Ema läks autodesse! Kes valvab lapsi?!

IMG_2891Kalender ütleb, et olen seitse ööpäeva olnud “autovaba”! Täpselt nädal normaalset, väikekodanlikku, ühegi “grupikata”, ühegi ootamatu väljasõiduta, ühegi tülika pesakonnatestita elu!

Mitte, et ma seda kõike ei naudiks! Vastupidi, nüüd juba ma enam ei oskaks ilma adrekata ja ajutööta, mis mind vormis hoiab. See on põnev, see on hariv, see on õpetlik. On rõõm kõike ise kogeda.

“Võõrutuspausid” on vajalikud, et korraks astuda maha “sõidan-kirjutan-pildistan” rattalt, lasta pea tühjaks, kirjutada ära kogunenud lood, keeta moosid, laulda lapsed, kallistada sõbrad.  Olla kodus.

 

IMG_6155Ma võin olla kuitahes edukas produtsent ja muhe kirjutaja, kuitahes kõva kodupagar ja moosikulbi liigutaja-see ei välista elus olulisemat- pesakonda ja “aeglast” elu, mis annab olemisele selle ainuõige lõhna, maitse ja tunde.

Üksi ei oleks ma ühtegi; kolme, eri vanuses lapseta ei saaks ma ilmselt ammu enam aru, mispidi maailm pöörleb.

Jääksin ilma elu imest; pealisülesandest, mida nimetame inimeseks kasvamiseks. Oleksin ilma kõigist hetkedest, kus tunnen lastes ära iseend. Killukese ühest, killukese teisest; vaaremade ja -isade järjepidevuse, juured ja (helge) tuleviku samal teljel.

Kõigis kolmes on natuke mind ja minus on neid kõiki, samas on igaüks omamoodi, erinev; oma tee ja olemisega. Kui Härra Abikassa teeb, armastusest ja lugupidamisest minu vastu, kaasa kõik mu pöörasemad sõidud ja pildistamised (keegi peab ju rattas rippuma, kui mina läbi objektiivi harjutusi sabale teen!), siis lapsed on igaüks omamoodi. Ausalt ja otsekoheselt.

 

10417457_10202101780094258_6284339321746627948_nVanem poeg, uueks kevadeks tutikas, paberitega produtsent, suhtub minusse kui kolleegi. Kolleegi, kellele ei öelda “ema” vaid kelle poole pöördutakse eesnimega. Kolleegi, kel on servast unistuste töö, sest poeg on tõsine autofanatt.

Tema teadmistepagasile pole mul suuremat vastu panna. Küsida võin temalt kõike; vastuseid tuleb varrukast. Kui ise ei tea, aitavad usaldusväärsed allikad.

Teatud masinate puhul on ta ka ise roolis olnud ning mina olen olnud tänulik kuulaja.

On olnud rõõm, paaril korral olla vahendajaks ta unistuste täitumisele- BRZ/GT86 ja STI on mul testis olnud ja  meil mõlemal proovitud. “Check!” ütleb noor produtsent ja tõttab võtteplatsile. Minu postkasti potsatab paarkümmend konkreetset rida sellest, mis mulje tal sõidetud masinast jäi.

 

IMG_1763Keskmine, see teismeline, on tundliku sotsiaalse närviga ning väljendab seda ka igas võimalikus vormis. Valetaksin, kui väidaksin, et see jätab mind ükskõikseks.

Pigem olen pisut murelik, sest mäletan oma lapsepõlve (olenemata nõuka-ajast) olnud suhteliselt muretu ja taeva selle kohal pilvitu- säärases eas noormees võiks ju iisimalt võtta. Või siis ei?

See, mis ta teeb, väärib tunnustamist. Kasvõi endamisi, sest minu põlvkonda kasvatati teadmises, et lapsi ei tohi kiita ega kallistada. Õnneks on tõekspidamised muutunud. Kallistan palju tahan, kui lubatakse.

Minu autoarmastus ja soov, omada isiklikku autot (eriti see,  m i s  autot) paneb noormehe peaga käsi hoidma, sügavalt ohkama ja häälekalt arvama. “Ise oled keskkonnaajakirjanik ja siis selle teenitud raha eest tahad sa endale põhimõtteliselt osta ralliautot või BMW-d! Osta siis elektriauto, kui nii hädasti vaja on!”

IMG_6373Jeps, särtsukad on tema silmis see, enam-vähem talutav sõidukiliik, millega võib sõita ja millega sõitmise loa saamiseks võib ju põhimõtteliselt ka autojuhiload ära teha.

Mitsu  “plugin”, millega tänavuse Viru Folk festivali keskkonnaprogrammi pealik ringi draivis ning millega transati muusikapeo tähtsamaid esinejaid,  pälvis noormehelt isegi mõne tunnustava sõna. Et vaikne on. Aga muidu ikkagi… suhteliselt igav.

STI-s ja “bemmi emmides” on ta istunud vaikse kannataja näoga ja minu vaimustust mitte kunagi jaganud. Oma “innovaatilised tehnoloogilised lahendused” võin ma endale pista, kusta ja kasta. Teate küll.

Aga ta teeb suurepäraseid, täiesti suurepäraseid!!! fotosid ning, olenemata tundlikust närvist ja keskkonnateadlikkusest, võtab tihti minu asemel kaamera kätte, et testikaid pildistada. “Bemmi emmid”  ja STI, muuseas, on tal superluksilt välja kukkunud!

 

IMG_5334Pildistamise “haigus” on minu ja tema eeskujul nakatanud ka tirtsu, kes igal võimalikul juhul pätsab isa nutifoni ning annab minna.

Õnneks mitte otseühendusena Instasse või Näoraamatusse, sest tal lihtsalt pole neid. Muidu oleks mul minu kuvand minust küll palju… kipakam.

Tirts ongi autode osas kõige rohkem minusse. Istub tagapingil, vahel harva oma turvatooliga ka ees, ja hõiskab: “Rallit, sõidame rallit!” või siis “issssssand, kui igav auto… üldse ei lähe edasi!”

STI ja M50d, aga ka oranž Ford Fiesta ST  ja punane (rõhk sõnal “punane”) Fiat Freemont on olnud tema absoluutsed lemmikud.

STI-st unistame ikka kahekesi koos. Tirts on selles võitluses mu olulisim liitlane. Tema kirjutas Jõuluvanale, et tahab kassipoega, mina, et STI-d. Eks näis, kas Vana toob majja ühe kassipoja meie Naomtsile lisaks- kui jah, siis on mul ju õigustatud (l)ootus, saada majja ka STI, teiseks autoks.

 

IMG_2852Kui Saksamaal, “porschetamas” käisin, võttis tirts kätte, kaasas keskkonnateadliku teismelise ja ehitas valmis tõelise ralliauto.

Härra Abikassa kuuldus telefonis üsna hämmeldununa, kirjeldades olukorda, kus “need kaks saavad omavahel hästi läbi ja ehitavad juba pool päeva pappkastist autot ja mängivad sellega sõbralikult.”

Mis veelkord tõestab, et vaja on vaid fantaasiat, loovust ja julgust, elada oma elu täpselt nii nagu sa endale seda ette kujutad.

Niisiis, mul on lootust. Peale selle, et Jõuluvana toob (loodetavasti ja minu abiga) keskkonnaajakirjanikule “ralliauto”, kasvab peale üks haritud produtsent, üks võimekas looja ja üks tüdruk, kel süda soe ja käed mitte pepu peal vaid seal, kus olema peavad.

Pilt seal ülal, muuseas, kujutab isa ja ema. Allpoolsetel kõlab lemmiklaul Curly Stringsilt ja käib guugeldamine, et leida õpetus, kuidas õmmelda kriidipinalit. Sel sügisel lähevad kooli kõik kolm. Üks viimast baka-aastat ülikooli, üks eelviimast korda põhikooli ja üks esimest korda kooli üleüldse. Esimene september ja sellele järgnev päev on me pesakonnas alati üks suur pidu!

Arvata on, et kiiremad ringiajad teeb, juba vähem kui kümne aasta pärast, rajal just see neidis. Keskmine filmib ja pildistab ja vanem pistab tele-ja filmipurki. Ja pealkirja küsimuse- “kes hoiab lapsi, kui ema läheb autodesse?” võib pöörata ka pahupidi ja küsida hoopis, kas see ema läheks autodesse, kui tal poleks lapsi, kes teda hoiavad?

Minu ainus ülesanne on olla õnnelik. Seda ma oskan hästi.

IMG_5501 IMG_5481 IMG_2865 IMG_2894

 

 

 

 

IMG_2886 IMG_2849 IMG_2872 IMG_2863

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s