Proloog STI-le: kohtumine iseendaga ehk kummardus tõelisele mehele

IMG_0797Pühendan selle loo kõigile eesti meestele, kelles on sitkust ja jõudu, kanda koormat, mida igapäevaelu kohustuste näol selga laob; ning sisu, jääda sealjuures mõtlemis-ja vastutusvõimelisteks isiksusteks.

Jah, ma pühendan selle loo oma lähiringi isastele isenditele; neile, kelle ühisnimetajaks on see “miski”- võluv intellekt, loov ja vaba mõtteviis, kirglikkuse ja tasakaalu kooskõla; neile, keda ma oma südames imetlen ja mõttes toetan. 

Me räägime palju naistest, kes on allasurutud ja alavääristatud ning nõuame võrdset kohtlemist. Kõik õige, XXI sajandil polegi paslik teha soopõhiselt vahet ei palganumbris ega paljudesse ametitesse sobivuses; ammugi ei tolereeri ma arhetüüpi, mis tänase elutempo juures surub naise endiselt üksinda kööki ja lastetuppa. Me räägime koduvägivallast, alkoholismist, pehmostumisest; ja näitame näpuga meeste suunas. “Saaremaal sureb mustlase vana kronu, muidugi mina olen süüdi,” tavatses selle kohta öelda mu kadunud äi.

Aga! Me ei räägi kuigi palju sellest eesti mehest, kes on igati mõistuspärane ja vastutustundlik. Kes tõuseb hommikul pool kuus ja keedab lastele hommikupudru, istub siis autorooli või ratta selga ja viib elu õied kooli ja lasteaeda; kes rabab täiskohaga (või kahega) tööd ning käib õhtul, enne koju jõudmist piimapoest läbi. Viib ämma polikliinikusse, parandab emal katkise kraani, aitab vanainimese üle tee. Kõik selleks, et õhtul kohata kodus armastatud naist, kes ootab oma Printsi Ruudulisel Hobusel, teatrit, kino ja kontserdisaali. Ning klaasikest head veini. Romantiline lõuna tööpäeva keskel on loomulikult juba olnud.

Me ei räägi mehest, kellelt oodatakse usinat ronimist karjääriredelil, lobedat eneseväljendusoskust, võimet eristuda ja olla eeskujuks, aktsepteeritud sõpru, tugevat sotsiaalsust, kobedat väljanägemist, kuldseid käsi, raudseid närve ning sportlikkust; ja ehk veel mingit isikupärast hobi, vaba-aja mõtestatud ja originaalset sisustamist. Etteplaneerimist, et võimaldada korra-kaks aastas oma perele soojamaa-puhkus ning mõned korrad naisega kahekesi spa-s ja purjetamas käia. Säästlikku meelt ja valmisolekut, toetada oma partnerit nii rahaliselt kui moraalselt. Mõistvust, kuulamisoskust, otsustusjulgust.

Kõlab nagu luulu, aga ma kinnitan, sääraseid, “nõudmistele vastavaid” mehi on olemas. Minu lähemas tutvusringis küllap enamus. Päevast-päeva lippavad nad nagu oravad rattas, et luua kuvandit õnnelikust elust ja nende näolt ei kao seltskonnas kunagi vaikne naeratus, sest kurtmine- see pole kombeks. Või kui see polegi kuvandi loomine; pealispindsus, mida oleme juba peaaegu päriseluks pidamas- siis on see vajadus, toita oma pesakond ja elada enam-vähem nii nagu hea on. Nad on kuldsete kätega, mõtlevad, hoolivad, vastutustundlikud, meeldivad vestluskaaslased. Nad on olemas. Aga me ei räägi nendest.

Nende meeste k õ r v a l  seisavad enamasti tegusad naised. Iseseisvad, karjääriredelil üles ronivad või mõne oma harrastusega kogu hingest tegelevad naised. Naised, kes iseseisvudes üha enam leiavad aega iseenda jaoks, mängivad golfi ja sõidavad tsikliga, tegelevad klubilise heategevusega ja tõmbavad kodus selge joone perekondlike tegevuste ja “isikliku arenguvajaduse” vahele. Ja kulunud klišee “näe iga eduka mehe seljataga armastavat naist” on asendumas uue teadmisega, “näe iga eduka naise kõrval töökat ja vastutustundlikku meest”.

Kunagi on ka “nõudmistele vastavad” mehed olnud hullud hobuste, autode, kiiruse, kättesaamatute kauguste, raamatute või mille iganes muu, südamelähedase järele. Kunagi. Nüüd sõidavad nende naised õue hobuste, ümberilmareiside, kiirete autode ja aipäädidega; ja vaid üksikud neist suurepärastest perepeadest ja pereisadest jaksavad innustuda, leili minna, süttida. Naeratavad suunurgast, patsutavad naist, sõnavad “armas oled, ilus on” ja jätkavad lapsega matemaatika õppimist. Tegelikult tahaks ainult magada. Üks kord aastas end tõeliselt välja magada. Ja siis, võib-olla tõesti, teha mõned kiiremad ringid või võtta üks õlu. Aga meie… ei räägi nendest meestest kuigi palju.

Ma tunnen end ära. Igas sõnas, mis ootamatult mu s-blogisse on kirja saanud. Edukas, kaasaegne, ootamatu, iseseisev, mitmekülgne, imetlusväärne, kadestamisväärne, ka vihatud – kuvand naisest, mida toidab ühest küljest segu eilsetest arhetüüpidest ja klišeedest ning teiselt poolt tänane meedia oma skandaalimaigulisuses, pealiskaudsuses, rivaalitsemises. Kuvand, mida võib pidada avalikkusele nähtavaks osaks minust ja mida ma ise omakorda toidan oma avalikkuse poole pööratud tegevusega.

Ma ei hooli eriti sellest, millist lugu minu kohta jutustavad väljaspoolsed, mida nad (eel)arvavad või kuidas mu elu elavad. Ma hoolin väga oma pesakonnast ja lähedastest. Ja kurvastan, kui märkan, et Härra Abikassa ei jaga mu vaimustust. Ta ei tunne end kuigi hästi, tehes minuga kaasa pööraseid seiklusi pööraselt lahedate masinatega (näiteks); ja mul on enamasti kombeks seda häälekalt ignoreerida. Mõnikord lausa vihastada ta teistsugususe peale. Kuidas ometi ei mõista sa, kui lahe, tähtis, tore see on, mida ma teen! Ja siis märkan seda ilmet- “kallis, ma tahaksin lihtsalt puhata ja omaette olla”- libisemas üle ta näo. Ja vaikin.

Ühtäkki jõuab kohale,  kui kaugele olen ma oma iseseisvuses libisenud  inimesest, kes tõenäoliselt on ainus, kes jääb ka siis, kui ma olen vana, lontivajunud ja peast soe. Muidugi juhul, kui ta jaksab. Üle elada mu lõputu iseseisvumise ja lugematud soovid. Ootamatud meelemuutused ja kohatise igas suunas ujumise. Teadmise, et ma ise ka ei tea, mida ma tahan. Aga temalt ma seda muidugi ei küsi. Kuigi võiks, sest just tema- ja temasugused- on need tõelised “eesti mehed”, kes on osa sellest rahvuslikust identiteedist, mis näitab meie sitkust ja sisukust ega ulu ja hala. Ürgmehed meie kõrval. Märkame, hindame, hoolime. Ja iseseisvume-kaasajastume koos.

* Neid ridu ajendas mind kirjutama Legend- Subaru WRX STI- ja mõnepäevane proovisõit selle masinaga. Selle asemel, et asuda kiitlema, ülistama ja ihalema, jäin mõttesse. STI päris lugu tuleb peagi, aga enne sain südamelt ära kohtumise iseendaga. Kokku sai sellest peaaegu et armastuskiri. STI-le ja tõelisele eesti mehele, kes vääriks aeg-ajalt pöörast vabadusetunnet, mida Legend  kannab.

 

3 thoughts on “Proloog STI-le: kohtumine iseendaga ehk kummardus tõelisele mehele

  1. Pingback: Ema läks autodesse! Kes valvab lapsi?! | emapidur

  2. Pingback: Eesti Aasta Auto esikuuik teada! Ja minu lemmikud ka. | emapidur

  3. Pingback: Eesti Aasta Auto 2015 esikuuik teada! Ja minu lemmikud ka. | emapidur

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s