S-autolaenutus- kas mõistlik mõte?

Autolaenutus.com- kas mõistlik mõte?

Pille-Riin jagas FB-s ühe huvitava algatuse linki. Nimelt siis proovivad noored teha algust üldrahvaliku autojagamise vahendamisega internetiportaali kaudu. Ühel on üle ja teisel on puudu; miks mitte võtta endale laenuks üks… esialgu pakutakse autosid, mis pärinevad eelmisest aastatuhandest, ehk siis nagu ütleb meie kohalik autoremondiluksepp Viljar “sellest ajast, kui autod olid ikka autod”. Mõni päev kannatab sarnase januse tüübiga ju sõita ja algul tundubki, et see on suurepärane mõte- umbes nagu tutvumisportaal, kus võib minna hästi; ja pruugib minna veel paremini (mälestusi kogu eluks) 😉 .

Hinnad on nagu autorendis ikka. Portaal, ehk laenutuse vahendaja võtab 20% vahelt ja annab vajadusel lepinguvormi pihku, mida auto omanik laenutajaga sõlmida võib. Aga.

Siin on omad plussid ja miinused, esialgu ma näen paari, emotsionaalseks kiskuda võivat miinust:

1. Keegi ei vastuta.

See tähendab, et mina, auto laenajana, vastutan kui midagi juhtub. Enamasti astub sel puhul letti Mr.Murphy ja tegutseb. Teisisõnu, laenutades kasvõi päevaks-paariks vana auto, tundmata omanikku (ja tema autot) pruugid sa kaela võtta tõelise probleemi, sest asjad, mis on määratud ära kukkuma, püsivad seal täpselt senikaua kuni sa oled omaniku haardeulatusest välja jõudnud. Need asjad, mis enne kindlalt küljes püsivad, otsustavad, et just täna on päev lõpetada tööleping ja jääda ootama reaktsiooni sinu kinnisest suust, suurte ilusate (pisarais) silmade all. Ja eks pärast siis selgita, et ei olnu ja ei teadnud, ja tegelikult oli see juba enne seal nii… Kaks eestlast omavahel, tere tulemast.

2. Keegi ei võta vastutust.

Vahendaja võtab oma 20%, teadmata, mis auto, kus auto, kes auto. Ja ei võta vastutust. Annab ainult lepingu näidise, mida sa võid kasutada. Põltsamaale, triikrauale, tuleb sul muidugi endal kohale minna; lootuses, et see raud seal saadaval on ja su taljejoon autoomanikku ära ei ehmata.

3. Tegelikult ei vastuta keegi.

Meenutades “Pealtnägija” paari nädala tagust lugu, kui lihtne on Eestis peita liiklusõnnetuse jälgi ja kaotada vastutust, siis  kust sa tead, et see auto ei ole… jne.jne. Kahtlused ja kõhklused selle koha peal. Mul on lausa harjumus, sõita koju kätte vanaprouadele, kellele on liiga tehtud. Ükskord on see päev, kui nad tunnevad mu auto ka ära.

4. Kindlustus ka ei vastuta!

Kaskonõue puudub. Mina laenan auto, panen kägarasse- mis edasi? Kui auto läheb mahakandmisele, kes maksab?! Kohtutee; ei, aitäh. Omanikuna ütleksin ka, “tänan kutsumast, aga ma kahjuks ei saa tulla.”

5. Mitte keegi ei vastuta!

Kui ma annan oma auto välja võhivõõrale, hinnaga, mis on sama või natuke odavam tavapärase autorendi omast, siis pean ma olema teadlik kaasneda võivatest asjaoludest. Rentija võib selle autoga sõita kuhu tahab ja kui mitu. Ta võib mu vaateväljast üldse ära kaduda. Muidugi, ma ei pea autot suvalisele välja andma, kui mu sisetunne ütleb, et jamaks läheb- aga kui ta saadab autot võtma kellegi, kes tegelikult selle autoga ei sõidagi ? Jne. Ummm… kontrolli kaotamine olukorra üle võib olla ettearvamatute tagajärgedega. Ja Mr. Murphy tahaks kindlasti just sel hetkel juures olla, kui see kõik minuga juhtub.

6. Raamatupidaja saadab su pikalt

Mõne projekti puhul ei pruugi autorent eraisikult osutuda abikõlbulikuks; põhjuseks seesama, määramatus- kui midagi juhtub, katki läheb, ära kaob- siis kes selle kinni maksab? Ja kui ma auto välja laenan, siis kuidas käib rahade ülekandmine? Selle kohta ei leidnud ma kodulehelt midagi.

Positiivne on muidugi see, et keegi on sellise vahendustegevusega algust teinud; teeb n.ö. tee ette- kuigi ma tean, et sarnast autojagamist korraldatakse ka kogukonniti; ning Toomas Trapido ja Anu Kõnnusaar on võtnud lausa diplomitöö teemaks säärase, kogukondliku autojagamissüsteemi mudeli väljatöötamise. Justnimelt, “naaber teab naabrit”- põhimõttel selline asi võikski töötada. Sest siis on su silme ees konkreetne inimene, keda sa pisut tunned ja tead ja kelle südametunnistusele sa siis, kui midagi juhtubki (ei pruugi, eks; mõtleme positiivselt!) koputada võib. Iseasi, kas see seal on- aga me eeldame, et on; ja kui muu ei aita, siis lausume mantra “Issanda veskid jahvatavad aeglaselt, aga õiglaselt.”

Jään huviga vaatlema, kuidas läheb sel uuel portaalil ning pooldama (ja edendama) kogukondlikku autolaenutust; peredevahelist carpoolingut ja muid sääraseid, käepäraselt mugavaid mooduseid mõistlikuks transporteerumiseks. Sest no, olgem ausad, mu S Forester ka seisab enamasti; ja kui tuleb inimene, keda ma tunnen, siis miks mitte talle laenutada; lepinguga ja nii. Rahanumber polegi määrav, sootuks olulisem on teadmine, et saad kedagi abistada. Nii, et – Pille-Riin, kui sul on häda käes, küsi! Kui saan aidata, oled iga kell teretulnud.

2 kommentaari “S-autolaenutus- kas mõistlik mõte?

  1. oi, ma tänan tähelepanu eest 🙂
    ma ei tea tegelikult asja juriidilist poolt, st ei tutvunud väga põhjalikult, mis tüüpi leping seal on. ma siiski eeldan, et see asi on läbi mõeldud. nt Minirent ju toimib täiesti? kuigi seal on juriidiline isik taga (nagu ka muudel autorentidel, mida ma aeg-ajalt kasutanud olen).

    tegelikult minul omal ei olegi väga suurt häda, sest mul on Sinusuguseid tuttavaid veel, kes on meelsasti nõus vahel oma autot mulle laenama, küll pikemaks või ka lühemaks perioodiks. et jah, minu elu on tõesti selline, et igapäevane auto oleks kohutav overkill igas mõttes (n vajaduse mõttes).
    aga ma kindlasti jätan ka Sinu pakkumise meelde, sest ei või iial teada!

  2. Minirendi kontsept meeldib mulle heaste, neil on seal näiteks ka elektriautod; saab võtta tunnikaupa, saab jätta linna peale laiali, nende rendipunktidesse jne. Ja neil on uued, kaskotatud autod. Igati bro diil minumeelest; hind ehk on esimese ehmatusega kallis, aga kui võrdlen tassi kohvi (ja koogiga sinna kõrvale) hinnaga Tallinna südalinnas, siis tundub täiesti talutavana. Mugavuse maksab.

Lisa kommentaar