MINI Countryman Cooper S ehk oh seda poriorika poriorgiat!

Kaugeltki mitte enam algaja autokirjutajana on mul teatud markide mudelitega lüngad sees ja ajaline mahajäämus. Arvestada, et aastas tuleb laias laastus sadakond mudeliuuendust või uudismudelit, siis ma endale suuremaid etteheiteid ei teegi- toimetuses jagame sõbralikult ära, kes millega sõidab; WWCOTY jaoks on mul tehtud teatud eelvalik selle põhjal, mis mudel võiks “üleküla”-mõistes olla oluline. On mudeleid, mis põhjusel või teisel on ajatud ning autokirjutaja “must be” listis.

IMG_3617

MINI Countryman sõitis praegusel kujul- viieukselise ja nelikveolisena turule aastal 2010. Mina oma läbisõidujärtsuga jõuan MINI Countryman Cooper S ALL4-ni siis, kui lõpp juba paistab. Umbestäpselt aasta pärast on oodata uuele põhjale ehitatud uut Countrymani põlvkonda. Jah, tõenäoliselt paranevad pisut üldised sõiduomadused ja muutuvad mõõdud; kaasajastatakse sisedisain ja lisandub diskoteek, mis on uue MINI lahutamatu osa. Seega, just praegu on õige aeg Countryman- olgu siis Cooper S või suisa JCW osta- hind on soodne, laoseis on Eestis hea ning normaalses varustuses uue auto saab mõne päevaga kätte (JCW osas ei julge lubada, Cooper S on olemas).

Linkisin kaks Argo kirjutatud MINI Countryman’i ülevaadet ja kes tahab pikemalt lugeda, leiab kõik vajaliku üles. Allpool teen lühikokkuvõtte oma muljetest. Sõitmas käisin/käisime (poistelt pärineb poriorika fotošuut) veebruaris. Pilk aprillikuisele aknale kinnitab, et üleliia palju just muutunud ei ole. Jätkuvalt on õues suhteliselt… pruun. Aga Countrymanile sobib meie aastaringne vilets suusailm ja kehvake bikiinihooaeg nagu rusikas silmaauku. Igatahes.

IMG_3649Esialgu vahin ma, võti käes, armatuuri nagu vasikas uut aiaväravat. Ma ei oska seda kummalise kujuga võtit ei pista ega pesta.

Ma olen harjunud, et MINI-l on nupp. Punane. Õiges kohas. Aga sellel eelmise põlvkonna maamehel ilmselgelt pole aimu ei nupust ega punasest, ammugi blondist, kes nõutult ringi jõllitab.

Läheb kolmas minut esinduse õuel ja ma olen täiesti veendunud, et nüüdseks itsitab müügiosakond juba üsna kuuldavalt, sest mina olin see, kes ma iseteadlikult üle õla hõikasin, et pole vaja midagi tutvustada, küll ma ise leian…

Nüüd siis seisan/istun (ja iste on mõnusalt lai, muuseas!) täitsa ise silmitsi teadmisega, et auto ülesleidmisest parklas üksi ei piisa auto liigutamiseks. Mis, liigutamiseks- käivitamisegagi ei saa hakkama! Blond, maivõi!

Tasapisi hakkab mul kogu see ümmargune virr-varr närvidele käima. Ümar võti, otsas kandiline maeiteamis, käib… maeiteakuhu. Ilmselt millessegi, mis on pealtnäha ümmargune, aga seestpidiselt siis… mingi kandiline või nii. Ümarad näidikud, ümar käigukang, ümarad istmenurgad- kõik nad irvitavad praegu ümmarguselt minu üle. Ainult dõrri hädapiduri-kujuline kässar mõistab mu muret ja püsib kütkestavalt kandilisena püstiasendis.

IMG_3655Noh, okei, ma leian lõpuks selle avause ja saan lõpuks aru ka, kuidas võti sisse käib- käib umbes nii nagu surutakse võileib jonniva väikese vastiku lapse hammaste vahele.

Ma soovitan, et kogemuse mõttes, astuge üle United Motorsi ukse (nad äsja avasid täislaksus uue maja) ja küsige Countryman’i. Ja ärge abi küsige. Pange kell käima ja tehke mulle ära. Mul läks ligi 4 minutit, et asjale pihta saada. Ei, ma ei anna vihjeid. Põhimõtteliselt, olen kiuslik mõrd.

Draivin rõõmsalt (istmes, mis on piisavalt lai, et mahutada ära mu volüümid ja kõrge, et saaksin oma nina vastu esiklaasi suruda) Õika ringide suunas. On kevad, päike paistab, tihased tirivad sitsikleite seljast, lumi sulab… see on viga. Läbi hiiglasliku sulaveelombi künnab kamaz ja kastab mind üleni märjaks.

Kojamehed roogivad vaatevälja puhtaks, aga seda pisikest musta keret, millelt nagunii iga näpujälg ja tolmukübe välja paistab, ei roogi puhtaks parimgi käsipesula. Tähendab, pole mõtet. Nõnda upub lompi mu unistus puhtatõulisest fotolavastusest muinasasula varemetel. Kontseptsioon tuleb ümber mängida mudamaadluseks.

IMG_3628Poistel, kes kodus kaamerad ja statiivid juba valmis ladunud, on sellest teadmisest ainult rõõmu. Countrymani nelikvedu peab end valmis panema päris elu päris olukordadeks ja tõsiseks testosteroonipuhanguks rooli ja istme vahel.

Lühidalt- meie küla lehmalaut läheb seekord täiega kaubaks, muda lendab ja kaks tundi hiljem vaaruvad uksest sisse kaks mudakäia, ninad-silmad pori täis, aga ise nii õnnelikud. Kolmas, see poriorikas, jääb õue; teda tuppa ei kutsuta. Kommentaariks aga õhkab Esmasündinu: “Nelikvedu on parem kui VW grupi omadel. Täitsa tegija auto!”

Pärnusse sõites (kui on MINI, siis on Pärnu, eks) ei saanud ma vastu panna kiusatusele, teha mõni pilt omakäeliselt ka. Poriorikaga Pärnus, see-eest rahulolevalt võimidagi, aga tõsi ta on, et Countryman sobib paremini põllule ja kraaviserva kui linnatänavale, kus jäik vedrustus ja üsna suur müratase sind lihtsalt läbi loputavad. Linnapildis paistab Countryman Cooper S loomulikult silma- MINI on MINI ja on loodudki silma paistma, funktsionaalsuselt aga sobib mitu korda paremini päris ellu kui klantspildile.

IMG_3664Kiusatusi oli teisigi, tagaistme kontekstis näiteks. Countryman on esimene MINI, kus taha mahub istuma pikku-ja laiupidi. Mahub kolm inimest, täitsa vabalt. Ja laiupidi mahuks kaks ka…

Seegi kord oleme Härra Abikassaga nagu kaks puhast vanainimest, noogutame teineteisele vandeseltslaslikult, võtame teadmiseks ja kimame koju, et lapsed külmkapi ette ära ei nälgiks.

Kuna viinamarjad on hapud, siis õigustan end mõttega tekstiilistmete libedusest ja määrduvusest- oleks nahk, oleks teine asi, eks. Ehk siis, kui osta, siis osta puhas (kunst)nahk.

Uue põlvkonnaga võrreldes on Countrymani sisemus vananenud, aga diskotümpsu puudumine on pigem pluss– ma ei kujutaks ette, et tõeline maajussi tassiks traktori järelkärus kaasas diskokera…Tehnolahenduste osas etteheiteid pole, on nii tervitustuled kui kiirustundlik roolivõimendi, integreeritud külgkokkupõrke kaitsesüsteem, ABS, CBC, DSC jne.

Nutikaid panipaiku on salongis piisavalt, nutifoni laadimine-paarimine käib dokist kahe näpuliigutusega, kahe eesistme vaheline käepide liigub siinidel, ruumi on peal ja jalgadel maa ja ilm. Pakiruum ei ole üleliia ruumikas, kui tagaiste alla lappida, mahub 5 50kg kartulikotti ära küll.

IMG_3533Juhikohal on kõik (süüde välja arvatud, aga see polegi blondidele) vinksvonks- rool on tihke, täpne, kiire (väga MINI!), jäik vedru lisab stabiilsust, ehkki väsitab pikal maanteesõidul.

Pidurid on teravad, põiked on puhtad, möödasõidud särtsakad, mootor “tuleb taha” 1500 rpm pealt, koostöö 6-käigulise automaadiga sujub vigudeta.

Häda on kiirusega- sellest ei saa aru, sest auto on piisavalt kõrge. Häda on ka kütusekuluga, see on 1.6 liitrisel, 140 kW turbol, ausalt öeldes jõhker- linnas vastavalt kuni 11.3l/100km ja maanteel 8.4l/100km.

Arvata, et kulu väheneb sisse sõitmisel. Testikas on veerenud napid mõnisada kilomeetrit, lootust on. Ja nagu enne öeldud, on häda ka müraga- kongis on kohati ikka päris mürarohke, täiesti võrreldav STIga. Sportlik poriorikas, noh, olgu.

Hindadega ei ole häda, näiteks JCW 35 000 eurone hinnalipik on üsna isutekitav. Iseendale ei ostaks, sportlikule-tõtlikule põllumehele või metsaomanikule soovitaksin küll. MINI on MINI ja tore, et on olemas säärane mudel, millel porikiht mõjub pigem kaunistusena tõelise mehe näol.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s