S-uu! Sa rõõm! Sain suusad juu!

Nagu lubatud, siit see tuleb! Sain suusad ju! Ja sõidurõõmu missuguse! Eelmisel talvel. Tänavu juba natukese oskan. Mööda maad; roomates (kellele Viidingu “Poeem” tuttav, see teab, et stiili nimi on Uusim Jaapani… ja tänapäeval, soolise võrdõiguslikkuse kontekstis, võivad nimetet stiili harrastada ka naised ja zoovolinikud).

Asjast enesest. Eelmisel talvel tabas mind, kõikide muude tundmuste seas, äratundmine, et eestlane on suusarahvas. Lisaks sellele, et metsa-, mere-, auto-, sohvajaõieke-, naabristparem-, ämmalemagustsuppi-, laulu-, viina-, tätvere-, jakõikmuu-rahvas; kahtlemata ka suusarahvas. Üsna loogiline, et enam-vähem samal hetkel rabas mind selgusehetk, et ma olen ka eestlane (mingist otsast ikka!), ma olen suusarahvas (hurraa! ja need kaks mandlit) ja mul on kohe ja hädasti vaja suuski; sest kõigil on (mul on ka) ja järelikult on mul vaja uuemaid. Ja keppe oleks ka vaja. Ja saapaid. 

Tehtud, mõeldud; mõni tund hiljem lahkusin ma Allar Levandi suusapoest kolmekümne komplimendi võrra kobedamana ja mõnesaja euro võrra lahjemana. Suusahooaeg,”kõigil on kohe vaja, sest on vaja ja kõigil on”- tipp. Peak! Suusad ostsin neljapäeval, asjatundlikku määritamist pakuti laupäevaks. Tänan, ei; tänan kutsumast, ma kahjuks ei saa tulla – mul on vaja juba täna õhtul rajal olla; libestame üks järgmine kord. Esialgu prooviks jalule tõusta ja jääda. “Elagu iseseisev eestlane!” “Eest, siit ma tulen!” – ja need muud loosungid; esialgu hüüdsin neid Outbacki roolis, Tammsaare teel rallides ja möödujatele (vabandust, neile, kellest ma möödusin) lohutavalt ja optimistlikult naeratades. Sain suusad juuu! Elu oli lill (lumelill). Ja politsei õnneks sai aru ja ei tulnud tänavatele.

Järgneva kuu jooksul eirasin vapralt oma pangaarve tähelepanuavaldusi, keeldusin tema korduvatest kutsetest restorani ja kaubandusettevõtetesse ning elasin sisse ehteestlaslikesse, suusarahva tervislikesse eluviisidesse. Toitusin tervislikult ja mehe kulul. Lükkasin lund, kui seda sadas ja suuska (paremat; vasaku jala töös oli puudujääke kuni talve lõpuni), kui tundsin, et olen järjekordsest meelemasendusest edukalt väljunud ja valmis uuteks alandusteks.

Olgu alljärgnev, sõbrale saadetud (pisut vähem isiklikuks kohendatud kiri) näide toimunust. Sõidurõõmu kirjeldus umbes viiendalt suusaraja-ringilt. Selguse huvides olgu öeldud, et läbisin 2,5 km-st ringi esialgu etapiviisiliselt, kolme- (ja teatava kogemuse saabudes kahe-)päevaste etappidena.  Ja palun juba ette vabandust, materjal ei sobi lugemiseks nõrganärvilistele ega alaealistele. Kõikidele teistele head suusalund ja pikka liugu- soovitan, lükake viimastel päevadel alla sadanud lumemass mäeks kokku ja asutage isiklik mäesuusakeskus!

suusataja“Ma tegin oma tänase suusaringi. Natuke rohkem, kui eile; aga see, mismoodi ma seda tegin… sellest võiks vist omaette sketši vändata. Alustuseks mässasin ma, nagu tavaliselt, viis mintsa oma “kurat ja persse” keppidega. Need on nii maitsekalt välja mõeldud käesidemetega, et süsteemi kiireks tabamiseks peaksin ma ilmselt võitma nii Raketi, Superstaari kui Ärge mulle enam valage- saate. Saanud kepid jalga, vabandust, kätte; sulgesin klõpsuga oma eriti edevad suusad ja võtsin suuna rajale. Täna ühtegi värvilist pelmeeni silmapiiril ei paistnud, nõnda alustasin omas tempos. See tähendab, heitsin kümne meetri peal hooga selili maha. 

Järgmised kolm minutit üritasin aru saada, kus ja miks ma olen, miks ma maha heitsin ja kuidas kurat ma üles saan? Surusin kepid pooleteise meetri raadiuses maasse ja püüdsin püsti tõusta. Ei õnnestunud. Kolmandal, ebaõnnestunud katsel hoomasin, et üles tõusmine ei ole võimalik seoses asjaoluga, et ma istun, õigemini külitan ise ühe suusa peal. 

Vabastasin suusad oma kehast.

Vabastasin poolteise meetri raadiuses kõik kepid oma jalgade vahelt.

Tõusin püsti.

Võtsin seljast vesti.

Võtsin seljast jope.

Võtsin seljast fliisi.

Lasin suusapüksid alla. Vaatasin väikese imestusega toimuvat, sest olin kindel, hommikul panin ma selga oma kõige hinnalisema punase pitspesu. Pesu ei olnud seal, kuhu ma ta panin. Seal oli etnomuster (ja ilmselt ka blackout, sest oli hommik ja ma ei olnud midagi lubamatut ega piinlikku teinud, auka!)!

Musti, villaseid “ükski mees ei tahaks mind, kuigi olen miljonär nagu te mu suuskadest aimata võite, väuuu!” etnomustrilisi sukkpükse ma alla lasta ei julgenud, sest kaugusest ligines vanem härrasmees, kes ilmselgelt arvanuks mu heleda perselapi olevat suusamäe ja üritanuks sinna otsa ronida ning kõrgustest end võib-olla ka alla heita- selle kerguse ja lennukuse juures olnuks sarnase mäetipu vallutamine vaid kolmeminuti-lugu, east ja ilmastikukindlast riietusest hoolimata… (Tõde mõistnuna, võimalik, et ta oleks ka alla lasknud…) Üritasin järgmiseks (endiselt) etnomustriliste sukkpükste vahelt välja koukida need neli kilo lund, mis ma maoli maha heites oskuslikult püksikeste vahele peitnud olin (“püksikesed” on ilmselge, katastroofiline vähendus; tegu on pigem ülalt kotjate ja ürgvenivate moodustistega, mida parimal juhul (loe: veel 3 kg cut cut cut) õnnestuks isegi kõrvade külge kinni siduda).

Onukene soovis jõudu ja ligules Marati-dresside lehvides minust tõrgeteta mööda.

Tegin pepuprao vahel sulanud lumest rajale memme, ülejäänud sõitjatele hoiatuseks.

Tõmbasin suusapüksid üles. 

Panin selga fliisi, jope ja vesti.

Panin klõpsuga jalga suusad

Võtsin suusad jalast. Kahe klõpsuga ja kaks korda kauem kui need jalga läksid.

Käärisin lõua alla kokku vesti, jope ja fliisi.

Lasin suusapüksid alla…

… (Need ei olnud suusapüksid, ühed teised asjad olid. Aga mitte see punane pesu, mida seal juba enne ei olnud; vaid oli see, mida ma enne ei vaadanud ja nüüd ei näinud. Ma tõmbasin ruttu üles tagasi. Väga ruttu, auka!)

Tõmbasin ornamentika üles; tõmbasin veelkord, kaenlaaukudeni. Noh, et olla kindel. Kõrvadeni ei ulatanud lihtsalt.

Tõmbasin suusapüksid üles.

Vabastasin riidepusa lõua alt.

Tõmbasin enam-vähem sirgeks. Ornamentika vajus lonti. Ah, olguilusti!

Mässasin (kõigest!) kaks minutit “kurat ja persse” käesidemetega, aga õnneks vaid kaks minutit.

Võtsin suuna suusarajale.

Sõitsin sada meetrit.

Ees seisis kena 15-kraadine laskumine.

Tuletasin meelde õpetust, lasin põlved lõnksu, korjasin “kurat ja persse” kaenla alla ja ligulesin uhke kaarega rajale risti, selili maha.

Onukene möödus minust teist ringi tõrgeteta ja hüüdis reipalt, Marati dresside lehvides “sitkust ja jõudu”. Eia-eia sullegi, Marati püüdmatu tiim!

Kolmeteistkümne minuti pärast olin rajal tagasi.

Sajakonna meetri peal väikene tõus. Nii umbes 10 kraadi.

Tuletasin meelde õpetust, keerasin külje ette ja asusin reipal servsammul kõrgest mäest üles ronima.

Kolmandal korral see mul ka õnnestus. Fassaad sai küll kahest ninuli allalibisemisest veidi kannatada, aga minu vanuses- olgem ausad, kes sellest näost ikka enam niiväga hoolib.

Uuel laskumisel olin targem ja liuglesin hoogsalt läbi puutumata lumevalli metsa alla. Oma rada. Võssa. Häälekalt. Fassaadi vajutasin lumme. Pidavat tervislik olema, kuuma ja külma kontrastmassaaž. “Hääl vaibus raginal lumme,” luuletaks Hirv.

Kaugelt suusarajalt mulle lehvitav onukene küsis, mis ma seal metsa all teen.

Hüüdsin talle, et mul on oma elu ja oma rada minna.

Sel, iseseisvumise hetkel mõistsin, et mul ongi oma rada minna; ja kasvõi käpuli, aga need viis kuradi kilomeetrit ma igal juhul läbi sõidan.

Nüüd, neli tundi hiljem, on tunne selline, nagu mul oleksid jalad, aga need on Buratino omad ja väga lühikeseks kulutatud. Nina see-eest on stiilis Piip ja Tuut, autosse ei julge väga istuda, kaasliiklejad hakkavad äkki põhjuseta peatuma või midagi- punane, keelav tuli paiskub näkku ning peatus kestab need järgnevad kaks tundi, kuna ma tahan põhjalikult jutustada eestlaste, kui põlise suusarahva karmidest kannatustest küla suusarajal. Millal sa tuled veini jooma?Teine küsimus on veel, sellele võid kirjalikult vastata: kuidas nad seda Ringvaates ja spordiülekannetel ikkagi teevad? Telemaagia?!”

One thought on “S-uu! Sa rõõm! Sain suusad juu!

  1. Pingback: Opel Astra ST ehk peeglite lehvides loojangusse | emapidur

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s