Ssssss… teeme selle nüüd selgeks!

Ma tänan kõiki neid sadu, kes on juba lugenud ja loevad veel. Mis näitab minu arust taaskordselt, et me oleme autorahvas. Ainult et- nagu paljude muude asjadega, oleme siingi kahepalgelised- kui keskkonnaajakirjanik hakkab autodest rääkima, siis on see üllatav ja kummaline. Armastame autosid, aga teeme seda vaikselt, pimedas ja teki all; ehk siis- nagu me paljusid asju oleme harjunud tegema; pimedas ja teki all.

Ehk siis, lubage mul selgitada. Nende autodega, millega ma elus olen sõitnud- ja neid on üksjagu, et mitte öelda mitmeid kümneid- nendega on nagu mitmete muude toredate asjadega siin elus- nad tulevad ja lähevad ja ma ei lohista neid endaga kaasa. Mõni S välja arvata; ja mõni väga hea s kohe väga kindlalt kaasa arvata.

See, et ma oma igapäevaelus olen teadus-, haridus-ja keskkonnasaadete produtsent, ei tee minust kuidagi paremat või õilsamat inimest, kui ma oleksin naiste-, ilu-, või kokasaadete produtsendina ja see ei suuda muuta ka minu raugematut vaimustust kaasaegse tehnika, sh. autode suunal. Aga! Minu töö; ja inimesed, kellega kohtun oma teel, on minu parimad õpetajad ja tänu sellele olen ma saanud ilmselt ka üsna hea lähtepositsiooni selle veebiku alustamiseks siin. Muidu poleks kogu sel 25/7 rapsimisel ja vimplemisel mingit mõtet- miljoneid selle tööga ei teeni, kuulsaks ei saa, kodus lastel enamasti ema ei ole, puhkepäevi on heal juhul kahel korral aastas; ja valitseb oht langeda masendusse või meelemürkide mõju alla (nõustun keskkonnasaate toimetajaga, kes ütles, et kui sa teles enne 25-ks saamist pole abiellunud, siis ei tee sa seda kunagi, ole siis nii tark või ilus kui tahes); aga et töö on vaheldusrikas ja huvitav, kogu aeg olen liikvel, teel, sõidus- siis teen seda naudingu ja suure kirega.

See, et ma olen naisterahvas, kes kirjutab sõidurõõmust, šokolaadist, subarust, spordist, säästust, suhetest ja tuhandest muust essist- no jumal sellega, meil on sooline võrdõiguslikkus. Ja erinevus rikastab! Ma teen seda ennekõike enda rõõmuks; sest kirjutada on vahelduseks päris mõnus, see lülitab aju sootuks teise rütmi; lisaks kirjutan ma ennekõike iseendale veebikut, mis kajastab mu igapäevaelu, jätab jälje maha ja mida on takkajärele tõenäoliselt üsna lustiline lugeda.

See, et sõidupäevikut satuvad lugema sajad sõbrad, tuttavad, autohuvilised- on ju boonus ja seab mind vastutama sõna eest, mille õhku viskan. Nüüd, kus käsi hakkab soojaks saama, tean ka, mis suuna sissekannetega võtan. Kuna autotööstuse hetke kuumemaks sõnaks on keskkonnasääst, CO2 emissioonide vähendamine, kestlikkus ja kogu see muu ilukõne, siis tahan ma vaadata kulisside taha ja näha, mis seal tegelikult on. Ja siin annab mulle kõva eelise justnimelt see asjaolu, et olen teadus-,haridus-ja keskkonnasaadete produtsent; naine ja ema (võimalik et mitte kõige mustrim ema) ning ei häbene asjadest rääkida nii nagu nad (minu arvates) on. Sest siis saab algus tehtud ja kui kellelegi ei sobi mu seisukohad, tekib arutelu. Mis omakorda võib viia uute mõtete ja lahendusteni.  Ja omal moel rikastab mu veebik  eesti, suhteliselt professionaalset, mehist ja konservatiivset autoajakirjanduse maastikku millegagi, mida veel pole tehtud. Lustakate lugudega elust enesest, mis mõnigi kord on kantud kergest eneseirooniast, sest kui keegi on aeg-ajalt ilmeksimatu, siis olen see mina😛 Mängu ilu!

*Puhh, vana sõber ütles päris vaimukalt: “Sa oled nagu kalamees Norra jõel- läksid forelli püüdma, ajasid terve jõe kihisema!”

Ärge pange pahaks, sõbrad, kes te mind ei mõista. Ma ei muretseks sellepärast, kuidas mul on. Ma sisustaksin oma aega selle asemel palju toredamate ja olulisemate asjadega, mis on igale isiklikult tähtsad. Sest kogu meie õnn, Jumal, maailm, universum, igavik, tšakrad ja kõik, mida arvukad Davai Lamaid meile lähiaegadeks ennustanud on, algavad meie enese seest.

Ma luban, minuga on kõik kenaste; käin jalgsi ja eelistan iga kell rongi muile liiklemisvahenditetele; pole unustanud jalgrattasõitu ega ütle ära ka korralikust kelgurallist. Sest sõita saab peaaegu iga asjaga! (Tuletage meelde väikest My’d Muumitrolli raamatust ja Muumimamma kallist pärandust, hõbekandikut. Viuuh!) Isegi suuskadel saab sõita; isegi mina. Ma olen proovinud. Aga see sissekanne jääb ootama suusahooaega.

… ühe, väga isikliku nüansi unustasin. Urmase. Ta oli autoajakirjanik, kahtlemata üks eesti haritumaid- aga mitte väljaõppinud autospets. Ta elas rõõmuga. Ja armastas kiirust, autosid ja elu. Ja oli sealjuures ise nii paganama mõistlik, siiras, mõtlev inimene; pigem säästlik kui kulutaja; vaba hing ja suur loodusearmastaja. Kui oleks temasuguseid rohkem, siis ei saaks me arugi, et maailm on imeline koht, sest kõik oleks siis koguaeg nii imeline, et inimesed harjuksid sellegagi ja tahaksid “midagi muud.” Et siis… ma ei tea… ma mõtlen Urmasele mõnikord ja tema sõnadele, et elus tuleb teha seda, mis sind huvitab, arendab ja edasi viib. Valitud eesmärgi suunas.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s