu 5l elektritaksol see peal ja läbisõit jälle enam-vähem suvisel tasemel. Teoreetiliselt teeb see ka Nissan Leafist hübriidi – küll veoks kasutatakse ju elektrit ainult aga soojenduseks lisaks fossiili. Kui see suurendab läbisõitu talvel niivõrd ja teeb elektriauto omamise mõttekaks suuremale rühmale, siis miks mitte. Suvel seda ju ei pane tööle.
Olen ise nüüd 9 kuud sõitnud Leafiga (15 tuhat km) ja see on meil 4-liikmelise pere esimeseks autoks (pikkade sõitude puhuks on ka üks kasutatud toiduõlile ümberehitatud väikebuss, millega õli peal juba ca 30 tuhat km sõitnud oleme). Leafiga saab hakkama küll ka kahe väikese lapsega aga see eeldab ikkagi, et inimene on nõus teatud väikesteks kompromissideks suurema pildi paranemise lootuses. Autos töötamine kiirlaadimise ajal on täielikuks rutiiniks kujunenud. Ma küll väga palju pikki sõite tegema ei pea ja pendeldaja ka ei ole.”
… Mõtlen, mis ma mõtlen- aga jõudsin säärase tulemuseni, et Eesti projektipõhisus annab ELMO osas tunda. Pakuti raha, meie kirjutasime projekti. Mõtlemata, kas see on põhjendatud või on sel tulevikku. Ilmselt kannustab siingi toimimist teadmine, et meil on võimalus olla maailmas/Euroopas, esirinnas, ikka “viie seas”. Esimene kiirlaadimisvõrgustikuga kaetud riik maailmas. Esimene, kes suure tõenäosusega saab sellesama tutika postimajanduse ka ümber ehitada. Ja ärge rääkige mulle “saksa autotootjate survest”. Suur osa tootjatest on võtnud suuna pistikhübriidide turule toomisele, sest, Chevy Volti ja sõsara, Opel Ampera näitel, pistikhübriididel pruugib olla tulevikku- kuniks vesinikuga jännatakse.
Olen oma eelmistes sissekannetes korduvalt visanud õhku küsimuse, mis saab elektriautost viie kasutusaasta järel- kui (pistik)hübriidide puhul on lootus, et auto suudab liikuda iseseisvalt ka liisingu lõppedes, siis elektriauto akude eluiga ei oska Eesti oludes ennustada keegi. Seega, suure tõenäosusega pruugib laadimisvõrk kaotada viie aasta pärast valdava osa oma klientidest; sest, tendentse jälgides, ei ole lähiaastatel massilist elektriautode juurdetulekut meie teedele kuskilt paista. Eestlane on hinnatundlik ennekõike; ja alles siis, seal kuskil, natuke keskkonnateadlik.
Ohkama võtab. Kas oleks võimalik ükski kord teha mingi asi algusest peale nii, et seda kohe remontima ei peaks hakkama või siis oma rumaluse pärast piinlikkust tundma? Projektihaid muidugi lasevad mind praegu oma pastakate ja päädidega surnuks, sest ma urisen nende leivatüki juures. Tap-tap-tap, projektikirjutajad, olete ägedalt rokkinud ELMOga. Aga, mis edasi? Ja ma ei mõelnud aruandlust.
* Tänan Crissi, kes vaevus veelkord mu veebikut lugema ja juhtis tähelepanu paarile veale ning olulisele aspektile, mis tulevikus aitaksid kogu ELMOndust ja elektrikate ja hübriidide laadimise problemaatikat laiemalt, lahti mõtestada.
EL direktiiv soovitab paigaldada Eestisse 10 000 aeglase laadimise punkti, millest osa oleksid n.ö. avalikud ja osa siis ka eramaal. Selle teema kohta saab lähemalt aimu ilmselt paari nädala pärast, kui ELMO kiirlaadimisvõrgustik ametlikult avatakse ja sinna juurde ajakirjanikele pressikas korraldatakse. Siis saavad ehk pädeva vastuse nii hinnastamise küsimus kui ka see, mismoodi lahendatakse tulevaste plug-in autode omanike laadimisprobleem kodust väljapool. Loodan, et neid, kes temaatikast on huvitatud, on rohkem kui see mõni, kes teemat põhjalikumalt uurida on võtnud 😛
* * Mis puutub tehnilisse innovatsiooni, mida ELMOga justkui maailmale näidata püütakse- siis, ma ei usu sellesse tõepoolest. Kui suured autotootjad teatavad, et nemad rohkem ei mängi (elektriautoga); siis, juba viie aasta pärast vaatame suure tõenäosusega kiirlaadimisvõrku ja tõdeme, et oli jah, innovaatiline mõte; aga tänaseks täitsa aegunud. Või, kas mul on midagi kahe silma vahele jäänud?
emapidur 