MINI Cooper SD 5 ehk (vähemalt) viiskümmend halli varjundit

startstop starter… litsun punast START nuppu keskkonsoolis, lükkan kangi sõiduasendisse jaaaaaa… läksime! MINI on MINI; olgu või viie uksega, mis siin ikka pikalt käsi kokku taguda. Seekordne proovi-isend on hall. Hall väljast ja hall seest. Hall!

Punane starterinupp ongi peaaegu et kõik, mis on… punane. Ja mitte nii ümar.

See; ja  täisnurga all langev esiklaas on esmapilgul ainsad, ümarat vormi ignoreerivad vormid selles autos. Kogu ülejäänud tingeltangel on ühtlaselt ümmargune. Ja siis veel natuke… ümaram. Ja siis korrektselt o-tähe kujuline. Või nagu baranka. Tahtsime midagi põnevat, aga välja kukkus… nagu alati! Isegi tahavaatekaamerast paistev pilt on ümmargune… sa ümar Mooses!

Aga, siiski! Hallid pooltoonid vimplevad hämarduvas õhtus roosalt, lillalt, kollaselt, kosmosesiniselt… Disko!!!! Ümmargune disko! Selle on nad hallile viieukselisele alles jätnud; õigemini, tundub, et Kõik On Hall-aastaajal, on nad diskovalgusi standardis juurdegi lisanud. Ja see disko paistab kenasti kätte kõigile möödasõitjatele ja jalakäijatele, sest mida hämaramaks õhtu, seda pikemaks kaasliiklejate kaelad. Sa ümmargune hall Mooses! Sorri, MINI.

Spagetid ja Victorinox

Juba Õismäe ringil hakkab ka Härra Abikassa kõrvalistmel üha väljakutsuvamalt  vimplema. Niheleb ja kiheleb kuni lõpuks suunurgast küsib:

rool– Nooh, sõidad ise või?

– Mhmh, ma natukene sõidan ise jah.

– Aaaeeee … mahud ikka või?

– Mismõttes, mahun? Kuhu mahun?

…. sel hetkel mulle meenub. Nihutan end istmes siia-sinna, sätin natuke istmepatja ja tunnen, et mahun. Tõepoolest. See võibki olla sobivam vorm- usinad kükid ja jooga ja valgest nisujahust loobumine on mind paari kuuga MINI istmesse mahtuma pannud.

– No see on ju hea, kui iste ei hammusta enam. Mina olen sinna muidugi alati mahtunud.

Mmmjah. Minust ei saa tõesti kunagi spagetti, kuidas ma ka ei püüaks. See-eest jääb ära probleem, et istmepikenduspadi osutub kasutuks lisavidinaks; ja siredad, lihases sääred, kooditavad ikkagi kuidagi õnnetult üle tooliserva… Mina pakin oma tihked lüheldasevõitu reieluud ära isegi neis kitsastes (ja ümarates) tingimustes, mis MINIs sõitjale on ette nähtud.

Sest kuigi palju seda ruumi siin ette nähtud ei olegi ju. MINI on statement ja eneseväljendus, milleks tuleb kogu raha eest valmis olla (valida väljapaistev värvitoon ja korralik mugavusvarustus ja mitte ohkida hinnakirja juures, kõik on läbirääkimiste küsimus!).

Jah, MINI on kompaktne (ümaralt kompaktne). Nii kompaktne, et Abikassa poetab testsõidult jõudes kuldmuna vääriva võrdluse: “Auto nagu Victorinoxi taskunuga- klassikaline, väike, kompaknte, aga suuteline igas olukorras välja vedama.”

Entsüklopeedia võib kaasa võtta, aga muidu- jääb ära!

mees istub MINIsÜks koht on, kus ruumi on palju- autokatuse ja (pikemat kasvu) juhi pealae vahelisse õhuruumi võiks ära lappida näiteks voodiriided, 2 patja, 1 suletekk. Või mahutada sinna klassikalise reisikohvri. Või 3 köidet entsüklopeediat. Valik on kokkuleppe küsimus juhiga, palju ta on nõus oma pea peale võtma. Ja mida?

Külje peale liigutama mahub. Natukene. Vahelaeka kaas võiks olla pikendatav, aga juht saab sinna oma käe toetada küll. Kaassõitja nõjatub samal ajal teisele poole, ukse siseküljele sopistatud plastmassist disainelemendile, mis täidab käetoe ülesannet.

Natsa on kitsas (ja kõva ka), aga hunt sellega, ümara käepideme seest hoovab kaunist roosat diskovalgust ja pimedas peegeldub see omakorda esipiilari sisenurgalt tagasi. Hea võimalus, mängida pimesikumängu- katan/ei kata kahvaleedi; vilgub/ei vilgu piilaril.

Omaette teema on istmete sättimine. Enne, kui vinguma hakkan, soovitan ruttu ära- võlusõna on elektroonika! Üks-kaks nupulevajutust ja iste on paigas. Praegu läheb kauguse sättimisele, istmepadja kõrguse reguleerimisele, sobiva rooli-istme nurga leidmisele ikka päris põrunult aega.

Blondi-indeksi  kukutab nulli istme seljatoe nurga reguleerimise   k a h v ,  mille kümne (ei, viieteistkümne!)-minutilise sahmimise ja krussimise järel leian  t u r v a v ö ö  k i n n i s e  ja istmepadja  v a h e l t! Oleks mul geelküüned, siis ühte osa neist enam ei oleks. Haiget saavad mu õrnad näpud igal juhul. Kesse tegi?! See, kes tegi, olgu vait. Muidu ma tulen luuaga!

lapse jalaruumTagaistmel minu ja mu seitsmese reisikaaslase arust ruumi küll oluliselt juurde pole tulnud. Viies istekoht, millest müügiosakond uhkusega kõneleb ja mis ühtlasi on ka kahe lisaukse mõte- et nüüd on standardis kaks ust ja üks koht juures- on mõeldud kellelegi, kellel on väga väike ja ümmargune pea.

Selle pea saab tihkelt taga keskel olevasse joogitopsi suruda.  See tähendab ühe nutika, MINIlikult pisikese panipaiga kadumist, aga sellest pole lugu, nagunii tuleb enamus kaasa võetud asjadest, sh. aihvõun, paigutada taha, pakiruumi. Salongis läheks muidu hallilt kitsaks.

Aga! Kui pea on tihkelt paigas,  osutub võimalikuks (olgu või karvased ja suured) jalad kenasti vastu kahe, enam-vähem normaalsuuruses istmekoha vahelt punnitava “kah istme” seljatoe vastu lükata. Olemas on ka viies peatugi, aga misjaoks täpselt, ei saagi esmese hooga aru. Äkki, kui on koer või kass või peotäis spagette, et siis nemad saab panna õigetpidi…?

tagant etteIgaljuhul, ma ilmaasjata ei räägi, et jooga teeb head! Juba kuuajase praktiseerimise järel on suur osa joogatajaid võimelised pea peal seisma. Mida aeg edasi, seda pikemaks need seisud lähevad.

Ma näiteks võin vaevata vaadata telekast lemmikseriaali ja süüa võileiba, olles ise samal ajal tagurpidi asendisse pöördunud. Kahjuks on minu pea 5-ukselise MINI keskmise tagumise istme kasutamiseks liiga suur.  Õigetpidi, tagumik allpool, ma ka ei mahu.

Nii. Pealkiri ütleb, et vähemalt viiskümmend halli varjundit. Mis tähendab, et… MINI on meie! Vaatame Härra Abikassaga teineteisele sõidu ajal mitu korda vandeseltslaslikult otsa ja… kiikame tahaistet. Õhus on… noh, igast asju. Halli külmaudu ka.

Njah. Jääb ära! Seegi kord. Tumehalli, naha-ja tekstiili kombos, tikandite ja perforatsiooniga soliidset tagumist istet ei anna kahjuks nende varjundite põlistamiseks kuidagi kasutusele võtta. Kühm keset tagaistet on alles ja saanud uue nimetuse “viies istekoht”.

Kellegi jalad tuleks nagunii uksest välja jätta. Ja täies mahus sissehingamist horisontaalasendis ei julge ka soovitada, sest rinnakorvil ei ole üleliia suurt ruumi külgedele paisumiseks. Mis siis veel saaks, kui oleks “nii ilus” ja “nii tark”… Võtke tuba, magus Mooses, tõepoolest!

uudisteraadioÜhesõnaga. Jääme korrektselt hallideks hiirekesteks. Ruumi on kolmandal ja neljandal kohal täpselt niipalju, et seitsmene laps koguaeg ei kompleini.

Vaikuse nimel tuleb talle muidugi pakkuda pidevalt meeldivaid asju nagu laimijäätist, kakaod ja aipäädi.  Teismelist ma sinna tagaistmele siiski pikaks matkaks ei suruks… Ise ehk lepiks, sest minu põlvkond on teadaolevalt vähenõudlik X. Kuulame Vikrit ja elame veel!

Siit need varjundid tulevad! Sõidame!

IMG_6540Nõnda. Hotelli asukoht teada, tuba bronnitud, sõidame! Ja sõita on MINIga tõeliselt tore. MINI on esiveoline, jagades oma šassiid 2. seeria Active Toureriga ja oma 3-ukselise sõsaraga, aga see esivedu käitub talvisel jääkonaral ja lobjakasel teel nagu maailma kõige stabiilsem ja kuulekam… Victorinox.

Rool on tihke (ergonoomiline nagunii) ja annab väga head tagasisidet. Ütleme nii, et tänu MINIle on mul nüüd selge nagu seebivesi, misasi on “rooli tagasiside”. Tooli tagasisidest tean ma mõndagi…

Mulle pani  paraja mentaalse põntsu eelmine esiveoline testikas- ma ei mäleta, et oleksin aastaid libedaga sõites end nii kehvalt tundnud. Olingi nagu linnapea libedal jääl, täiesti alajuhitav kiirusel viiskümmend kilomeetrit tunnis. Ilma ühegi võimaluseta, kuidagigi oma tegevust kontrollida või juhtida… Sinna oleks see 35 tuhhi euri läinud; kibuvitsapõõsasse kirikaia taga. Mustrikuduja hoidis, aga pitser on ajus pikaks ajaks.

diskokangNõnda vahingi esiveolisi praegu teatava… skepsisega. Aga MINI leevendas mu traumaatilisi läbielamisi erakodrselt kenasti. Ehkki jääkonaruste krobin kuuldus salongi ning jäik vedru andis end tagumiku all tunda, püsis ta teel. Kindlalt edasi! (Ma valin tegelt Vabaerakonnast Arturi, ei hakka siin süüdistama mind poliitpropagandas, jah!)

Testauto 2-liitrine, 125 kW diiselmootor võiks olla vist üks optimaalsemaid valikuid potentsiaalsele (diisli) ostjale. Piisavalt jõudu, et kiirendada, ka 100 km pealt; piisavalt paindlikkust, et mängida kaasa kõik see “oleme ökod” “ei, oleme ikka sportlikud” tilulilu, mida võimaldab sõidurežiimi valik lustikangi juures. Ja- piisavalt ökonoomne! Linnas 6.6l/100 km, maanteel 4,7l/100 km. Hõissa!

Automaatkast, olenemata oma nimest “sport-automaat”, jäi siiski natuke mõtlema. Vahepeal. Sellile, kes näeb välja vähemalt sama värviline ja kriipi nagu Vaido Neigaus, võib selle isegi andeks anda. Ma ei tea, kes tegi, aga jällegi, ta võiks praegu täitsa tasa olla.

Lähituled on väga head, kaugtuled keskpärased ja väga tahaks automaatset pealelülitust. Pimedas sõites hakkavad salongis veiklevad diskovalgused pikapeale silmi väsitama. Ei aita ka, kui laest vastavaid nuppe manipuleerida- valgus ei kustu vaid muudab lihtsalt värvi. Kui ma lõpuks täiesti tüdinenult ohkan, et Õu, Mai, kuku taldrikusse- kellele seda bling-blingi küll vaja on, kostab tagaistmelt reibas hääl: “Mulle on küll väga vaja, pane roosa, palun!”  Õukei. Tagaistmel on lubadeni veel umbes kümmekond aastat…

Edevuse pärast, miks ka mitte!

IMG_6599On olemas sada odavamat ja sada samas klassis ruumikamat autot. MINI on klassika! Seda tõestab kasvõi seegi, et näiteks kojamehed on 2015. aastal toodetud autol ikka needsamad, mis nad olid aasta 1963 võimidagi.

Esimesel õhtul suudab kaassõitja-poolne kojamees manada aknale ühtlase halli…varjundi. Millest ei ole võimalik läbi näha.  No külmus ära, noh! Ja kuju ja hääl ja… see kõik ongi nagu 1963, ehkki mul ei peaks olema sellest ajast mingeid mälestusi. Ometigi, seos tekib. Ja mõte, et ju siis ikkagi on edevuse pärast säärane pandud. Ajastutevaheline side, võimidagi.

Blondi-indeks käib kurvalt nulli iga kord, kui on vaja navile aadressi öelda, s.t. sisestada. Selleks on kahe istme vahel nupp, mida näppides… ah, te ei taha teada. Seda peab ise kogema. Oleks siis, et see kõik, niisama toimuks. Aga ei! Iga kord, kui mingi täht läheb valesti või õige menüü lipsab käest, hakkab suur ümar infokeskus erivärviliselt plinkima. Seda teeb ta üldiselt muidugi iga köhatuse peale…

IMG_6839Hinnakirja leiab maaletooja lehelt. Ma mõtlesin üsna tükk aega selle üle, kas 30+ tuhat eurot maksev auto- nagu see meie Hall Hall, see-eest viie uksega, hallide nahkistmete ja überägeda sportrooli ning kolm kilomeetrit pika lisavarustusnimekirjaga testloomake oli- on kallis või ei ole mitte… Jõudsin tõdemuseni, et MINI puhul ei ole kõige määravam hind vaid teadlikult ja otstarbekalt tehtud valik.

Kipun kordama- MINI on seisukohavõtt ja julgus eristuda; kusjuures, tehes seda klassikalises vormis ja kvaiteetselt. Sest öeldagu mida tahes, F56 põhjale loodud MINI kannab endas tugevat BMW tehnoloogilise innovatsiooni geeni; ja on seetõttu väga hea sõiduvahend.

Aga! Õnneks mitte BMW, mis kipub täna olema iga teise … hmmm… kvaliteethall-inimese neljarattaline kaaslane. MINI on MINI, olgugi, et kojamees on eelmisest aastatuhandest, disko on jälle moodi tulnud ja lustikepil on Vaido Neigausi nägu. MINI on MINI. Vähemalt 50 ahvatlevat varjundit.

Viiekümne halli varjundi-mängu rikkus ära õhtune loojuv päike. I-me-li-ne!

paike antenni otsas kytuseluuk loojangus loojangutapid peeglis IMG_6894 mees seljaga ohtuvalguses MINI esitiib MINI IMG_6719

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s