Toyota Prius, auto nagu harrastuskoka unistus!

Kui ma suudaksin oma koduköögis modelleerida ü h e a i n s a g i säärase kujuga pelmeeni nagu seda on teinud Toyota disainerid Priust luues, siis ma oleksin köögikunn! Paraku, mina pole kunn, aga esmapilk Priusele toob silme ette ideaalse (ideaalse!) kujuga pelmeeni ning paneb uskuma, et jaapanlased a) on palganud Priust disainima vene tippkoka; b) disaineril on olnud silmipimestav nälg+tüdimus vanast heast sushist.

Eniveis, mul oli võimalus sõita kolm päeva ringi Pel… Priusega ning kujundada oma arvamus hübriidautode võidukäigust keskkonnateadlike kodanike ja muidu kodanike autopargis.

Esimese mulje sain esinduse platsil, kus anti vajalikud selgitused, kuidas käivitub, mida mingi nupp teeb jne. Erinevalt Honda CRV-st, kus mul läks aega, et lülitisüsteemile pihta saada, oli Priusega kõik lihtne- pidur alla, nupp sisse, edasi teeb auto ise kõik, mis vaja. Ja olgu kohe alguses öeldud, et mulle hirmasti imponeeris mahesinise peaga käiguvaheti- puhas elektroonika- ühe näpuga tsik-tsik ja tagurpidi; näpuga tsik-tsik ja edaspidi. Ja kõik! Lihtne. B täht tekitas küsimusi, aga sai ka vastuse- mägipidur. Selge jutt, seda siis meil vaja ei lähe; loodetavalt.

Käigukangi imetlemisega ma seekord piirdusingi, sest midagi oli, mis mind autosse istudes häiris: ja häiris sedavõrd, et ei tekkinud teravat soovi, haarata roolist ja rokkida. Tagantjärele oskan selle ka sõnastada-ootasin Priuselt midagi… noh, midagi rohkemat. Ikkagi ülivõimsalt maailma esimene ja müüduim hübriid; ameeriklaste lemmik; keskkonasäästu eesrindlane! Prius, priius, sa kallis, magus sõna! Ja siis selgub, et juhiiste käib… “alt kangiga”. Ah, nagu… mismõttes?! Nahkistmed, futu ja puha disain ja… kangiga?! Noh, olgu. Peeglid käisid nupuga. Õnneks. Ja loogiliselt; vasaku ukse siseküljelt. (Ja üldiselt lubab tehas ka elektriga suristatavaid istmeid, ainult et see maksab natukene. Rohkem.)

Et mitte pikalt platsile peatuma jääda, siis ma kobisin kangiga regullitavalt esiistmelt kohe ära, omaenese armsasse S-Outbacki ning usaldasin P-rooli produtsendile; kes, olenemata oma mitte väga soliidsest east, on eri kärudega mõõtnud kümnete tuhandete miilide kaupa asfalti ning sõidab paganama hästi (selle üle, kas keegi sõidab hästi või mitte, saab otsustada, istudes tema kõrvale, jahh. Tähendab, mina otsustan, eksole.). See “hästi sõitma” lugu kõigi oma detailidega tuleb kunagi hiljem. Praegu ma siin keskendun… p…Priusele.

Kimasime produtsendiga kõrvuti radadel, mööda Laagnat ja Gonsiorit; ja tuleb tunnistada, noor mees Priuse roolis, pöial uljalt püsti tõstetud, kahtlemata vääristas nimetet sõiduvahendit. Siit esimene tarkusesõna– kui tahad Priusest rõõmu tunda, hoolitse, et roolis oleks su silmale meeldiv persoon ning sina ise viibi võimalusel autost väljapool. Jätan vahele pika jutu, mida produtsent Priuse kohta arvas (ta räägib küll jube kiiresti, aga sellest siin abi ei ole, kahjuks), ja teen lühikese kokkuvõtte: mugavusvidinad (võti, mis sulgeb ja avab uksi automaatselt; parkimisassistent ja parkimiskaamera) tekitavad paranoiat ja võivad hajutada tähelepanu; tagaaken on väike, keskkonnasõbralikkusest patrav kontsept on hoomamatu ning kogupilt on ilmetu: “Endale ma seda autot ei ostaks; sama hinna eest on võimalik saada palju rohkem autot,” sõnas produtsent.

Võtmeparanoiat sain omal nahal kogeda. Süsteem toimib nii- võti taskus, lähened autole ja see avab automaatselt uksed. Kui autost väljud, võti taskus, sulguvad uksed automaatselt. Alati ei sulgu. Alati ei avane. Igaks juhuks kontrollid väljudes, kas on kinni- astud autost eemale; ja siis lippad kiiresti (salaja) tagasi ja katsud ust- lahti! Kordad kogu tegevust. Lõpuks sulged ikkagi ise, kindluse mõttes puldist. Mis on viga, sest kui sa järgmisel korral võtit taskust välja ei võta ja ise uksi ei ava, võid sa õue külmetama jäädagi. Ja see viimane on sulatõsi, ehkki sulast oli asi kaugel ja väljas oli 18 kraadi külma; krõbedamatel Priuse-momentidel. Harjumatule võtmeparanoiale on tegelikult lahendus olemas- tuleb sõita kahekesi; ning kaassõitja ootab lihtsalt hetke, kuni juht koos võtmega on autost kaugenenud ja katsub siis, kas uksed on lukus. Enamasti see versioon töötas, ehkki ühel korral uksed lukku ei langenud. Kokkuvõttes tuleb see “lukustub-ei lukustu” liigitada pelmeenimüstika-valdkonda kuuluvaks; võimalik, et oma osa oli krõbekülmal ilmal.

Teisel Priuse-päeval võtsin asja tõsisemalt ette. Väljas oli vahelduva eduga Artika ja Antarktika; auto oli sellest ka teadlik- ta lihtsalt toimetas kõike märksa aeglasemalt kui eelmisel (ja järgnenud) päeval, mil miinust andis kannatada. Alljärgnevalt on ülevaatlikult emotsioonid ja mõtted, mis tekkisid.

Interjööriga on kõik on korras. On istmed, on juhi töölaud, on peeglid ja lambid, on palju toredaid (ja vajalikke nuppe). Mida ei ole, on kirg, isikupära. Puudub emotsioon! Või kui, siis teise päeva lõpuks tekitas juhi ja kõrvalistuja vahel asuv lahmakas konsool frustratsiooni; sest kallima kätt hoida ei saa, põlvele toetada pole võimalik (kui sa just konsooli keskel olevast august ei püüa end läbi suruda); kõik see loob eraldatud ja nõmeda meeleolu. Eriti, kui tegu on suhteliselt õrna kohtumisõhkkonnaga. Kõrval istudes väga improviseerida ka ei julge, sest käsi võib kogemata riivata käigukangi või ohutulede nuppu; ja kus selle häda ja piinlikkustunde ots siis… Niiet, jätame selle siis nii. Steriilseks, korrektseks ja “ma ei kaeba sind kohtusse kui sa mind suudled, sest sa ju ei suudle mind tegelikult; iga loll saaks ka aru, et see pole siin võimalik”- olukorraks. Ameerika! (Ehkki, ma väga täpselt ei kujuta ette, kuidas üks k e s k m i n e ameeriklane selle auto istmele ära peaks mahtuma, aga võimalik et neil on siis istmeid ees üks ja juht hoiab konsooli jalgade vahel ning üritab sedakaudu manipuleerida (mis selgitab ka käigukangi erakordselt kerge ja mugava käsitsemise)). Interjööris kasutatud plastik käitus kuni 5 külmakraadiga soliidselt, sealt allapoole algasid naginad, viginad ja hädinad. Kahekümneses miinuses tundus küll, et diagnoosiks võib panna akuutse reumatoidartriidi.

Üks asi on kohe kindlasti väga hästi; see, et kõrvaliste tundus hulga mugavam kui juhiiste. Ja seda tõdesid viis (!) inimest nagu ühest suust. Pelmeenimaagia! Istmekatete nahk on kõva ja kippus istmesoojenduse ja väljas valitsenud temperatuuri kontrastis koos istuja tagumikuga kaasa venima. Samas õigustab näiteks lastega pere puhul nahk end igati- on lihtne hooldada ja peab loodusjõududele paremini vastu.

Displei ja navi väärivad kiidusõnu! Need on tehtud nii, et kana saab aru! Säärast diskensit, nagu teeb CRV või isegi säärast Raadio3-Elmar rokib-tümakat nagu teeb XV, ei ole. Selle asemel on… kõik korrektne.

Kaheldava väärtusega (minu jaoks) on klaasile kuvatav kiirusenäit. See plinkis mulle ilmselt kuidagi valesti pupilli, miska ma tundsin aeg-ajalt, kuidas pidevas muutumises nummerdus mu vaatevälja risustas. Samas, kõik ülejäänud 3 (meest), kes proovisid, ütlesid, et see teeb elu mugavamaks, ei pea niipalju küünitama paremale vahtida vaid saad segamatult olukorda kontrollida. Mina vabanesin häirijast silmade vahel siis, kui küünitasin end ninaga tuuleklaasi poole, aga säärane, ettepoole upakil sõiduasend kuigi jätkusuutlik ei olnud muidugi.

Peene nimega vidinad nagu avariiennetussüsteem ja adaptiivne püsikiirusehoidja on ülimalt mugavad, ja peaaegu et vältimatud meie liiklusvoos kasutada. Lihtsustatult, auto on võimeline ise hoidma eelsõitjaga pikivahet ning vajadusel pidurdama ja kiirust lisama. Hommikusel tipptunnil, Laagna teel, kogesin omal nahal, kui hea on, et auto mõtleb sinuga kaasa ning välistab juba eos kõikvõimalikud ohuolukorrad.

Seda, kas ta ka võimeline kiirelt astuma on, ma ei tea. Ei olnud au kogeda; ehkki sõtkutud ju sai ka paaril korral. Mootor on vaikne ja numbrite ülesronimise põhjal võiks öelda, et läheb lendu küll, kui vaja. Aga see lendaminegi on siis, säärane… korrektne. Korra püüdis minuga kesklinnas võidu ajada Mazda, aga et mazdavennad on omaette inimliik, siis nende irriteerimisele ma ei kavatsegi alluda. Ja teine kord oli kuskil üleval, Lasnamäel, kus mingi ehitusbuss hakkas külge nõksutama ja seal istunud meesinimesed elavalt kätega vehkima. Lasin neil rahus foori alt minema kaapida, sest no… andke andeks. (Küsimus muidugi jäi, et kas tõesti on ehitusmehed ainsad, kelle tähelepanu linnas liikuv pärlvalge Prius võiks haakida? Kurb…)

Teel püsib auto, olenemata kõikidest kontrollsüsteemidest ikka ennekõike just täpselt nii hästi, kui hästi püsib roolis juht. Prius tundub olevat sõnakuulelik- roolile allub kiirelt ja täpselt ning minek on kindel, nagu istuks tankis (selle vahega, et tankis ilmselt ei teki tunnet juskui oleks su taguotsa ja asfaldi vahel need 2 näljast sentimeetrit; täpsemalt küll 140 kopikatega millimeetrit ja iste, mille üheastmeline soojendus omakorda su tagapalesid korralikult (loe ka: lakkamatult) kärsatab). Minek on seega… korrektne. Mitte üks mokakobin esiveolise aadressil!

Vaateväli– oi, sellega on eestpoolt toredasti! Suur panoraamaken ees ning omaaegseid mosse ja sigla tuuleklaase imiteerivad klaaskolmnurgad loovad emotsiooni, et vaateväljaga on kõik korras. Nurgaaknad välja jätta, mis on ilmselge disaineri silmipimestava nälja ajel sündinud mõttevälgatus (lavašš? pitsasektor?). Ten points minult läheb sellele, kes mõtles välja, et kojamehed peavad klaasipesutsükli lõpus igaks juhuks ühe korra veel üle klaasi limpsama- tavaliselt jääb sinna 2-3 sundnühkimise järel igast jura ja udu; ja Priuse-mehed teadsid seda! Andeks ei saa neile anda seda, et nad ei raatsinud kõikidele mudelitele panna esitulede pesu; seda on meie sita suusailmaga ikka üsna hädasti vaja. Nüüd ma… olin sunnitud klaassiledal teel komberdama nagu tikk-kontsadel lehm ja neid tulesid oma isikliku taskurätiga nühkima.

Ülemine vaateväli, ehk katuseluuk on ka täitsa olemas. Kogemata vajutasin lampi otsides nupule, mis ta avas. Väljas oli lähes paarkümmend kraadi miinust. Ütleme nii, et enne, kui ma selle nupu jälle üles leidsin, mis luugi sulgenuks; leidsin ma üles kõik teised nupud, mis tegid kõike muud; ja mu pea tahtis külma käes ära murduda. Õnneks jäime ellu; aga tulevikus võiks disainerid mõelda mingile spets-kanarakendusele, mis ei laseks minusugustel Eestis ja talvel luuki näppida. Mingi “Eesti talve luugilukk” näiteks? See võiks olla siinsete põhivarustuses, iial ei tea, millal ma satun sisse astuma (või mõni minusugune).

Tagaaken. Pole midagi öelda. Mingi asi seal taga on; soojendus töötab ja tagumine kojamees viibib ka kohal. Aga loota, et sealt midagi näeb- ei ole vaja. Kui on vaja, assisteerib parkimiskaamera (kui ta on puhas) ja küljepeeglid (kokkulapitavad, ikka!); ja kuidagi sain ma need päevad hakkama nii, et tagaakent väga vaja ei läinudki.

See-eest lähi- ja kaugtuled on Priusel säärased, et need ma võtaksin. Kasvõi eraldi, kui saaksin. Ilma igasuguse KeeranSinnaKuhuSinagi-fäänsipäänsita oli tee serv kenasti välja valgustatud ja öösõit kulges kui kellavärk; korrektselt. Seega, jah, need tuled mulle paliun. Õhtustele jooksuringidele.

Pakiruumist pole suurt midagi rääkida; selles mõttes et ei ole suur. Kui istmed kokku lapid, tekib kohe küsimus, aga kuhu panna lapsed? Samas, kui lastele leida rakendus kuskil mujal, võib Priusesse panna küll mingeid asju. Poekoti ja reisikohvri näiteks. Isegi suusad lükkaks läbi auto… ainult et kuhu, ma täpselt ei tea- seal on see keskkonsool. Käekoti saab panna keskkonsooli auku, muuseas! Ja kindad ka. Neid ei pea seega pakiruumi panema. Väiksema lapse võib ka sinna samasse auku suruda, kui käekott enne eemaldada. Või sülekoera. Jah, koer on inimese sõber ja aitaks juhil ning kõrvalistujal sotsialiseeruda; kahtlemata!

Hübriidajam. Võimas! Selles mõttes, et ilus sõna. Juhi töölaual on valida kolme võimaluse vahel: ainult elektriga (EV), öko (ECO)- ehk elektriga ja bensiiniga ja võimas (Power)! ehk “pane täiega” režiim. Olgem ausad, ma valisin ühest võimalikust selle ainsa. Sest üksnes elektriga liikumise kohta teatas masin- “sorri, tädi, selle külmaga ei tule siit mitte üks baranka”, Powerit pressides küsis ta otse, et kas prõua keskkonnaajakirjanik on lolliks läinud ja pakkus mulle lahkelt Ecot. No selle me siis võtame, tänan kutsumast. Keskmine kütusekulu külma ilmaga linnasõidul 11,3l/100-5,9l/100 (sõltuvalt distantsist ja valgusfooride arvust); kütusekulu maantee-linn kombineeritud (distants oli enam-vähem 130 km, kolmandik linnasõit tipptunnivälisel ajal) 5,3l/100 ja üksnes asulaväline ja maanteesõit andis tulemuseks 4,8l/100. Auto pakkus väga lahkesti ka iga teekonna lõppedes välja kütuse maksumuse; neid numbreid vaadates tundus mulle, et vana hea American Dream on tagasi ning liiter maksab 30 senti või midagi (tegelikult maksab 130 senti). Aga vahet pole. Selles mõttes, et on küll vahe. Tehase lubatud kütusekulu ja tegeliku kulu vahel. Aga! Nagu armastavad müügimehed selgitada, on reklaambrošüüris lubatud kütusekulu tegelikult see, mis on saadud “eritingimutes, mis ei vasta reaalsetele oludele”. Palju õnne siis meile, kes me räägime Priusest kui säästlikust võimalusest, sooritada sõite tööle ja kauplusse.

Kokkuvõttes–  kõik kaastestijad tõdesid, et endale nad seda autot ei osta. Välja arvatud üks, kes ei istunud roolis vaid tagaistmel ja korra ka esiistmel. Viieaastane tütar teatas, et Prius on see auto, mille tema suureks saades endale ostab (“kui neid siis veel tehakse; emme, kas tehakse?”). Ja arvake ära, miks?! Sest lapsel oli mugav autosse astuda ja sealt väljuda, vöö sai ta ise kinni ja lahti, tagumine istmevahe oli just täpselt temale paras. Tegelik põhjus oli muidugi sinise nupuga käigukang. Seda paitas pisike, sõrmustatud käsi kaua ja hellalt. Noh, vähemalt teame nüüd, kes on selle auto sihtrühm (tulevane); lisaks kümnetele tuhandetele ameeriklastele, kellele on juba emapiimaga (vabandust, piimaasendajaga) sisse joodetud teadmine, et diiselautod on saatanast ning seega, olles erakordselt keskkonnasäästliku meele-ja mõttelaadiga, valivad nad januse bensumootori asemel pigem hübriidi; mis maksab küll rohkem, aga on iga lisasenti väärt, sest siis ju kõik näevad.

No natukene oleme meie siin ka nagu Ameerika, selle vahega, et soojas kliimas on hübriid ilmselt igati bro ringi vurada… korrektselt. Aga meil on pisut vunki vaja; ja kliirensit; ja… mis Tallinna tänavaid puudutab, siis tõenäoliselt ka nelivedu (kui ei taha kõndida jalgsi või kasutada ühistransporti, mis oleks kahtlemata märksa k.sõbralikum tegevus). Külmaga hübriid end ei õigusta- ma arvan, et kolme päeva jooksul suutsin ma elektrimootorit laadida kahe elektripirni jagu ning aku tühjenes külmaga üsna arvestatava kiirusega (ehkki korrektselt); mootor on, võrreldes kaasaegsete disladega, mitte just vähe janune ning auto tervikuna on nagu ühe harrastuskoka unistus- auto, aga mitte just gurmee. Isikupäratu ja korrektne; minusuguse jaoks liigagi. Samas, tööautoks- miks mitte!

Siit tuleb teine tarkusesõna– mina isiklikult olen nõus Priusega sõitma juhul, kui põhivarustusse kuulub ka atraktiivne ja heade juhiomadustega meesterahvas. Sellel sõidul on säärane “kaugelt imetlen ja unistan”-efekt, mis lisab toonust ning motiveerib andma endast parima.  Seega, juhiomadused põhivarustusse; ja sõidame!

Ostmine on iseasi. Hind on üsna soliidne. K u i  ma oleksin t ä i e s t i veendunud, et tegu on põhimõttelise ja revolutsioonilise looduse päästmise aktsiooniga, siis ma oleksin valmis maksma. Vot, nüüd tuleb see koht, küsida iseendalt, et kas ma olen? Hrlmph; aga ma mõtlen sellele. Luban!

… esindusse Priust tagasi andes nägin ma salongis Prius+’i. Kõik loksus paika- lisage üks istmerida, asendage tagumikunaha külge kleepuv ja üleslokkiv nahk tugeva kangaga ning ühekorraga astuvad uksest sisse Iseloom ja Isikupära. Isegi hind tundus selle eest mõistlik. Ja arvame sinna juurde reklaamlause firma kodulehelt : “Sõnul kirjeldamatu Toyota Prius on vaieldamatult seeriatootmises oleva hübriidtehnoloogia etalon” ning ega väga ju enam ei vaidlegi. Vaieldamatult seeriatootmises olev auto Prius ju ongi; korrektne ja isetu. Aga plussiga tahaksin ma küll kogemust saada; miski minus loodab, et see, pealtnäha ilmunud iseloom, pruugib teel olles ka tõeks saada.

Üks küsimus jääb– mis saab autost, kui akud ära surevad? Kahtlus jääb, et 5 aastat+ “teise ringi” 3 aastat vanade akudega ja ongi aeg romulasse veereda; korrektselt, muidugi.

Ja olgu siis teine küsimus ka- kuidas ikkagi on selle keskkonnasäästuga olukorras, kus tehakse valmis auto, bensiinimootoriga; lisatakse sinna akud (kokku saab hübriid), mille tootmine on lisakoormus ja millest elukaare lõpus saavad ohtlikud jäätmed?

Ja kes on Eestis selle auto sihtrühm? Müügistatistika väidab, et… ?