Ford Fiesta ST ehk kombineega kuumalainel

Igaks juhuks olge hoiatatud, käesolev lugu on sobilik pigem naistele; meeste jaoks on sobramine riidekapis ja pidev ahastamine teemal “appi-ma-olen-nii-paks-kallis-miks-sa-ei-tee-midagi?!” tõenäoliselt pisut tüütu lugemisvara; soovitan selle asemel whatcar.ee-st seda artiklit. Ja seda, Tõnu värskemat, samuti.

Fiesta ST, millest muuhulgas juttu tuleb, on minu arvates hästi sobilik noortele, vallalistele meestele; ja ennekõike nende noorte meeste hästi säilinud, nooruslikele emadele, kel pole oma rahaga suurt muud peale hakata, kui osta suurele lapsele midagi ilusat.Seega võiks loo pealkiri olla ka “Fiesta ST: auto, mida emad oma poegadele ostaksid.”

Trimmis müügiosakond ja… (jälle need) istmed!

Info-Auto müügiosakond hiilgab asjalikkusega nagu automargidki, mida nad esindavad. Iga kord, üle ukse astudes, tunnen pisikest piinlikkust, et ma pole soengus ja kostüümis ja eelistan kontsadele- eriti tänavusel jahedal suvel- oma armsaid, lääpakantud VANSe. Huulevärv ja kabedam kõndimine, need on ühe teise müügiosakonna suhte alustalaks; siin majas peaks vist chanelile rõhku panema.

IMG_4235Fiesta ST lugu algab enam-vähem viisakalt, saan võtmed ja vastan ausalt küsimusele, mis autoga enne ST-d olen sõitnud. See oli STI. WRX STI. Subaru. STI. (Soovite, ma kordan veel?

Lugege siit Argo suurepärast lugu, minu oma tuleb siis, kui ma ei pea enam endale suhkruvett tegema, paljalt “STI”-mõeldes). Mhmh, rõhk oli sõnal “paljalt”.

Esmapilgul on ST puha naistekas. Molten Orange pärlmutter kiiskab igas suunas “Pane mind tähele!” , sisemuses püüavad pilku RECARO istmed ja tagaosa edvistab kahe kiiskava sumpsitoruga.

Gymkhana Five, siit ma tulen! Ken Block, tõmba kõrvale! Õrrrrr, mina ja (kiired) autod, me kuulume kokku…

IMG_4566Tõepoolest. Mina ja RECARO istmed kuulume kokku. Jäägitult, lausa silmipimestavalt tihkelt. Lugu MINIga tuleb
meelde, aga eks konkurendid nad ju olla tahavadki. Istmed teevad küll üsna võrdse tulemuse, kui uskuda tagumikutunnet.

Ühtasi hakkab mulle, tagapool mainitud organi kaudu, kohale jõudma, mida nad mõtlevad, kui räägivad “tagumikutunnetusest”. Eks ole. Ma ei arvanud, et see nii sõna-sõnalt käib.

Müügiosakond, kes sel hetkel veel auto kõrval seisab, jälgib varjamatu huviga mu stiilset (?!) “sukeldume pea ees” kukkumist istmesse ja sellele järgnevat “iik… eeee… hmmm… ” reaktsiooni. “Kas keegi on näinud paksu rallisõitjat?”  küsib Müügiosakond heatahtlikult muheledes. Ma püüan ka muheleda, aga see vist väga usutavalt välja ei kuku. Tõmban ukse kinni ja sõidan minema.

Ei tule, ei saa, eijole!

IMG_4593Mitte, et see sõit nüüd üleliia kiire või efektne oleks… sajani 6,9 sekundiga, ütleb paber. Mina ütlen, et nii libedalt see nüüd küll ei käi. Võimalik, et ma olen käpard.

Kuuekäiguline manuaal, mis on ST jaoks ainus valikuvariant, on küll üsna kiire ja konkreetne ja allub mu aktiivsele vehkimisele hästi, aga proovin mis ma proovin- ja ma olen üks järjekindel prõua, eks- mina ei saa seda tulemust, kohe kuidagi ei saa.

Vastuse võti mu küsivatele kulmudele peitub tõenäoliselt nendes numbrites: 182hj@ 6000 rpm/240Nm@3500rpm. Esivedu. Tühimass 1200 kg. Jõuallikaks 1.6-liitrine, turbolaadimisega, kõrgsurve-otsesissepritsega EcoBoost I-4 (bensiini)mootor. 20% efektiivsem kui eelmise põlvkonna mootor; viiendiku jagu keskkonnasõbralikum samuti. Co2 heitmete kogus keskmiselt 138g/100km. Füüsika, mu arm!

Jäigem vedru, kiirem rool, tagumised ketaspidurid, Sound Symposer helipetusüsteem (osa mootori helist “kuvatakse” salongi, et oleks isasem võimidagi- see on Bayeri tehaste leivanumber), 17-tollised veljed ja “kleepuvamad”, madala profiiliga rehvid peaksid sellest masinast tegema tõelise maantemürsu. Keskkonsoolist saab ESC ka maha võtta, kui julgust on.

Pöörderaadius jätab soovida,  kogu (ma)nööverdamise protsess tundub kuidagi puisevõitu, aga siinkohal on ilmselt tegu komboga “suur velg-piirajad”. Tunnen puudust tahavaatekaamerast, seda eriti linnas ämmahoovi ja boksi parkides.

Mingi imelik ebakindlus saadab mu tegevust; ja küljepeeglid tunduvad armetult pisikesed. Siinkohal tunnistan küll, et olen lihtsalt laisaks muutunud ja armastan kaameraid (kutsehaigus) ning manööverdamise jäikuse tunnet tekitab sportlik rool. Ei muud.

IMG_4611Paraku tekib mul kolme päeva jooksul ikka ja jälle sama küsimus- ma ei saa aru, kuhu ST-märgisega supermini pista, kasta või kusta. Kellele on tehtud? Miks?

Ökoralli mõnusas eas muttidele? No sel juhul peab neil küll v ä g a trimmis tagumik olema. Ringrajale paarutama? Kaks- ehk petuga pooleks kolm ametlikku ja mõni poolametlik- ringrada on, kus saaks käia oma madalaid instinkte ja kõrgeid pöördeid välja elamas.

Aga olgem ausad, mutid väga ei viitsi, nemad edvistaksid niisama; ja noortel napib pappi, et minna kummi vilistama. Ja kes selle vilistamise pärast kinni maksab, eks.

Inglaste suunalt kostab katkematut kiidulaulu; üldiselt on ajakirjanikud siin ja sealpool Suurt Lompi Fiesta ST-st vaimustuses. ST on valitud mitmel korral mitmes kategoorias parimaks, nii sõiduomaduste kui välimuse, aga peamiselt siiski sõiduomaduste tõttu.

Ma olen vististi pimedusega löödud, kahe jalaga tugevalt maale toetuv praktilise meelega eestlane; või siis tõesti STI-laksu all, käpardlik ja eelarvamustega prõua… Ma ei tea. Igatahes ei saa ma ST-ga sõidetud korralikult ei linnatänaval/maanteel- vedru peksab lõuksi- ega ka kruusateel- jube kolin ja tunne, et mutririda on taga.

Paremaks läheb asi siis, kui saan anda gaasi ja võtta kurve, selleks ST ju mõeldud ongi! Selles osas pole mul ST-le sugugi etteheiteid, tegu on sõitva ja hästi teel püsiva, kurvides üsna kiire ja täpse masinaga ja jäik vedrustus ning kõik see muu “tugevdatud, väänatud, täiustatud” on väga abiks. Linnas liikudes ei pane suuremat tähele, mis tunne on hammastel või tagumikul, sest pilk on liiklusolukorral.

Tervikuna jääb Eesti oludes sõidumõnu-kohti väheseks. Ja tahtmist, rikkuda eeskirju ning iga hinna eest masinast välja võtta see, milleks ta mõeldud on, minul ei ole. Ken Blocki oskused teevad kadedaks küll, aga selle tundega pole siinmail suurt mittegi peale hakata.

Musta plasti, mõtelge!

IMG_4594Armatuurlaud näeb välja natuke üheksakümnendate muusikakeskus. Sony märk ja palju nuppe, millega pole suuremat peale hakata, sest olulisem- “laula!” ja “jää vait!” on roolil olemas ja nokitsetavad.

Justnimelt, “nokitsetavad”, sest kogu see roolinupundus on pisike ja veel pisemate nagakesekesekestega varustatud, Ole aga mimm ja haagi küünekesekesed taha.

Rool on käes mõnus, aga üldmulje on robustne. Ei mingit üleliigset ergonoomikat. Lihtsalt üks paks, soe vorst sõrmede all. See-eest on käsipidurikangi ots ja käiguvalits viimasepeale vingelt disainitud.

Traati ja nätsu on jagunud küllaldaselt nii astmelaudadele, joogitopsihoidiku serva kui isegi kindalaeka serva- peamiselt on see siis LED-traat, mis seal kilgendab ja hiilgab ja pilgumagnet püüab olla. Käepideme all on ka pii-iii-iisikene diskotulekene. Aga sirmipeeglitele pole kahjuks tuld jätkunud.

IMG_4612Kõik see ilu-ilu on raamistatud massiivse, tõeliselt massiivse ja tihke, musta plastikuga. Seda on palju, seda on määratutes kogustes, seda on… kuku taldrikusse! Aga ei nagise. Ongi tihke. Mis on säärase auto puhul ülitähtis. Sest kruusateel koliseb juba nagunii.

Taga jalaruumi väga ei ole, lapsed mahuvad, aga neilgi on kitsas; ja turvaistme padjaga saab head sõitu teha- proovisime järele. Tsikk vöötas end ise, sõitis aga tooliga seni edasi-tagasi, kuni leidis õige asendi, et vöö üle istmepadja kinni tõmmata.

Tagaistmel palju muud teha ei saa, kui just pole… t r i m m i s.  Ja ei jaksa tuba võtta. Me ei hakanud proovimagi. Ees on jalaruumi parasjagu, pearuumi ka. Turvavööd tuleb tükk aega tagantkätt ja kõrgelt udida, aga see on kolmeukselise rõõm.

IMG_4264Pakiruumi mahub parasjagu kolm saunalina, fotokott ja rannapall. Kui tahaks panna bassikõlli, siis midagi muud muidugi enam ei mahuks. Aga me ei taha panna mingeid kõlle, ei nüüd, ei kunagi; raadio on Vikker ja nii see jääb. Uudist kannatab kuulata, mussi mitte nii väga. Laulupidu on, aga sõnadest aru ei saa. Las see jääda siis.

Navi on puudu, aga selle saab vististi lisaks tellida; kuigi metsa ju selle masinaga ei põrutaks ning suvaliste teeoludega tuleks üldse tähelepanelik olla. Korra püüan Valkla rannaparkla liivas ümber keerata, aga vajun läbi ja palju ei puudu, et peaks iseennast juustest üles vedama hakkama nagu parun Münchhausen.

Kogu graafiline lahendus, nupundus, näidikud ja mõõdikud, on nagu üks suur “disainer tegi kunsti”- sünnitis. Mõni asi, näiteks rohelist kirja kuvav ekraanike juhi ees armatuuris, on väga väike. Ikka väga, väga väike. Või siis peaksin ma hankima prillid… Panipaiku pole selles autos eriti palju ette nähtud, aga siinkohal ei ükski mokakobin autokese pihta. Pane kindad tasku ja jäta vanama koju, võimidagi. Nuti-inimese jaoks on kõik vajalik olemas- paaritab, lubab pista ja alla lasta.

Ema, kingi (täiskasvanud) pojale auto ja tee trenni!

IMG_4620Fiesta ST kõrgema varustustasemega mudelite hind jääb vahemikku 20-23 000€. Kui võrrelda MINIga, siis enam-vähem samasse klassi, aga… Kui võtame võrdlusse Golf GT, mis ka, justkui, võiks olla midagi samasele sihtrühmale, siis on hind tüki jagu odavam, aga…

Bensukulu, sõltuvalt sõiduviisist 7,9- 13,2l /100km. Tehas lubab alla 6-liitrist kulu, aga selleks, et seda saavutada, tuleb auto sisse sõita ja tõenäoliselt ka käe sisse sõita. Minul kolme päevaga alla seitsme ei õnnestunud.

Esialgne mõte, et tegu on naisteautoga, sulas (jäi kinni) sportistmesse. Tegu on eheda tutimagnetiga. Ehk siis, emad, kel on täiskasvanud, 20+ poisslapsi, tehke neile kooli lõpetamise puhul üks väike kingitus ja ostke Fiesta ST. Poisid oskavad seda hinnata, sest Ken Block on legend ja ST ilmselgelt pop ja noortepärane auto. “Tõsine tutimagnet,” nagu sõnas Härra Abikassa.

IMG_4599Et zoovolinik ei kargaks mulle nüüd kraesse, siis jah, ST sobib ka naisterahvale- sellest masinast käib jõud üle. Tšikid sõidavad rõõmsalt randa ja diskole, keskealised daamid suvilasse või nädala nimekirjaga supermarketisse siiski väga ei sõida… ST on elustiilimasin ja eeldab omanikult head vormi. Korrapärane trenn ja tervislik toitumine on siinkohal abiks.

Kostüüm ilmselt lisaks ka usutavust. Mitte et mul oleks elus mõnd igavat päeva, aga täna juhtus nii, et hommikul tõmbasin kiirustades garderoobistange endale hunnikus sülle ja tirisin hunnikust omakorda välja lilla suvekleidi- säärase õrna, peente õlapaeltega ja rikkaliku roosipitsiga allservas.

Kleidi alla eriti midagi ei panda, et välja ei paistaks, sestap kaotasin täna suure osa oma “nii tark”- kuvandist. Kombineerisin pitsretuusid ja hõljuva vanaroosa kampsiku juurde, lükkasin VANSid jalga, viskasin pilgu peeglisse, päikseprillid pähe (loe: make-up tehtud) ja sukeldusin liiklusse.

IMG_4633Info Auto esindus paikneb suurema osa ööpäevast sulnis päikeselaigus Pärnu maanteel. Tõusen autost, rullin sportliku vehklemise tulemusena kõrvadeni tõusnud kleidi… ei, kombinee… ei, kleidi!!!… kombinee!…. appi! … ühesõnaga… rullin alla; tänan õnne, et olen märganud vanaroosa villase kampsuni kaasa võtta, lasen põlvedest lõnksu, üritades ühe käega kleit/kombinee (lõpuks, mis seal vahet on!) pitsserva natuke madalamale venitada; löön selja sirgu; ja kannan välja!

Tegelikult ka, ma kandsin selle kombo välja. Kes julgeb, teeb järele. Vaja läheb kombineed (kes ei tea, siis see on siidist või milaneesist valmistatud, kehasse töödeldud rõivaese, mida meie vanaemad kandsid kelidi all, et kleit paremini langeks), villast kampsunit (eriti soovitatav 30-kraadise kuumusega), pitsretuuse (poolpikad, ülalt veninud kummiga, alt väsinud väljanägemisega), valgeid (üle-eelmisel aastal olid!) ja väga armsaid nahktenniseid, kerget ülekaalu; paari päikeseprille ja südikust. Moevoolule nime alles otsitakse. Parim pakkuja saab 10 000 kcal eest ise valida, mida võtab ( ja kuhu selle peklema jätab).

Hiljem, toidupoes leiab aset üks ups! intsident, kui ülemiselt riiulilt jahupakki üritan kätte saada. Hetkeks on aim, et  s e d a  ma välja ei kanna.. aga ju pole vajagi, paistab ise välja…  Õnneks näeb vupsu vaid Härra Abikassa, kes silmapilguks näost ära kukub; siis,taibates, et ümbruskond on ninapidi juustu- ja piimaletis ja seal on põnevam- küsib salapärasel häälel, et ehk peaks laskma meile juhatada ühe proovikabiini… puhuks kui ma tahaks paljalt ilu pärast veel mingeid üllatusi korraldada. Võimidagi.

Ühesõnaga. Olge sportlikud, loovad; ja ostke prillid, et ei juhtuks. ST on kirsiks tordil, juhul, kui te selle välja kannate.

 

2 thoughts on “Ford Fiesta ST ehk kombineega kuumalainel

  1. Pingback: Ford Fiesta ST vol 2 ehk moevoolude elukool | emapidur

  2. Pingback: Ema läks autodesse! Kes valvab lapsi?! | emapidur

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s