What Car? proovisõidu rubriiki läks äsja üles pikk maastikusõidu-lugu Grandiga. Kus ma muuhulgas tõden, et tundsin end suure auto roolis nagu väike naine. Eriti suur ma ju ei ole, aga üleliia väike ka mitte; lihtsalt mõnikord on mul autoroolis see naljakas tunne, et pole päris minu jaoks.
Põhjust ei peagi lapsepõlve otsima minema, pudrusöömisega ei ole sel ka tegelikult suuremat pistmist. Süsivesikud nüüd pikkusele sentimeetreid just ei lisa, rull tuleb ühte teise kohta. Iga kord, kui tunnen end roolis “natuke pisikesena”, on tegu masinaga,
mida härra Abikassa urahtades autoks nimetab. Jeep on auto tema varajasest lapsepõlvest, see üks ja ainus ja õige- ja Jeebi teeb tänapäevalgi tema jaoks Jeebiks see, et rool on seesama, mis sajand tagasi, tagumikutunne on seesama, mis sajand tagasi, nelivedu on nagu päris ja veel nipet-näpet, mis on “vana hea Jeep”.
Viimati juhtus see “Appikassa, kus sa oled, ma olen nii väike” BMW X5 roolis. Aususe huvides, see “väike” on siis, kui härra on lähedal või tagaistmel kügeleb noorem poeg, kes iga jumala kord, kui ma roolis olen, kõva häälega ahastab: “Emaaaaa, emaaaaa! Kas sa pead ise sõitma? Miks isa ei või roolis olla?! Emaaaa….Emaaaaa!” Kui ma üksi autos olen, siis võib see vabalt olla ka Moskva rong, sest mingit tunnet, et ma ei valda või ei saa hakkama, ei ole. On hoopis hea ja rahulik sõita.
Ma ei tea, kui paljudes peredes autosõidu oskuste teema jutuks tuleb, meie peres oli see igatahes päevakorral siis, kui härra ajas oma juhilubade asja korda ja omandas ametliku õiguse jälle roolis istuda. Üsna ruttu leppisime kokku, et tema on parem juht kui mina, sest uuringud kinnitavad ja lihtsam on sedapidi ka. Muuseas, ongi teadusuuringutega kindlaks tehtud, et peamine vahe ka liikluskäitumises tuleneb meeste ja naiste aju erinevusest: mehed tegelevad 
korraga ühe asjaga, kui lisandub mingi muu tegevus, ei suuda nad kiirelt ümber lülituda vaid peavad natuke kohanema; naised aga reageerivad äkiliselt (ja ootamatult) välistele impulssidele (näiteks nutitelefoni vilkumisele või lapse nutule) ning enamasti asuvad siis kohe ka tegutsema- mõtlemisvõime jõuab hiljem. Mehed aga mõtlevad hetke, enne, kui tegutsevad. Siia sobib klassikaline näide “naine lööb käed näo ette kui auto teelt ära läheb”- nii ongi. Kui on hädaolukord, siis tuleb kõigepealt facepalm ja alles seejärel mõistuseterakene, et peaks äkki midagi tegema. Või kui laps tagapingil röökima pistab, siis oleks mõistlik endale sisse harjutada refleks, auto esimesel võimalusel turvaliselt parkida ja siis alles söösta last rahustama.
No, igatahes. Me leppisime kokku, suurema kära ja võistlemiseta. On võimalik, et teatud olukordades olen ma isandast adekvaatsem autojuht, ja teatud olukordades on tema see, kes rokib. Aga lihtsam on üks kindel kokkulepe. Ja nagu armastab seda teemat lõpetada instruktor Aivar Kuivkaev: “Auto on viimane asi, mis meestele nende mehelikkusest alles on jäänud.” Noh, ma ei tea… ma usun küll, et isegi autota on mu kõrval maailma kõige isasem inimene.
…ma olen kuidagi kauaks jäänud kirjutama Jeepidest… Grand Cherokee on muidugi lahe käru, mitte ühte paha sõna ma ei ütle. Isand Appikaasa näeb selle roolis ka erakordselt apetiitne välja. Et mitte öelda, jookse jalgadesse, kuku taldrikusse ja PalunKasSaAbielluksidMinugaVeelkord 🙂 Muuseas, see, mismoodi su kaaslane ühe või teise auto roolis välja näeb, on jõuline indikaator valiku langetamisel. See eelnev jutt siin kannab lähiajal väga konkreetselt vilja. Universumile sai soov saadetud juba sügisel, kui “Kõrvalteede Kuninga” konkursi jaoks sai kõiki uusi (või uuendatud) neliveolisi (või sellelaadseid) läbi kärutatud ja päeva jagu ka Grandis istutud. Ma veel ei kiirusta ütlema, et nüüd on nii, aga tegelikult on liisk juba langenud ja küsimus on vormistamises. Naise meel on muutlik ja süda on sügav nagu ookean. Ma ei tea veel, kas sinna mahub mitu armastust korraga või olen ma oma pikaajalisest s-ist lihtsalt ära pöördumas… Aeg näitab.
emapidur 