S-rõõm minu moodi ehk naistest, armukestest ja arstidest

image008Mõni aeg tagasi seadis sõber, kes, kuulnud mu hiljutisest “avalikust autodesse ärapööramisest”, mind ristküsitluse alla. Täpsemalt huvitas teda, miks ja kuidas ja kui tõsiselt.

“Miksile” on kõige ausam vastus see, et naised sõidavad ka autodega; näiteks mina🙂 30-40 000 km aastas keskmiselt. Ja naised isegi…ostavad autosid. Ning, tänapäeval, üha rohkem, langetavad ka otsuse, milline masin valida.

On uuringuid, mis ütlevad, et pool kuni kaks kolmandikku autodest ostetakse õrnema soo eestvedamisel. 2012. aasta uuringuandmetele tuginedes, teeb Ühendriikides autoostu otsuse 80% naistest ning Ühendkuningriigis on välja uuritud, et koguni 60% naistest otsustab, milline auto perekonda soetatakse.

Olgu sellega, kuis on. Meie peres olen kõik autod mina majja tarinud; sealjuures, vähemalt kahel korral (S-Forester, S-OB), unustanud oma pesakonnale öeldagi, et nüüd on nii. Hooldus langeb siiski meeste õlgadele, sest kuidagi on juhtunud, et nad saavad mõnest asjast paremini aru, neil on rohkem arenenud lihaseid ja nad rakendavad jõuõlga efektiivsemalt. Ja üks asi, mida ma pole tõesti kõigi nende aastate jooksul teinud, on lihtne ratta vahetus- rehve olen puruks sõitnud küll, aga vahetuse olen siis veeretanud asjatundjate kaela. Imelik lugu, ütlete, aga ma loodan, et see nii imelikuks ka jääb (ptui,ptui,ptui!). Auto on sõitmiseks ja kohalejõudmiseks.

Nii, omavahel, ma pooldan kõikvõimalikku paljusust, mis algab prefiksiga polü (-gaamiat, andriat, -neesiat, -glotte etc.) Üsna värskelt abiellununa annab avalik autoarmastuse tunnistamine mulle võimaluse, vedada salatsemata ja valetamata koju kõik oma juhusuhted, Fiatist alustades ja Maseratiga lõpetades (see on suvaline kujund, võib lugeda ka Kia, Peugeot, Buick, etc.). Veelgi enam, ma võin nad avalikult ukse ette draivida ja suunata oma meespere neid näppima, järele proovima ja kommenteerima- või kas te olete näinud meest, kes ütleks, et ta julgeb oma naisele/emale vastu hakata?! Mhmh, just. Ei ole. Või kas te olete näinud meest, kes ütleb “tänan, ei”- kui see on avalikult lubatud ja aktsepteeritud?! Mhmh, just. Ka ei ole. Sellist naist, ma kinnitan, pole ka olemas. Kui on avalik ja lubatud, siis ainus, mis võib saada takistuseks, on isiklik huvipuudus. Või ealised iseärasused.

Aga! Et arvamuste paljusus on parem kui üksiku kana kaagatus; siis, kõlagu see zoolise võrdõiguslikkuse valguses pealegi poliitiliselt ebakorrektsena, ma olen alati hinnanud meesinimesi, kes teevad õiges kohas kapotikaane lahti ja selgitavad mulle lihtsas lapsekeeles, mis on väändemoment, kus asub nukkvõll ning miks silikooni baasil pidurivedelik on pädevam kui DOT3 standardmärgisega vedelik. Ja ma hindan väga neid mehi, kes julgevad oma arvamust ausalt avaldada, näiteks tagadiivani suuruse ja laiuse osas; tuginedes sealjuures isiklikule kogemusele. Rääkimata sellest, et mulle meeldib sääraste isastega koos väljas hängida ja … noh, ilusaid isendeid vaadata. Aga see on üks teine patoloogia.

Nüüd järgneb kõige toredam osa selles plekkarmukeste episoodis- olles päeva või kolm veetnud oma uue kallimaga pööraselt lõbutsedes, ja mitte ära öelnud ka grupikast; võin ma ta täies rahumeeles viia tagasi sinna, kust ma ta tõin. Enamasti… sest on olnud juhuseid, kus tagastamisega on kaasnenud teatavaid, hingelisi läbielamisi. Õnneks on need mööduvad, sest elu on teekond kogemuste saamisel ning “neid uksi, mis mulle on avatud, on lugematu arv” (Casanova) (tõsi, ta jätkas: “mina ootan, millal süttib tuli selles ainsas aknas”). Ja siis lähen ma kirjutuslaua taha, löön lahti oma õunaraamatu ja kirjutan sinna täpselt seda, mida ma arvan. Et siis koos “send” nupule vajutamisega unustada ka enamuse sellest, mis oli. Näidake mulle üks lihast ja luust isend, kes säärast kohtlemist taluks…

Sõber, kuulanud ära mu selgitused; küsis osavõtlikult, kas olen mõelnud arsti poole pöördumisele. Et säärane, liikuvate objektide isikustamine ja nende võrdlemine teatud intiimsete olukordadega, on ilmselge vihje teatavale vaimsele häirele. Ma julgen vastu vaielda- vaimne häire oleks see juhul, kui ma asun tõsimeeli kirjutama väntvõllist, kepsudest või ülelaadimisest, uskudes, et see ongi parim emotsioon, mida autoga sõites on võimalik saada. Ja arvata on, et kui ma siis, täiesti tõsiselt, laskun tehilistesse detailidesse, lendab mulle peale lärmakas kaarnaparv, kelle inseneriharidus võimaldab välja nokkida pisemadki eksimused diferentsiaali ehituse või nukkvõlli ülekannete kirjeldamisel. On suur vahe, kas hammas- või hammasrihmülekanne. Ja ongi suur vahe! Ainult et, keda see… peaks huvitama… auto valimisel.

Teeme kiriku keset küla- ma pöördun vähemalt korra aastas arsti juurde, tehnoülevaatuse sooritamiseks; ja soovitan seda teistelegi. Ning kirjutan kõigest oma rõõmsal, elusal moel, mõeldes pigem eelseisvatele armusuhetele kui kirurgi tööriistadele, millega automootori hingeelu lahata.

*Siiski, ärge mõistke mind valesti. On üks, kellele vandusin igavest truudust ja alatist tagasipöördumist tema rüppe- seal, jääteel. Aasta oli 2003, päev oli päikeseline ja karge 7. märts. Nii see kord on- kõike võib olla, aga see üks ja ainus, kellest sa tead, et ta on sada protsenti sinu. See teadmine ei unune. Aken, milles tuli on süüdatud just minule. Subaru.

*Interneedusest pärineval pildil on auto, millega sain oma esimesed sõidukogemused. Lada 21063st, ehk Amandast, tuleb juttu ühes järgnevatest sissekannetest.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s