Cherokeega Sillamäel rahvustunde radadel.

Cherokeega Sillamäel rahvustunnet leidmas

IMG_0198Ühes väikses Eesti linnas, kus minul võiks olla hää…
Kurb on. Meie pärast. “Väike, muserdatud hingega, haiget saanud rahvas, kes varjab oma haavu kadeduse, ülbuse, võõrandumise ja taandumisega,” ütles Marina.
Erkki-Sveni “Taandujad” on tegelikult võimas ja tähenduslik lugu, aga vähem võimekatele kooridele tõepoolest paras pähkel harjutada. Ei olnud eelmisel see Sisaskki kergem. Meie ise oleme mugavustsoonis. Keskpärasuse kultiveerijad. “World famous in Estonia”- heakskiitjad. See riik, see maa, see inimene. Sillamäe. Mu eneseväärikus oma väikese rahva esindajana sai kriibitud verilihale. Ju mõtlen veel mitu aega kogetule. Inimestele meie hulgast, keda me.. ei… sest… Eks olgu siis nii.

Cherokeega sõita on täitsa tore. Pole vahet, mis teed mõõdad, pehme ja tummine tunne. Sillamäele igati sobiv auto. Kinnisvarahinnad on seal muidugi puhas kosmos. See-eest merevaade. Ja võimalus, leida rahvuslik eneseväärikus ja olla eestimaalane. Muusikat ei oska ma sellesse masinasse valida. Kantri see ei ole… kantri ei ole peaaegu kunagi. Blues on pisut üle pakutud, … Chopini klaverisonaat korraks klappis. Aga siis me seisime… Midagi sarnast nagu isa kirjutas… “Kas vana arm ka roostetab”… see ehk. Oma ülepakutuses ja mittemidagiütlemises. Kas vana arm ka roostetab? Küll ta roostetab! Rohkem eneseväärikust ja mõistmist, sõbrad.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s