Cadillac SRX, rokkiva Rehepapi rahvusauto!

Ütlen Cadillac, mõtlen kõrgaadli pärliroosade villade ees uhkeldavaid limusiine, ilupilte, mille peale uurikett rinnale nirisema hakkab; rohkem kui sajandi pikkust ajalugu, mis on tiine teednäitavast Täiusliku Auto disainist ja tehnoloogilistest lahendustest. Ütlen Cadillac, mõtlen Ameerika autotööstuse hälli, Detroidi hiilgust ja viletsust. Ja nüüd- ütlen Cadillac ja mõtlen “rehepappide rahvusauto”. (Ette ruttavalt, Rehepapi all mõtlen nutikat, leidlikku ja töökat eestlast, seda kõige virgema veregrupiga tüüpi.)IMG_2297

Paar viimast nädalat on Eesti meedias olnud selle ja teise nurga alt juttu ääremaastuvast Detroidist. Oleksid ameeriklased kuulanud minu vanaema, kes teadis, et mune ei ole mõistlik ühte korvi panna, oleks Detroit täna eeskujulik, XXI sajandi linnakene, mitte varisev kants, kuhu viru verd rehepapp jaksaks kuupalga eest soetada kaks maja. Kahte Cadillaci mitte, enne tuleb ikka päris kõvasti tööd rabada, aga unistamine on tasuta ja iga mees oma saatuse sepp- tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka SRX, millega Detroiti sõita. Näiteks. Tagasi lätetele, kus Cadillac on sündinud. Kus tänapäeval neid masinaid ka ei koostataks, ütlen Cadillac ja mõtlen Detroit. Võib-olla kunagi taas tulevikulinn.

*Ja et isiklikus plaanis enda vastu aus olla- mõtlen Cadillac ja mõtlen, et olen parasjagu nii rokkiv Rehepapp, et SRX võiks olla üks minu järgmisi autoeelistusi. Supsikust on saanud rahvaauto… ja see mulle lihtsalt ei sobi! 

Kunst ja teadus- vastandid tõmbuvad!

Minu esimene emotsioon Cadillac SRX 2013 faceliftitud mudeliga on…suur ja nurgeline. Neliveoline, GM Theta Premium platvormil (olgu autonduse ajalugu sulle armuline, Saab 9-4X) põhinev SUV ( ingl. k. Sport utility vehicle- sportlik tarbesõiduk, linnamaastur, inimeste-ja kaubaveovahend, jne.) ongi suur (noh, olgu, ESC on suurem). Ja nurgeline. Nii… Evoq!

Art & Science futuristlik disainikontsept, millega GM Cadillac 1999. aastal, Evoqi turule tuues algust (ja ajalugu) tegi, töötab ka tänases. Võib-olla mitte päris sajaprotsendiliselt, sest teravusest saab ühel hetkel nurgelisus ning silmipimestavast metallikust ja kroomist eblakus. Vastandite tõmbumise asemel hakkab läbi lööma chevylikku põhiolemust, mida justkui paabulinnusulgedega ehtida on tahetud. Olgu peale, tegelikult harjub silm futuga paari päeva jooksul ära ning SRX sobitub üha enam väikese naise arrogantselt suure ja sõltumatu sõiduvahendi mõõtudesse.

“Suur” jätkub interjööris, olgu siis selle all silmas peetud materjalide kvaliteeti või mugavusvarustust või sõitjate ruumikust; või helendavat CUE Led-ekraani, mis reageerib nii käeviipele kui puudutusele. On üsna huvitav kogemus, puudutada sõrmega ekraani ja tajuda, kuidas see sulle “vastab”, väikese vastupuudutamisega. Kapoti all on ka suur, 3,6-liitrine 6-silindriline V-mootor. CUE, kolmekomakuuene ja rikkalikult iluvidinaid välisilmes ongi see, mis SRX 2013 facelifti põhiosa moodustavad.

Suure-tillukese kontrast paistab eredalt silma, kui mu viiekas printsess SRX kõrval poseerib, sest “printsessidele meeldivad suured autod.” Tõepoolest, Helena Šmahelova “Väike tüdruk suures lossis” oleks siin kohane raamatusoovitus. Väike tüdruk istub SRX tagaistmel nagu suures lossis, vaatab oma isiklikult LED-ekraanilt lemmikfilmi, sätib kliimaseade isiklikult mugavaks ja on nii rullis ja rahul nagu oleks äsja tahvli šokolaadi ära söönud.

Avastamist paariks päevaks ja kauem

Mitu korda te olete avanud auto kasutamise käsiraamatu? Uue auto ostmisel, esimene asi- raamat lahti? Mhah?! Ei. Tere tulemast isemõtlejate klubisse! SRX puhul andis müügiosakond kaks vihjet: “avastamist jätkub kaheks päevaks alguses ja lõputult edaspidi, kui käsiraamatut lugeda ei viitsi” ning “kasutage lastega reisides kindlasti ekraane”.  Küsisin mobiilinumbri ka, nii igaks juhuks- ATSiga läks seda vaja näiteks tasulisse parkimisalasse jõudmisel, ma ei õppinud testauto numbrit ju ometigi pähe!

Esialgu on SRX puhul kõik väga loogiline. Nurgeliselt, tulevikku vaatavalt ja luksuslikult (käeviipega) loogiline, hetkega haaratav. Disaini ja teaduse mõtestatud kooskasutamine viib tänase Cadillaci autotööstuse intelligentsi tippu, sellesse ossa, mida tavainimene võimaluse korral endale lubada saab. Pole siis imestada, et nende inimeste osakaal, kes Lexuse või BMW asemel eelistavad Cadillaci, väljendades sellega oma erinevust ja eriarvamustki, vaikse järjekindlusega kasvab. Cadillac, mille Euroopasse jõudvad mudelid laotakse enamasti Mehhikos kokku, on kaotamas oma kõrgklassi luksusauto staatust. Õnneks! Staatus on asendumas seisukohavõtuga ning luksuslikule lisandunud võimas autointellekt; CUE (Cadillac User Experience). Uskuda ja loota võib, et CUE eeskuju on nakatav ning paari aasta jooksul saab intelligentne autoaju iseenesest mõistetavaks teekaaslaseks. Natuke kisub tõmbama paralleele Maci ja PCga- mäletan, kui meeldivalt üllatas mind Maci platvormi läbimõeldus ja ühilduvus kõikide i-vidinatega; õigemini, ajasääst, mis sellega kaasnes. CUE on umbes samasugune, loogiline, mugav, ilus pealekauba. Annaks, et ei juhtuks nagu Maciga, et areng peatub mingis hetkes, kuigi ka see on toote elukaare puhul üks etappe.

Esimesel pikemal teekonnal jõuame vihjeni “kasutage tagumises reas ekraane”. Vaiksele muusikakuulamisele ja filmivaatamisele eelneb totaalne paanikaosakond, mille tõmbavad üles kaks noormeest tagaistmel. Ekraanid avanevad- aga mitte elektrooniliselt! Ühel tuleb tere tulemast! pilt ette, teisel mitte; ühel on juhtnupud, teisel mitte- ja üldse, -“mitte midagi ei juhtu!” -“Kus need kõrvaklapid on… siin, istmete vahel, laekas, ok.” -“Kuhu need käivad?” -“Miks see kliimaseade 35 kraadi peale läks?” -“Miks midagi klappidesse ei tule?!” -“Appi, ema, sa oled katkise auto saanud!” -“Ei, sina oled auto ära lõhkunud!”…

Tähendab, mulle lubati tagaistmel vaikust. Aga seal kisub peksmiseks; kõige pisem juba nutab. Veeretan auto teepervele ja otsin oma mahukast käekotist DVD. Sisestan selle ees CUE vastavasse avasse ja voila! pilt sai! Lukustan tagumise kliima normaalsele temperatuurile, kontrollin, et tagareas on kõigil klapid peas… ja keeran ees Klassikaraadiol punni põhja. Tähendab, ei keera, libistan sõrmega mööda nikkelriba. Nüüd lärmitsege, kui tahate, seal tagaistmel. Ma ei kuule. Mul on praegu surround- Turandot. See on võimas, tõepoolest, võimas. Kristallselge muusikanaudingu võtmesõnaks on BOSE, pikemate kommentaarideta.

Arrogantne sõidurõõm

Enne asja juurde asumist teen ära kohustusliku vigina- SRX 3,6-liitrise V6 mootori hääl ei meeldi mulle, eriti kui annan jõhkralt gaasi ja tahan kiirelt minna. Kiirelt lähengi, aga sellega kaasneb teatav lörisev kiunumine nagu üritaksin masinat millekski sundida. No ei ole ju! Ma eeldan, et 318 hobust on kaugelt võimekamad kui mina oma õrna nr.38 jalaga… muidugi ei ole hobujõududel füüsika mõistes selle kõigega suuremat pistmist, ootan hoopis seda “nõksu”, kus tunnen  maksimaalset pöördemomenti. 2400 pmin juures see tulebki- nagu paberites lubatud. Nüüd läheb natukene hirmsaks. Suur, võimas; ja lendab. Kõikidest mööda. OMG. Aitab, rohkem ei proovi. Siiski, mootori hääl muutub, hetkel kui piits on parasjagu nähvanud, nurruvaks- ja ma ei saa jätta uuesti proovimata. Võib-olla ikka on siin hobusega tegu…

Rohkem kui teatud momendist alates võimas minek, võlub mind SRX arrogants- sa oled suur, sa oled kõrgel, sa näed kõikjale, sind ei häiri väljas toimuv. Sa oled “omas mullis”, muusikas, sõidumugavuses, ja su parim sõber on CUE. Ja BOSE. Kogu selle  iseolemise lõbu puhul tasub siiski meeles pidada, et liikluseeskirja kohaselt peab juht olema tähelepanelik, andma teed, vältima nõrgematele liigategemist jms. Kui ka kiusatus näpistab, ei tohi sõidu ajal muusikasse sulguda, sest kunagi ei tea, kust poolt tuleb operatiivsõiduk või mootorratas. Kui on kiusatus kihutada- SRX roolis tundub 140 km/h nagu tavaline 60 km/h- ei tohi enda ja teiste elusid ohtu seada.

Kuigi SRX on varustatud kõikvõimalike kaamerate, mahu- ja gabariidiandurite, pimeda nurga, distantsi jt. assistentidega, peab juhil jätkuma silmi ja kõrvu ette ja taha. Eriti taha; eriti silmi, sest tahavaatepeegel esindab GM korporatsiooni eelajaloolist laoseisu ja on pisike nagu vihase jõehobu pilk. Taas kord leian end nagu tola, silm punnis, pisikest, paksuservalist peeglitükki jõllitamast ja mõtlemast, kuidas on see võimalik, et enamus arenenud autotootjaid saavad aru suure, isetumeneva peegli vajalikkusest, aga GM lihtsalt ignoreerib?!

Lohutuseks lapin küljepeegleid surinal kokku- läks trumm, mingu ka pulgad. Ja sõidan metsa. Sügavale metsa. SRXil on põhimõtteliselt ükskõik, kus liikuda- iga tee on vallutatav ja iga asukoht määratav- hirmuäratavalt teadlik navi, ei tea, kas nad filmivad ka? Teekonda on igatahes hiljem võimalik meetri täpsusega kontrollida. Ei teagi, kas ma tahan säärast privaatsuse puudumist… töö mõttes on elektrooniline sõidupäevik muidugi igati kasulik.

2807 mm teljevahe, 177 mm kliirens; täispikkus 4,8 meetrit sentidega- igaüks muidugi ei oska nende andmete põhjal pöörderaadiust arvutada (ka mina mitte, vastavaid valemeid appi võtmata; ja kliirensit pole selleks isegi vaja, see on lihtsalt üsna muljetavaldav), aga tõsiasi on, et kitsal metsavaheteel on SRX sujuvalt igapidi manööverdatav. Vedrustus neelab üleliigsed konarused, rool on täpne; iuu, küll tahaks veel sügavamale metsa ronida, aga roheline südametunnistus röögib juba väga kõva häälega ja lubab registrinumbri keskkonnaameti inspektorile saata.

Uurisin müügiosakonnast enne autosse istumist, “palju võtab ka?” ja sain vastuseks: “Kõik võtab ära!” Ütleme nii, et võimalik, me rääkisime eri asjadest. Mina rääkisin besiinikulust ja kolmepäevase proovisõidu tulemusena sain sellise tulemuse:

Linnas 13,5 l/100 km

Maanteel 8,9l/100 km

Kombineeritud 10,1 l/100 km

1981 kg raskuse sõiduki kohta on tulemus päris hea, aga keskkonnateadlikum osa minust muidugi kukub üsna surnult maha, eriti, kui vaatan CO2 heitmete kogust ja mõtlen maksudele, mis mulle näiteks Ühendkunigriigis pähe lajatataks. Aga! Ma tean, et ükskord algab päeva, kui Cadillacid tulevad välja hübriidmootoritega- ja see saab olema sama süsteem, mis Chevy Voltil/Opel Amperal- nime poolest elektrimootor, mida toidab nii pistikust kui bensiiniajamilt laetav aku. Mõttega edasi mängides, kui Ampera on arvatud ELMO programmi elektriautode nimekirja ja saab kopsaka ostukompensatsiooni, siis kui see laieneks ka “elektrilisele” SRX-ile- ma mõtleksin; väga tõsiselt mõtleksin!

Lustakaid vahepalasid

Esimene lugu: “Kus mu prillid on?”

Pärast seda, kui tagumise kodukino mürgel sai õnneliku lõpplahenduse ja müügiosakonna lubadusele vastavalt vaikis järeltulev põlvkond pikemal teekonnal erakordselt pika aja- piisavalt pika, et abikaasa murelikult lapsi kõnelema õhutaks, sest tänapäeva “vidinaühiskond” lamendab laste ajukäärud ja tapab fantaasia- ei juhtunud kaua aega peale rahuloleva ümina ja suurepärase Puccini ooperi mitte midagi. Aga siis jõudsime me kohale ja astusime autost välja ja asjad kaasa. Nagu see käib- juhi vasakul käel olevast nupust tagaluuk surrdi! lahti ja mahukast pakiruumist asjad kaasa. Surinal nupust luuk kinni ja randa!

Päike, liiv ja merevesi, need me sõbrad kolmekesi! Mitte päike, mitte minu sõber. Prillid jäid autosse! Minu eriti hooajamoodsad prillid jäid… no ilmselt jäid autosse, sest esimese viie minuti jooksul ei õnnestu mul neid sealt leida. Kollektiivsete otsingute tulemusena saab kogu auto sisu laiali pillutatud, läbi tuhnitud ja uuesti sündsatesse puntratesse paigutatud. Prille ikka ei kuskilgi. Vean vandudes kübara sügavalt silmile ja istun järgnevad kolm tundi pahuralt rannaliival. Ujuma ei saa nagunii, sest trikoo unustasin koju; hea, et ülejäänud pesakonna asjad märkasin kaasa pakkida. Kolme tunni jooksul lasen kallitel päikeseprillidel mõttes kaduvikku vajuda, ju siis unustasin nad kuskile mujale või midagi.

… prillid ilmuvad välja päev hiljem, tagarea istmelaeka ülemiselt korruselt. Ma isegi ei teadnud, et seal on mitu korrust! Aga näpp jäi kogemata, kõrvaklappe lappides, naga taha ja … sealt tulid välja prillid. Tõepoolest, aitäh.

Teine lugu: “Tee veel, tee veel!”

Et kõik ausalt ära rääkida, siis ühel mõtleval priiuserüütlil on peal rajalt kaldumise süsteem. Et kui jääd magama, siis hakkab lärmama. Või… näpistama. Jah, just. SRX tool hakkab teatud hetkel juhti tagumikust näpistama- näiteks kui kaldud valgest joonest vasakule. Või paremale. Või tagurdad, aga ei näe, et paremalt tuleb sõiduk.

Hii. Nagunii on mu tagumine ots just nagu tehtud SRXi mõõtude järgi. Või siis on autodisainerid teadnud ideaalse naise mõõtu. Igatahes… lasen ma autol meelega teelt kalduda. Sellepärast, noh.

Siis istub rooli abikaasa ja mõne aja pärast märkan ta näol iseäralist muiet. Mhmh. Me kaldume rajalt.

Naabrinaine ei saa peale SRXiga sõitmist enam öösiti und ja räägib kõikidele oma tuttavatele lugu imelisest autost, mis on nii tark, et oskab tagumikust näpistada.

Olgem ausad, ühe tõelise naise jaoks on see oskus kõige tugevamaks müügiargumendiks. Ilma naljata.

Kokkuvõtteks

SRXis on isemõtlemist ja isepäisust, kombineerituna vürtsikate vahepaladega, nii palju, et julgen seda pidada eestlase põhiolemuse parema osaga sobituvaks. Rahakotiga sobitumisest esialgu väga kõva häälega ei räägi. Hind 55 900€ paneb muidugi mõtlema, aga samas on SRXis nii palju iseloomu ja seeläbi visale eestlasele loomuomast, et küll see ära tuleb, kui tahtmine suur on.

Konkurentidega võrreldes ei ole tegu ka teab-mis-hinnaga. Kindlustused, hooldused tuleb muidugi juurde arvestada- kui jaksad soetada luksusauto, pead jaksama teda ka hooldada!

Meeldis

Sõidurõõm igas asendis, ajast ja teest sõltumata

Viguritega rikkalik varustus

CUE

Müügiosakonna professionaalsus ja laialdased teadmised

Ei meeldinud

Eelajalooline tahavaatepeegel

Helitugevuse reguleerimise nupud roolil paremal pool

Järelturu ebastabiilsus, mis võib mõjutada ka tänaste autode hinda järelturul

(Eestisse on toodud masinaid, mille ajalugu on segane, tasub alati kontrollida esindusest tausta)

Mida oodata

Hübriidmootorit

One thought on “Cadillac SRX, rokkiva Rehepapi rahvusauto!

  1. Väga hästi kirjutatud! Eriti mulle kes pole ammu eesti keelt kuulnud ega näinud on rõõm nii head eesti keelt näha. Ostaksin või Cadillaci endale nüüd🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s