Mõistlik jutt, mõttetu kära- nagu tavaliselt!

Mõistlik jutt, mõttetu kära- nagu tavaliselt!

Sel laupäeval jätkab hooaega ETV ekraanil Mõistlik või mõttetu; sari, mille peamine mõte on tekitada mõtteid- olgu need siis nii mõttetud või mõistlikud kui tahes- aga et mõtlemine mõnus on (peaaegu nagu sõidurõõm, mille üheks osaks on olemine iseoma mõtetega!), siis on see ju ka pea asi; tekitada mõtteid.

Julgen arvata, et MM-l on see õnnestunud. Inimesed mõtlevad kaasa. Ja annavad aktiivselt tagasisidet, nii FB pesas kui ETV kodulehel; mõni vähem avalik, aga see-eest põhjalikum, saadab oma mõtted teele elektripostiga. Üldiselt on tagasiside heatahtlik, õlalepatsutav. Aga nagu oodata (ja mitte karta!) oli, tekitas autosaade kõige suurema nurina.

MM logoKellele ei sobinud autode valik; kellele ei meeldinud autode värv; kes nurises, et pereema on ebatavaliselt rikas; ja üldse- me propageerivat tarbimist! Autode valiku osas- kellele ema, kellele tütar. Lähtusime pereema reaalsetest vajadustest, kombineerides tema unistusi ekspertide soovitusega. Nii said ritta diisel-, bensiin-, hübriid- ja elektriauto. Kogu range, mida Eestis saada on; gaasiauto jäi välja. Arvestasime pereema seatud rahalise piiriga ning ei haaranud seetõttu valikusse neliveolist hübriidi ega toonud laiast maailmast kohale ka neliveolise elektriauto prototüüpi. Aga ikka on halvasti- miks me ei räägi kasutatud autodest?! Rääkisime. Õigemini rääkis Tõnu Tramm, kes intervjuus ütleb, et kui ikka tõesti ilma autota ei saa, võiks mõelda paar aastat vana, lihtsa ja sõiduvõimeka mudeli peale. Ja veel ütleb ta, et nelivedu on linna lähedal maal üsna õigustatud valik (ja näitas näpuga minu S-lemmiku peale, eks!) aga üldiselt, noh, ühistranspordiga on konkreetsest maalähedasest linnast ka võimalik kenasti liikvele pääseda.

Nüüd see süüdistus, et me õhutame tarbima- ma ei ole nõus! Saate alguses (ja ka laiendis) sai viidatud eelnenud saatele, kus Mari Jüssi väga põhjalikult Metsalate perele lahti seletab, m i k s  ei oleks vaja teist autot ning k u i d a s  oleks võimalik oma elu planeerida nii, et saaks hakkama ka autota või asendades omamise rentimise, car-poolingu või taksosõiduga. Seega, asi oli puust ja punaseks selge- saab ka teise autota.

Aga! Siin tuleb mängu Suur Tegija, mille nimi on Sõltumatus; see kõige isiklikum! Lisada veel kaks tegijat- Soovid ja Võimalused ning kokku saab Ootamatu Otsus. Ja nüüd kavatsen ma näidata punast rätikut kõikidele nendele, kes ütlevad, et nemad küll ei… (ja pigem õhutavad kommentaariumides ängi ja viha ja verbaalset hädaorgu, kui et tunnistavad tõde)  Vot, ärge olge selles nii kindlad, et sina/mina/meie “kunagi ei”!

Minu elu (ja ma olen ennekõike Madame Mõistlik, middle name Keskkonnasääst; ja alles seejärel olen ma Prõua Sõidurõõm Automaan) kogemus näitab, et erinevate võimaluste avanedes otsustan ma emotsioonide ja võimaluste pealt ega kipu mõistuse häält sugugi laua äärde laskma, kui mulle näidatakse mõnd kauni disainiga energiasäästlikku köögivigurit või röövikurohelist S.. jajah, Supsikut… Sel hetkel kui võimalus assisteerib emotsiooni; ja sellele lisandub võimalus olla veidi sõltumatum (ja seeläbi otsusekindlam, eks!); sel hetkel ostan ma kahekümne viienda komplekti imeliselt hästi istuvat pitspesu või kulgen kaaslasega lähimasse chocolaterie‘sse, oma s-sõltuvusele anduma. (Sel hetkel kui müügile tuleb 22se kliirensiga röövikuroheline, lepatriinupunaste täppide ja vuntsidega Supsik, kaotan ma muidugi mõistuse ja palju sõpru (rahast ei räägigi), aga meil kõigil on omad perverssused kingakarbis peidus, tõesti!)

Vist ei üllata, aga pitspesu ja šokolaadisõltuvuse vahel on väga otsene konnektsioon. Võiks isegi öelda, need kaks asja mitte ainult ei täienda teineteist (taljejoon) vaid ongi ühe medali kaks külge. Üheta ei eksisteeriks teist. Sööd šokolaadi, oled sunnitud peagi külastama pesupoodi; peenes butiigis avastad, et roosa pits ei kaunista su tõrjutud taljet ning… teinud eelnevalt müüja päeva (tootja ei tea suurusenumbritest midagi ja teenindus on sitt nagunii ja üldse on elu üks hädaorg ja kõik on arutult kallis), lähed tagasi sametise interjööriga šokolaadivõlumaailma, kus sind juba oodatakse… uute hõrgutistega.

Et siis, kogu selle pika pesu-ei-lähe-selga jutu mõte on, et ärgem mõistkem kohut kaaskodanike üle, kelle elu me nagunii elada ei saa (kuigi illllgelt tahaks). Lootkem, et me ise oleme teatud olukorras suutelised tegema mõistlikke (ja keskkonnasäästlikke või rahakotisõbralikke või seda-toodet-pole-testitud-loomadega või KõikOnVägaÕiglaneKaup või Seda Kassid Ostaksid) valikuid, mis lähtuvad meie tegelikest vajadustest, mitte üksnes soovidest ja võimalustest.

Muuseas, kas teadsite, et kodanikud, kellel on vähem võimalusi (loe: vähem raha), jätavad endast paradoksaalsel kombel mõnes valdkonnas maha suurema ökoloogilise jalajälje?! Sest nende tarbimisvalikud toetavad keskkonnavaenulikku tootmist, tarbitavad toidukogused pruugivad olla suuremad, ebatervislikumad; kestvustooted aga kehvema kvaliteedi ja seega lühema elukaarega. (Ja siinkohal ei ole mõtet laskuda detailidesse, like “ökoloogiline jalajälg” on suva ja üldistused üldse on halvad asjad- ma tean seda, aga ei väldi valulikult ja iga hinna eest, sest millegi alusel peab olema võimalik asjade tegelikku väärtust ja mõju ette kujutada, hinnata; kui isegi meeter ja kilogramm võivad end võngutada siia-ja sinnapoole kuidas tuju parasjagu on, siis jätame selle ökoloogilise jalajälje parem heaga rahule!)

Ja kas te teadsite, et kõige lihtsam moodus kaotada pea, reaalsustaju, mõistus, praktiline meel ja veel mitmed vajalikud organid; on minna ostma autot?! Olenemata soost ja east on see igal juhul emotsionaalne otsus! (Vaadates meie liikluskultuuri, on näha, et pea, reaalsustaju, mõistus, praktiline meel ja veel mitmed vajalikud organid ei pruugi oma õiget kohta leida ka siis, kui auto on ostetud; aga sellest kunagi pikemalt edaspidi- siis, kui ma jõuan jutuga mazdameesteni).

See teema üldiselt- mis toimub meie (minu) ajus, kui me planeerime oma elu asjade keskel, huvitab mind väga; et mitte öelda- kirglikult. Kirg ühendab kogu toimetust, saates esinevaid asjatundjaid ja osalevaid peresid; sest kui puuduks huvi teada saada ja vajadus pidevalt areneda, me seda saadet ju ei teeks. Sestap, kes ikka veel kauna kannab ja ussitab, et me sunnime kedagi tarbima- vaadake uuesti (või vaadake mõttega) saateid, arhiivis on need saadaval igal ajahetkel, ja siis räägime jälle! Või noh, kõigepealt peaks endale ausalt otsa vaatama, mõtlema, võib-olla mingeid ebamugavaid asju tunnistama… ja siis- räägime jälle!

Nagunii räägime, sest saade on eetris juba sel laupäeval; ja kõikidel järgnevatel- ETV-s, kell 9:30 hommikul. Kes maha magas, siis uus võimalus on pühapäeval, kella ühe ajal päeval. Ja ETV arhiiv on armuliselt ja alati avatud. Kõik need järgnevad 50 aastat.

One thought on “Mõistlik jutt, mõttetu kära- nagu tavaliselt!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s