S XV teine päev vol.2; ehk kuidas minust sai emalendur.

Nii sulnis video; talv ja turvaline ja puha. Ma olen täiesti veendunud, et kui Proua Voiceover viibiks kasvõi paar nädalat tõelises Eestimaa talves ja saaks osa siinsetest, kaasnevatest teeoludest, siis ei loeks ta enam kunagi lihtsalt teksti maha. Annaks talle siis XV sõita ka, jääb vähemasti ellu ja jõuab sisse lugema õigeks ajaks.

Eniveis, ma jäin oma eelmise XV sissekandega kodupesula lävele pidama. Järgnev programm sisaldas Maestro mahanokkimist lennukilt ja lõbusat linnasõidu testringi, tema roolis; mina, loodetavalt seekord viisakalt ja o-tamata kõrval tema tähelepanekuid kuulamas.

Sel novembriõhtul valitses õues pilkane pimedus ja kaheksa soojakraadi. Ja pimedus. Ja veel natuke pimedust koos mudaga. Riietusin veekindlasse dressi ja kummikinnastesse, varustasin end pealambi ja prožega ning asusin uljalt katlamaja veekraani vallutama.

Pimedas ja käsikaudu, kitsas valgusvihus koperdades- leida üles kilomeeter kollast voolikut, vajalikud otsikud, millega ühendada kraan ja voolik; voolik ja pesuhari; pesuhari ja viimaks veel võti, millega kogu see kaadervärk käivituks- siis lepime kokku, et tegelikult ei ole see just minu unelmate väljakutse. Ma oskan ropendada küll; viies keeles (soome, eesti, vene, inglise, prantsuse, saksa…) vähemalt. Ja ma ei ole meditsiinisaate “Vigased jääl” patsient, eks.

Ehk siis, mul kulus kogu stufi kokku otsimiseks ja kohale tassimiseks tubli viisteist minutit. Mille jooksul koperdasin ma vähemalt kolm korda oma jalgadele, kaklesin voolikuga ja kaotasin; ajasin ärevile ja lärmama austraallase; kukutasin pimedas kõige olulisema võtme (selle, mis keerab kraani lahti) terrassi kõige kitsamast lauavahest läbi; ja terrassi päästis üksnes asjaolu, et hoolas käsi oli võtme taha kinnitanud kolm meetrit võtmepaela;

pakkusin kahe otsikuga manipuleerides välja umbes kümme erinevat voolikuühendamise varianti (Rakett69 kohtunikud oleksid seepeale öelnud oma klassikalise lause: “Tubli, aga tulemuseta töö; järgmine kord lugege manuaali.”) ja olin ühel pimedusehetkel taas kord terrassilt alla, mudasse libisenuna, valmis haarama ämbrid, vannitoast vee tooma ja sel meetodil muda-apelsinile lähenema.

Aga siis sai miski naisinimese kangus minust võitu; mõtlesin, et no ei saa ju inimene ometi nii plond olla; kui isegi lapsed saavad autopesuga hakkama… ja helistasin naabrimehele. Naabrimees tuli kohale, ütles “zinn!”, ühendas üks-kaks kõik vajalikud otsikud, muretses mu vaimse tervise pärast pimedas ja külmas kliimas (“kasuta ikka kätekreemi!”) ja läks tagasi koju.

Tema lahkumisest oli möödunud vaevalt kümme minutit ja juba ma saingi vee vooliku teisest otsast kätte! Tõsi, pesuhari, see udupeen, veesurvega keerlevate osadega töövahend, jäi mulle kätte. Nii siis lasin ühe käega vett ja teise käega nühkisin. Kulus umbes kolmkümmend kalurit ja tuli vihma. Apelsin omandas pehmete ringjate harjaliigutuste all õige, isuäratava värvi.

Et olla aus, see pesu läks päris kiiresti. XV-d on just parasjagu nii palju, et pääseda igale poole kenasti harjaga ligi ja pinnad ühtlaselt puhtaks saada. Väike “nahk” kõige lõpuks ja oligi ilus. Läikis ja puha. Esiakna juhipoolses nurgas libises sõrm üle kivitäkke; ja korraks ehmusin, et kas tõesti meie raju võttepäev tekitas pöördumatu kahju; aga hiljem selgus, et see täke oli seal enne meie aega.

Noh, olgu.
Kokku siis pesule 35 minutit ja valmis. Ma ise olin küll rahul; ise tegi, ikkagi!

Edasine eeskava sujus viperusteta hetkeni, mil (mu sisetunne ei petnud mind seegi kord!) tund aega teadaolevast varem saabus sõnum “Kotkas on langenud/laskunud.” Viibisin parasjagu sahvris ja valisin sobivat õunapüreed (sest olgem ausad, mu üldteada middle name on Hoidised ja Pirukad) ning ehmatasin end ikka päris emaseks.

Järgnes tüüpiline paanikaahel: moosipurgid lendasid tagantkätt, jope sai ühte varrukatpidi selga, müts viltu pähe, (ei kannata trükimusta) “kus mu saapad on?”; (ei kannata trükimusta) “ma võtsin vale auto võtmed!”; (ei kannata trükkida) “ärge rääkige praegu midagi, olge parem vait, ma ei saa mõelda!” – ja läinud ma olingi.
Internetist seegi pilt.Parkimisassistent vahtis mind kurvalt oma häguse silmaga ja teatas, et ta väga adekvaatselt mind aidata ei saa; miska ma lootsin oma teadmistele isiklikust õuealast ja heale õnnele, mis mind S-Foresteri ja puuriida ning arvukate ilupõõsaste vahelt välja laveerida aitab.

Eniveis, vahet pole, lendutõusmiseks on vaja gaasipedaali mitte kaamerat. Sõidame!

… kui ka mina kujutasin ette, et olen tõeline seltsimees emalendur, siis XV oli püsivalt arvamisel, et tegu on leebe lõbusõiduga Saksamaa suusakuurorti suvistel teedel. Vahepeal oli küll tunne, et lähen ja lükkan natuke takka, et sõit kiiremini edeneks.

Tõe huvides- kui vaatasin spidomeetrit, siis see näitas 90-100 km/h, seega, kõik oli lubatu piires. Autos sees istudes jäi mulje, et ma liigun teosammul. Või nagu tavaliselt S-Foresteriga. Palju kisa, vähe villa; Maestro itsitas telefonis ja teatas, et sõitke rahulikult, ma teen siin vahepeal ühe kolmekäigulise. Or smthng.

Kui tavaliselt (loe: OB, diisel) võtab mul kodunt lennujaama jõudmine maksimaalselt 13 minutit, siis sel õhtul kulus 17. Ja siinkohal tuleb mul uskuda Maestro nutitelefoni, sest minu mutitelefon otsustas olla õilis ja valetada muuhulgas ka kellaaega ning kustutada kõneregistri- seega, mul puuduvad täpsemad andmed isiklikust allikast; aga see oli jõletumalt pikk see sõit, indeed.

No siis toimus lennujaamas kohvrite autosse pakkimine ja minu väide, et XVs on piisavalt ruumi (umbes samapalju kui OB-s), osutus lausvaleks. Üks suur kohver ja üks hiilgaslik kohver mahtusid ääriveeri pakiruumi; ja hiiglasuur läks sinna ikka väga külg ees ja vastupunnides.

Mina ei punninud sugugi vastu, juhiistmelt alla sumatades, ma tegin seda päris vabatahtlikult, olles sealsamas natuke uhke ka äsjase pesusoorituse üle. Tähendab, see “uhke” ei olnud asjakohane. Auto nägi lennujaama lävel välja selline nagu poleks teda mitte keegi mitte kunagi kasinud. Kõigest 16 kilomeetrit emalendu ja te võite otsast alustada. Või siis meeldib teile apelsin šokolaadis…

Järgmiseks kostus juhiistmelt: “Mis see on?! Öäkk!” ja displei lülitus välja. Niuhti. Koos Raadio 3 diskoga. Lennul jaama polnud ma isegi märganud, et mul Põdra maja peal on… No see oli minu emapiinlik moment, ja suure tõenäosusega ma ka pimedas punastasin; sest olukorras, kus sul on helendav displei täis diskomuusikat, on suhteliselt lame hakata selgitama, et tegelt ma kuulan Mozzyt ja Mendelssohni ja Rachmaninovi (kirjapilt kontrollitud, kaks korda)…

Järgnesid mõned kiiremad ringid. Seekord tundsin end nagu vana kala (liigilise määratluseta, aga see võiks olla kupi, need elavad suhteliselt kaua), süda läks ainult natuke pahaks ja kiunumist ei kuuldunud; aga eks see oleneb enamasti seltskonnast- kas on oma, või võõras. Ja kotti mul polnud ka kaasas, see jäi ootamatute lennuettevalmistuste käigus maha.

Merevaatlus oli väga kena. Kõik see poolteist minutit. Ja Pirita kandis on teed paremad kui kesklinnas. Ja nii üldiselt hindas Maestro selle auto ka täiesti sõidetavaks: “Sobiv poissmeheauto” vms. Minu kidina jäiga vedrustuse aadressil summutas ta kiirelt: “Tead, istu BMWsse ja siis alles saad teada, misasi on j ä i k vedrustus.”

Nigina ja nagina põhjuse arvas M olevat kellegi hoolimatu kasutaja süü; undamise pigem minu luulu ja salongimüra taseme osas ei tulnud etteheiteid.
Üldjoontes jäi ta ka ruumikusega rahule. Tagadiivan, mis minust jäi puutumata, olla täiesti istutav.
See displei… “No siin on üks nupp, näed, siit lülitad välja. Ja sisse. Ja välja.” Hästi plinkis, tõepoolest.

Kokkuvõttes siiski arvas M, et endale sellist sõiduvahendit ei soetaks, aga kes tahab, siis hinna ja kvaliteedi suhe on väga hästi paigas: “Ikka odav! Selle raha eest on siin kõige rohkem autot, mida on võimalik saada; eriti Subaru nelivedu.”

Me vist umbes leppisime kokku, et säärase edvikuga võiksid sõita näiteks paari-kolmekümnesed tüübid, soost sõltumata. Parasjagu lusti linnas ja natuke saab linnast välja ka sõita.

Nii poetasin ma Maestro linnasüdamesse maha ja viisin ise, suhteliselt kerge südamega, XV esindusse tagasi. Toomas oli üsna leplik, kui teatasin talle, et auto on jälle must ja ma ei hakanud teda esinduse õuel taskurätiga nühkima; konstanteeris täkke olemasolu, naelrehvide müra kuuldumist salongi ja ka naginat- millega oligi juba plaan midagi ette võtta.

Kui küsida mu isiklikku arvamust, siis kahe päevaga harjusin selle naginaga nii ära, et kui ma kord peaksin veel XV-ga sõitma sattuma, siis oleksin pigem üllatunud, kui naginat põhivarustusest ei leiaks. Kuidagi nii.. XV-lik on see kõik.

Lõppjäreldustega läheb veel veidi aega, ühes järgnevatest sissekannetest püüan teha kokkuvõtte, kellele ja miks minu arvates see S võiks hea olla; mida ma arvan hinnast ja bensukulust, keskkonnamõjust ja muudest, asisematest asjadest, millest üldjuhul auto puhul arvatakse.

OB-sse istudes tuli täiesti taevalik tunne. Täääiesti taevalik. Õrrr.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s