Kanast kringliks ehk ELMO treeningprogramm

elektriautode kiirlaadijaKanast kringliks ehk ELMO treeningprogramm “Kiirlaadimine iga ilmaga”

13 kraadi miinust ja langeb. Hingeõhk joonistab küljeaknale imelisi jäälilli; aga tagumikul on mõnus- istmesoojendus teeb oma tööd eeskujulikult, ka “low” asendis. Kliimaseadet rohkem sisse ei lülita, sest pardakompuuter on konkreetne- 18 kilomeetrit veel ja lõbu läbi.

Olen Vabaduse puiestee Pääsküla-poolses otsas, sõidul kesklinna; aga erilist vabadusetunnet praegu ei ole, ehkki eelnevalt on olnud Leafiga hetki. On väike paanika, kas ma ikka jõuan; laadimispunktini.

Navi näitab mulle kätte lähemad elektritanklad; otsustan Estonia puiestee kasuks, sest sealkandis lõpeb tunni pärast poja kinoseanss. Vabaduse otsast kesklinna on mõnituhat meetrit, aga elektriline külmasõidu-kogemus on mind teinud ettevaatlikuks; kompuutri lubatud 18 km pruugib reaalselt kahaneda nulli lähedale kiiremini, kui ma tahaksin.

Leafi navi on suurepärane; meeldiv naishääl mõjub rahustavalt, tunnen end nagu algaja inglise keele kursusel; ainult… ninal on külm. Rooli ja istmesoojendus mõjuvad julgustavalt; see keskkonnasäästlik mugavus tuleb õnneks eraldi aku pealt; aga korraks tuleb mul ikkagi esiklaasi soojendus sisse lükata, sest talv on otsustanud vahepeal mu vaatevälja ära jäätada. Mustrid on kahtlemata kaunid ja nende korrapärasusest võiks kirjutada oode, aga mul pole luuletamiseks tuju; üritaks laadijani jõuda, jah. 7 km sundpeatuseni. 2,4 km laadijani.

Estonia puiesteele jõudes keeran esimese hooga teatri parklasse- miskipärast tundub, et see võiks olla kena koht elektriauto tankimiseks ju küll; ajalooliselt oluline ja puha. Aga pole seal mingit laadijat. Eks siis, tagurdame tuldud teed välja. Tõden, et tagakaamera on Leafil üks paremaid, mida olen näinud- paikneb tagaluugi käepideme all; mõistlik on ta enne sõitu pehme lapiga üle käia ja nii tagumise vaatevälja puhtus kindlustada.

Õnneks näitab tagurdusassitent selgelt kätte ka prõua “igal juhul pean ma posti ja piiksuva (Leafil on peal jalakäijate hoiatussüsteem) auto vahelt end läbi pressima, lootuses, et äkki läheb õnneks ja minust saab kindlustusmiljonär” piirjooned ning näogi ja kindlustusjuhtumit ei järgne; aga paar sõna oinaste anatoomia aadressil lasen lendu küll.

Nina on võtnud nõuks lõpetada minuga töölepingu ning nutab ja punastab samaaegselt. Üldse ei taha käsi roolilt ära võtta, et taskurätikut otsida. Üldse ei taha… Nii. Kuskil siin peab see tankimispaigake ju olema. Mitte ühtegi viita! Inglise keele õpetaja soovitab sulnilt: “And turn to the left. Turn to the left. Destination is right here, are you blind, blonde?!” Olen jah, pime. Mitte ühtegi viita, endiselt.

Aju jäätunud hämarusest kerkib esile mälestus Eesti esimesest elektriautode laadimispunktist maa-all. Kuskil, parkla pimedas nurgas, kuhu i-MiEVe ja Io-sid on suhteliselt ebamugav tagurdada. Leafil, õnneks, on pistik ees. Aga ma parem ei riski selle seiklemisega ja võimaliku eepilise feiliga ning otsustan käigupealt valida järgmise, KAI-nimelise sihtpunkti. 943 meetrit sihtkohani. Inglise keele õpetaja teatab suhteliselt tülpinud häälega, mida ta minu sooritusest arvab ning suunab mind jälle vasakule. “2 kopikatega kilomeetrit,” teatab kompuuter. Selge, peaksime jõudma.

Hoian näpud kõvasti rooli küljes ja püüan mälust kustutada teadmist, et Leafil on pädev kliimaseade, mis paari minutiga suudaks mind hangunud olekust üles sulatada. Praegu pole see hetk; ristmikule seisma jääda ei tahaks. Viimased sajad meetrid, sadamamarketitest ja -turgudest mööda, ning paistab! Teelõigu lõpus paistab parkla ning seal 2 laadijat. Rada on vaba! Ei ühtegi elektriautot (neid vist 600 Eestis kokku ongi, aga see ei tähenda, et Murphy 17 miinuskraadiga end kohale ei viitsiks lohistada ja mul tuleks tunnike külmetada, et laadima pääseksin…), tšekk, šlagbaum, ja võin ruleerida voolikuni.

Kindad ei lähe kätte. See-eest avaneb pistikuluuk tõrgeteta (varvaste juures kangi avamine jääb järgnevate kümnete minutite jooksul mu viimaseks, soojemaks mälestuseks salongist) ning mu sinine sõber julgustab mind tegutsema. Siis, kui kõik oli veel kena ja Rotermanni keskplatsilt sõitu alustanuna arvasin ma optimistlikult, et ühe pisikese linnasõidu ja pikema kodusõidu teen ma 97 km pealt vabalt, ühe soojaga ära, selgitas Maario (üks produtsentidest, kellega mind seob, lisaks tele-ja filmiarmastusele ka kiindumus liikuvatesse esemetesse ning kes hea meelega esindab minu autodest kirjutamise ajaloos “teise arsti arvamust”) “igaks juhuks”, kuidas laadimine käib.

Õnn oli. Kõigepealt see, et ta selgitas nii, et kana aru sai; ja teiseks see, et ma juttu jälgisin, mitte ei lasknud kõrvust mööda ega keskendunud tähtsamale nagu “küll ta räägib ilusasti” või “appi, mu saabaste värv ei sobi vist siiski mantliga kokku”- asjadele; nagu tavaliselt.

Uhuhhuu; no vaatame. Näitan tankurile kaarti. See elavneb ja soovitab mul luua side auto ja laadimispunkti vahel. Mhmh, võtame juhtme (?!) ja paneme pistikusse. Juhe on… üsna jäik. Ja mitte väga pikk. Tsiteerides klassikuid, pikkus polegi oluline; tulemus loeb. Pelgalt mõistuse toel see lont pistikusse pidama ei jää. Soostun veelkordselt tankuri ette tarduma ja pistiku paigaldamise juhendi pilthaaval pähe õppima.

Sõrmedest on vahepeal saanud jõuetud toorvorstid ja nina on kaotanud igasuguse lootuse näkku pidama jääda; katan teda ühe käega. Veateade. Lõdisen, aga ei jäta jonni (või kas mul on valikuid?!) Uuesti, nüüd juba veidi jõulisemalt üritan autot ära ühendada. Veateade. Vappekülm. Veateade. Paanikaosakond “Õušiit, mis ma mehele ütlen, kui nad mind siit külmunult leiavad…” hakkab natukese peale tulema.

Piinlik on niigi, sest see kõik pidi olema loogiline. Viimaks jõuab pärale, et jõulisest lähenemisest on suht savi, liikuma on vaja saada lukustuskang. Mõtlen ja leian ainsa sooja koha, kus kangi sulatada. Ma ei laskuks detailidesse, aga nende nägemiseks tuleb mul avada mantlihõlmad. Partii mõjub; ühel hetkel halastavad kõik  vajalikud komponendid mu peale ning otsik klõpsatab paigale. Kaart. Start. Süsteem lukustub; laadimine algab.

Istun autos ja vaatan öist sadamalinna. Nire nina all külmunud, näpud jääs, tagumikualune hangumas, püüan säilitada optimislikku meelt ja autos pisut ringi vaadata. Sellest tuleb täitsa eraldi jutt, aga ilus on.  Kuulan Vikrit, sest midagi muud laadimise ajal peale lülitada ei saa; olen niisiis tänulik väikeste elu imede eest nagu Vikker ja laupäevaõhtuselt hea mussivalik. Kiirlaadija tõmbab hooga vunki peale, 22, 25, 26%… 16 minutit. Kui tahaks “paaki” täis, siis umbes 40 veel.

Igasuguseid küsimusi tekib, nagu näiteks, et mida peaks autojuht tunnise laadimistsükli ajal KAI-l tegema, kui väljas on pime öö ja kakskümmend miinust? Droppima deedi? Sooritama parklas suurel kiirusel jooksuringe? Kandma autos kaasas suuski või muid talispordivahendeid, et ümbruskonnas kvaliteetselt aega veeta? Valin käteringid ja kiirel sammul kõndimise mööda parkla-ala. Leian sildi, mis lahkelt teatab, et tund parkimist on tasuta- igati mõistlik, sest tunniga peaks aku saama just niipalju laetud, et jõuaks… sõbralikust parklast selleks korraks välja vuristada.

Aga, nii üldjoontes.. Mingeid muid silte, any idea, anyone?!, mingid suunaviidad “siit saad särtsu” vms?! No ei märganud. Pean usaldama navi. Aga kui meeldiv naisterahvas otsustab inglise keelt õpetada kellelegi teisele?! Või ma olen leiutaja-Liisu ja ehitan endale ise elektriauto, ilma igasuguse navita?! Silt oleks abiks. See silt, mis ütleb, et siit saab elektrit, maivõi.

Nüüd need ülejäänud laadimispunktid. Kõik ei ole kaubanduskeskuste külje all, aga võiksid olla. Selgitan: minu arusaamist mööda on elektriauto (eriti Leaf) sobilik sõiduvahend linnas või linnalähistel elavale ja töötavale pereemale (pere teiseks autoks). Kuidas sisustab üks pereema oma päeva? Teen meelevaldse üldistuse ja kirjeldan: kui ta ei vea lapsi kooli ja trenni (sest milleks seda autot muidu vaja on?), siis sooritab ta poes sisseoste, käib lastega arsti juures või viibib spordisaalis, et kompenseerida istuvat eluviisi.

Seega oleks laadimisvõrgustiku loogiline asend spordisaalide, kaubanduskeskuste, polikliinikute, kultuuriasutuste, bensiinijaamade läheduses. Aga on… kuskohas?! Sadamas. On… mitu tükki?! Enamasti kaks. Nüüd mõtleme- elektriauto on kõige keskkonnasõbralikum valik, indeed ja kui akutootjad mõtlevad välja nipi, kuidas kauem sõita saaks, siis muutuvad elektriautod (eriti Leaf, mis on praegu kõige autom auto võimalikest üldse) veel populaarsemaks. Olenemata, et alates veebruarist läheb tankimine tasuliseks.

Nüüd sõidan ma laadimispunkti juurde, ja mis ma näen? Järjekord. Aga mitte nagu bensukas, et kümme mintsa; vaid minimaalselt pool tundi kuni mitu tundi. Olge normaalsed. Jutt sellest, et katame kogu Eesti laadimisvõrgustikuga nii, et punktist A punkti B saaks liigelda, voolukatkestust kartmata, on ilustatud illusioon.

Üsna selge, et nagu bensukatega, kujuneb ka laadimispunktidega olukord, kus üks inimene kasutab paari-kolme kindlat, kodule või tööle lähemat punkti. Mugavus ennekõike. Kas meil on olemas rakendus, mis kuvaks mulle koos laadimispunktidega ka nende staatuse vaba/2 autot järjekorras- ning võimaldaks näiteks valikuga koos ka 10 minutiks laadija broneerida, et oleksin kindel- ma jõuan valitud punkti ja pääsen laadima; mitte ei pea puhta lootuse peal minema otsima järgmist laadimiskohta?

Isegi kui ma ei ole pereema, vaid olen sootu, eatu, eelistusteta, keskkonnateadlik inimene elektriauto roolis, sooviksin ma mugavalt ja tõrgeteta oma masinat laadida. Ning sisustada vahepealse aja mõistlikult, mõtestatud tegevusega. Mina olen edaspidi targem, ja sooritan külma ilmaga soojendavate harjutuste kompleksi; soojema ilmaga aga kannan kaasas laetud Mäkki või aipäädi, et põlvekontoris meelt lahutada- molovihus staatuseuuendusi teha või kirjutada pikki, igavaid töökirju. Midaiganes.

Minu lool on õnnelik lõpp. 40 minutiga 56% akut laetud, poeg sõbraga kino ümbrusest leitud ja autosse korjatud; üks sell Pelgulinna, teine koju draivitud. 26-kilomeetrise kojusõidu ajal jälgin küll teatava tähelepanelikkusega näidikuid, mis infivad mind, kui mitu veel sõita saab; samas, tean, et tagataskus on mul hädavariant, teha Jüril elektritanklapeatus ning pojaga koos pool tundi kringlitrenni. Õppigu elu ja ärgu vigisegu, usutavasti on elektriautod tema tuleviku lahutamatu osa. Ja pealegi, tal oli see privileeg- sõita sisselülitatud salongisoojendusega. Maivõi!

Hommikul ärgates on nina näo külge tagasi sulanud, aga huule peal laiutab väravaromantika. Oleks ma siis suudelnudki… nüüd ei tule siit tükil ajal midagi. Käis naine korra elektriautoga sõitmas, tuleb koju, huul lõhki ja ei mingit musi enam. Eks mul jääb loota, et kaaskondsete fantaasia ei ületa lubatud piire.

* Saatsin mõned, ELMO kiirlaadimisvõrgustiku-teemalised küsimused ka otse ELMO programmi juhile, Jarmole. Tema vastused olid üsna lakoonilised: punktid leiab netilehelt ja nutitelefoni võib laadida vastava app’i (kui ma nüüd õigesti aru sain, siis Androidile on; aifõun vaadaku ise, kuidas saab); kaardil peaksid oranžiks värvuma need punktid, kus parasjagu ruumi ei ole.

Sildistamisega on kehvakene; selles mõttes, et eraldi silte ei tule; erandiks on maa-alused parklad, kuhu ehk midagi üles pannakse, aga see on igaühega eraldi läbirääkimiste küsimus.

Eraisikute laadimispunkte eraldi kuskile võrgustikku ei kanta; seniks, kuniks elektriautod ei levi nagu elektrituli, puudub selleks ka vajadus. Üldiselt, näiteks Leafi puhul, on arvestus lihtne- linnas tööl olles laed kiiresti ja ühiskondlikult; öösel lükkad pistiku koduseina. Ja kui sa tõesti tahad külainimestega oma laadimispunkti jagada, siis on see sinu enda heategevuslik purrrjekt.

Viitan siia alla ka Jarmo vastuskirja:

1.      Kuidas jaguneb ELMO toetus hübriid-, plug-in, ja elektriautodele?

a.       http://elmo.ee/tingimused/

2.      Kas on olemas mudelite nimekiri, mis saavad toetust?

a.       EI ole, ega saagi olla. Toetus ei käi mudelit põhjal vaid üldiste tingimuste põhjal. http://elmo.ee/tingimused/

3.      Näiteks Tesla S, kui tahaksin seda osta, vastab kõigile seatud tingimustele (elektriauto), kas ma siis saan teha automaatselt taotluse?

a.       Taotlusprotsess: http://elmo.ee/taotlemine/

4.      Millal tulevad sildid viitega laadimispunktidele?

a.       Mõistlik on kasutada interaktiivset kaarti: http://elmo.ee/laadimispunktide-vorgustik/

b.      Eraldi viiteid maanteedele ja tänavatele lausaliselt paigaldada ei plaani. Parkimismajadesse vaatame igat juht eraldi.

5.      Kas on teada, kui palju on Eestis elektriautosid?

a.       http://elmo.ee/statistikat/

b.      + 507 sotstöötajate ja ministeeriumite autot

c.       Kõik elektrisõidukid, mis on registris, leiad siit: http://www.mnt.ee/file.php?22722

One thought on “Kanast kringliks ehk ELMO treeningprogramm

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s