S- kas mõistlik või mõttetu?

Mul tekkis täna facebookis elav keskustelu Uue Maailma ühe aktivisti, Erko Valguga ja säästva elu eksperdi, Mari Jüssiga. Õhus olid küsimused, laadis “ei saa aru, miks sa kirjutad autodest, kui oled keskkonnajakirjanik?” “miks sa teed autodele reklaami?” “kuidas see blogi on seotud keskkonnaga?” jne.

Mina väidan, et autod on seotud meie elukeskkonnaga rohkem, kui arvata oskame.  Ja ma väidan, et me oleme autorahvas ning seda paljuski oma mugavuse ja leplikkuse tõttu- sest kui oleks nõudlust, panustaksime ühiselt ühistransporti, võib-olla tõstaksime autode hinda maksude arvelt sarnastesse kõrgustesse nagu näiteks soomlased; oleksime osavad carpoolimises, kasutaksime nädalavahetuse sõitudeks autorenti; eelistaksime lennureisidele skype’i jne. Ja reisimise asemel üldse, vaataksime telekast reisisaateid🙂  Aga me ei tee seda. Me nuriseme, et ronge ei käi ja bussi ei tule; pileti hinnad on kallid; ja kisa tõuseb taevani, kui Tallinnas maalitakse maha järjekordne BUS rada või laiendatakse kesklinna tasulist parkimisala Laagri ja Tabasaluni. Ja ma olen seda meelt, et lähemate aastate jooksul ka suuri muudatusi meie eluviisis ei toimu; sest ühiskondlikult ei ole ühistranspordivõrgustiku arendamine prioriteet nr. 1. Investeeringute mahud on piiratud, omavalitsuste koostöösuutlikkus on väike ning inimeste kannatlikkus imekspandav.

Jah, 40% eestimaalastest ei oma autot. Suure tõenäosusega on nad siiski osa leibkonnast, kus on kas 1 või rohkem autot. On ka tõenäoline, et osa nendest “autot mitte omavatest”, kasutab hüvena tööautot. Eestis on registeeritud sõidukeid suurusjärgus 500 000; Tallinna linnalähialadelt veetakse igal hommikul edasi-tagasi 1,5mln tühja istekohta. On mõttetu, täiesti mõttetu, selline ressursiraiskamine. Kas meil on valikuid? Carpooling, autorent, kogukonnateenused… muidugi on valikuid, aga seni kuni isikliku auto omamine ei kujuta hullumeelset koormust rahakotile, võrreldes ühistranspordile kuluva rahaga (ja ajaga, mis on siinkohal mõõtmatult kallim ressurss!), püüame teha mõistlikke valikuid oma tarkusest lähtuvalt: soetada auto, mis pole liiga janune; ja mille varuosad ning remondikulud ei ületa auto hinda- ning vastavalt kuidas meie elujärg kas paraneb või kehvemaks muutub- on ka meie autovalikud mõistetavad.

Enamusel meist on oma argipäevaga nii palju muud peale hakata, kui analüüsida ja arvutada, millised on tegelikud vajadused ja kuidas need käivad kokku suurte soovidega. Lihtsam on võtta vastu ja seedida seda, mille on läbi nämmutanud reklaamitegijad, ajalehes arvajad, televisiooni saatejuhid või müügimehed.  Lihtne on reklaami vaadates luua illusioorseid vajadusi, mõtlemata tagamaadele, sest inimloomus on kord selline- annab ahvatlustele ja kiusatustele järele. Või siis valime “tunde järgi”; või, nagu näitavad uuringud “nii, nagu naisele meeldib.” Emotsioonid, need emotsioonid!

Ma püüan, iseenda ja oma pesakonna näitel, neid “tegelikke vajadusi” ja mõistlikke lahendusi lahti mõtestada, tehes seda väga üldistavalt, lihtsustatult, “puust ja punaseks”-meetodil. Valemid, arvutuskäigud, kõik see tuleb veebikusse eraldi sissekannetena; ja sellega läheb pisut aega, sest ma olen oma veebikupidamise teel üsna alguses. Kel viitsimist, see internetist leiab muidugi igast stuffi, mis mõistlikele lahendustele lähemale juhatab.

Kõigepealt, miks ma elan linna lähedal maal? Sellepärast, et see on mu vanaisa pärandus mulle; maatükk, mille ta soetas 1936. aastal, eesmärgiga, luua koos rahakate sõpradega, mitte väga kaugele Tallinnast, “rikaste Nõmme”. Siia pidid tulema tenniseväljakud ja basseinid, suured puhkealad ja uhked villad. Läks teisiti, siia tuli sõda; vanaisa suri ja kui suri minu isa, pärandus see maatükk mulle. Nüüd me elame siin; ja meil käib 2,3 km kauguselt jaamast rong, 6 korda päevas buss ja 8 korda päevas shuttle. Alevis on 2 põhikooli, 2 lasteaeda, 2 kauplust, raamatukogu, apteek, arstipunkt, 2 juuksurit, hambaravikabinet; rahvamaja ja spordisaal. Ujulat ei ole, aga laulda saab, rahvatantsida saab; kino saab ka. Näiteks nagu eile, kui linastus “Eestlanna Pariisis” ja läks täissaalile. Ja ehkki see veebik siin on minu “s”-elamuste pesa, teen ma pisikese möönduse ja urahtan põlastavalt kõikide nende kiunujate aadressil, kes ütlesid, et jama film on- midagi ei juhtu, venib, kuhu jäi romanss, nad ei suudelnudki, lõpus ei juhtunud midagi, jne.jne. Teate, sõitke Subaruga, sõbrad, ja saate aru, et see polnud mingi tavapärane, ameerika masstoodang, kus teile püreed lusikaga peensoolde surutakse. Supsikufänn naudib, kui talle jäetakse mõtlemiseks ruumi ja hingamiseks vabadus ning fantaasiaga ei ole meiesugustel kunagi muret olnud. Tap-tap-tap, Ilmar Raag! Suurepärane film!

Tulles tagasi kodualevisse, siis täna elab siin umbes 2400 inimest, suvel rohkem, sest siiani on alevis alles ka suvemaju. Enamus inimestest käib Tallinna tööle; ja keskkoolilapsed käivad mujale kooli ning üliõpilased loomulikult ka. Linn on lähedal, lausa nii lähedal, et rongiga 25 minutit, shuttle’iga 40 minutit (aga ta pissib ka iga nurga peal), autoga tipptunniväliselt 18minutit kesklinna. Suburbiaks on seda paika siin raske nimetada, korralik, äärelinlik, väikekodanlik, pidevas kasvamises asum pigem.

Meid on peres viis (emaga koos kuus) ja meil on auto. Kolm last, kaks neist käivad linna kooli ja üks kohapeal, aias. Kool on sunnitud seis, sest meie vallas kesk- ega ülikooli ei ole. Me töötame nii, et üks meist enamasti linnas ja teine enamasti kodus; ja kui vaja, siis päeva-kaks Tallinnas ja väljasõitudel üle Eesti. Meil on auto; isegi 2. Ja täiskasvanud lapsel on veel oma auto ka. See masin, millega igapäevaselt sõidame, on S Outback. Diisel. Paar aastat vana. (Mitte see, tuledega külmkapp, vaid üks viimastest das Autodest, mida enne kodumasinatele üleminekut S-tehastes toodeti; elegantne, särtsakas ja ilus loomake.)

Ja nüüd ma teen mõned lihtsad arvutused, mis peaksid selgitama, miks me organeerume üheskoos autoga liiklema, mitte ei kasuta alati ühistransporti.

Rongipilet Tallinna maksab lapsele 1,4 EUR ja nad tõstavad nädala lõpust hindu. Täiskasvanu plekib 1,7 ja kohe ligi 2 EUR per sõit.

Shuttle Tallinna maksab kõigile, olenemata vanusest ja kasvust, 2 EUR ja hind tõuseb kohevarss.

1 täiskasvanu tööle, 2 koolilast kesklinna, 1 laps lasteaeda viia, eri aegadel- ühistranspordiga teostatav, aga aega kuluks selleks üksjagu. Rongijaama läheb jalgsi, kiirel sammul 25 minutit, jalgrattaga 10 ja ratast ei ole kahjuks turvaliselt kuskile jätta (veel, sest europrojektiga midagi sinna tuleb); shuttle on kallim, aga läheb 80 m kauguselt ja lapsed iseseisvalt liikudes eelistavad seda. Edasi-tagasi sõit igapäevaselt 3 inimest orienteeruvalt (võttes aluseks shuttle piletihinna) 12 EUR. Ja mõnel päeval 16 EUR; ja mõnel päeval oleks see 20 EUR, kui ema peab minema silmaarstile- mis asub linnas. Lisandub linnatranspordi piletihind, kui on vaja näiteks Mustamäele liigelda.

Meie tavapärane argihommik näeb välja selline, et pereisa tõuseb 5:30, teeb hommikusöögi, äratab lapsed (ja minu, kui mul on linnapäev), järgneb tavapärane hommikune lärm ja segadus ja vahest läheb mõni tass katki ka; aga siis viib ta tütre 2 km kaugusele aeda ja sõidab poistega kesklinna. Sealt edasi saame kõik, k.a. mina, aetud oma asjad jalgsi või hädavajadusel ühistranspordiga. Auto seisab enamasti pereisa kontoriõuel vagusi. Õhtul kordub ring tagurpidisena. Nii umbes kella 7st on kõik õnnelikult kodus.

Autoga üheskoos liigeldes on ainuüksi kütusele kuluv raha 5,4l/100*1,4EUR/l *50 km (siia on sisse arvestatud ka näiteks poeskäik koduteel ja linnas vajalikud pudinasõidud)= 3,48 EUR.

Mari Jüssi soovitas mulle ühe valemi, millega arvutasin välja meie auto kilomeetrihinna, haarates valemisse kõik kulud aasta lõikes, sh. mobiiliparkimised, kasko, kindlustuse, kütusekulu, hoolduse jms. (Panen selle arvutuskäigu eraldi sissekandena üles, aga selle leiab ühel hetkel ka Mõistlik või mõttetu? FB pesast). Ja sain tulemuseks, et km sõitu maksab 0,3 EUR.

Seega- tavapärasel tööpäeval kulub autoga sõitmisele reaalselt 15 EUR. Mis on 3 EUR rohkem, kui liiguvad vaid 3 inimest; aga kohe kui lisandub neljas, juba 1 ühik odavam. Niipalju siis autosõidu “oluliselt kallimast” hinnast. Ja me ei räägi siinkohal olukordadest, kus kellelgi pereliikmetest tuleb ootamatult minna kas arstile (linnas), lapsele õppevahendeid ja riideid ostma (linnas), nädalavahetusel tööle minna (ühistransport liigub paar korda päevas), tahan õhtul käia teatris või kinos (linnas, tagasi koju ühistranspordiga alates 22:00 enam ei pääse) vms.

Ma saan aru, et linna lähedal kaunis kohas maal elamise argument “sain selle päranduseks, siin on värske õhk, oma aiamaa, palju ruumi ja me oleme siin õnnelikud ning meil pole vaja suvilat” ei ole just kuigi kõva; ja kolme lapse sünnitamine on üleüldse keskkonnavastane kuritegu, sest Maakeral valitseb ülerahvastatus ja juba praegu kulutame ühiselt (7mld) 5x rohkem ressurssi kui Maakeral olemas on; siis mis ma nüüd tegema peaksin?! Kolima Tallinna, sest lapsed õpivad seal ja teater on seal ja arstid on seal? Kolima veel kaugemale maale ära ja asutama kogukonnakooli ning kogukonnateenused? Aga kui see ei sobi mulle; lihtsalt sellepärast, et me oleme siin ja praegu lihtsalt ja loomulikult õnnelikud? Me ei taha EI linna tagasi (proovitud äsja, läbiarvutatud ja feilitud) ega sügavale maale- me tahaks elada mõistlikult ja mõnusalt, liiga tegemata teistele ja iseendale.

Seega, ma arvan, räägitagu mis tahes, praegustes oludes on see 1 S pere peale igati mõistlik. See teine S on minu emaviga, ma pole RAATSINUD teda maha müüa ja aeg-ajalt kasutan ma teda ka võtteseltskonna transpordiks või muudeks kambakateks. Poja auto ei kuulu minu otsustusvaldkonda, inimene peab oma valikuid õppima ise tegema. Suunamise aeg on möödas; ja muarust, las ta saab oma kogemuse ikka ise. Muuseas, ta õpib eriala, kus ka on vaja isiklikku autot… et üldse tööd saaks teha.

Ehk siis, vaadake endale ka otsa, kulla keskkonnakaitsjad- jah, me oleme autorahvas; aga need valikud pruugivad olla arvatust mõistlikumad, kui oma neljarattalisi korralikult hooldada ja kasutada; ning vähemalt esialgu tundub mulle, et ühiskondlikku “olgu ühistransport meie prioriteet”-kokkulepet ei sünni niipea. Me ei jaksa seda endale kaasaegses vormis lihtsalt lubada, esialgu. Võib-olla viiekümne aasta pärast, kui Eesti on rikkam kui Prantsusmaa. Sinnamaani tuleb ropult rabada ja tihtipeale nõuab see rabamine ka autoga liikumist, sest tööpäev algab punkt kell kaheksa. Ja häda sulle, kui sa teiste aega raiskama hakkad, lihtsalt sellepärast, et “buss ei tulnud täna”.

Küsimus on meie valikutes. Soovitavalt võiksid need olla mõistlikud.

2 thoughts on “S- kas mõistlik või mõttetu?

  1. kirjutan alla, kahe käega. olen kah pealinnas töötav “maakas”, tõsi küll, ma jätan tihtipeale auto kodule lähimasse tõmbekeskusesse ning pealinna-tagasi sõidan marsaga. kuid mitte iga päev, sest mõnikord on autot ikka linnas kah vaja (muuseas, kulutasin ükspäev pärnu mnt algusest pedasse minekuks üle poole tunni, sest õiget trammi lihtsalt ei tulnud. takkajärele muidugi hea öelda, et läind jala, aga ühistranspordile võiks ju vähemalt südalinnas loota tohtida, või mis?)

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s