S XV esimene katse, ehk “Ärge mulle enam valage!”

Prototüübi pilt võttis sapsud võdisema- kole edev! Või siis “nii kole, et on lausa edev”. Tundus, et S on oma disainerit suutnud veenda, et tegu ei ole taaskasutust propageeriva ettevõttega ning vahepealne suundumus, panna külmkapile tuled külge ja rattad alla ning nimetada see S Outbackiks, on asendunud loova mõtlemisega. Välimus igatahes lubas.

Reklaamtekstid lubasid muidugi veel rohkem ja pinge tõusis. Ametilt autoajakirjanikud siiski võtsid välimuse kallal nuriseda, taguots ikka on igav ja no üldse… Aga mulle meeldis! Auka; ja meeldib siiani. Või siis ma tõesti ei suuda leppida asjaoluga, et ka külmik, millesse on surutud lai diivan ja turvavööd, kõlbab sõita (räägivad, et isegi väga hästi, aga enne, kui pole ise proovinud, ma seda ei usu!).Pilt pätsatud internetist

Igatahes. Piltidele märgi süljeplekke teinuna, unustasin ma mõneks ajaks kogu jutu, sest elul oli minuga oma plaan; selline “tööta surnuks, bitch!”-teema. Tagantjärele, muidugi, ma saan aru, et see plaan oli hästi läbimõeldud, sest just töö viis mind, umbes aasta pärast XV launchimist, selle loomakesega ikkagi kokku. Mariines ulatas Toomas isiklikult mulle XV 2-liitrise bensuka võtmed; luges sõnad peale- olulisim tähelepanek minu jaoks, et sidurit ei ole- ja lasi lendu.

Lendamiseks seda muidugi nimetada ei saa. 2-liitrine veab järel pooleteisetonnist keret (mis iseenesest on peaaegu nothing, võrreldes piraka välismuljega); ja vahele pandud variaatorkast ei tee elu sugugi kiiremaks ega lihtsamaks.

No, eks ma alguses olin ikka väga ettevaatlik ka. Mh, ja harjunud diiselbokseri särtsakuse ja teravusega, mis mu natuurile märksa enam sobib- väike varbasurve kutsub (möödasõidul) esile suure naeratuse- “kas te näete ikka, Subaru teeb vilkalt möödasõitu!” XV-ga ma mingit möödasõitu ei hakanud isegi proovima. Esialgu.

Nii ma siis draivisin, joonelt otse koju, 23 kilomeetrit vapralt pissihäda kannatades. Sõna “vaprus” on siin omal kohal, sest XV meenutas mulle mu ihuhäda igas Tallinna teeaugus ja asfaldikonarusel. Laagna teel võtsin kõne sõbrale  et haliseda: “XV teeb mulle pelmeenipeksu!” Sõber lohutas, et tegu on sportvedrustusega, mis ongi “pisut jäigem” ja olgu ma rõõmus, et mind BMW maasturiga liiklusse ei saadetud (huvitaval kombel kuulsin vihjeid ja võrdlusi BMW maasturitega teistegi suust). Ahah, no, aitäh. Eks ma siis litsun edasi.

Koju jõudes lahendasin mõned isiklikud, kõrvulukustavad mured ja teatasin rõõmsalt: “Nüüd lähme sõitma!” Mis saab ühel meesinimesel olla selle vastu, kui proovisõit koju kätte tuuakse! Läksimegi. Mina, lahke ja hea, istusin kõrvalistmele. Et see on viga, sain aru juba teisel “suundume sohu”- sõidukilomeetril. Mul hakkas konkreetselt halb. Süda läks pahaks!

Rooli taga olijale tegi see palju nalja, sest temal oli tore. Mina kõikusin kõrvalistmel täpselt nii nagu tee juhatas. Ja anusin niutsudes oksekotti. No, eks ma olen pisut lõdva närvikavaga ka; harjunud olukorda kontrollima ning just see asjaolu põhjustab äärmisi kannatusi- kunagi ei tea ju, mida teeb see kõige nõrgem lüli seal rooli ja gaasipedaali vahepeal.

Kaaslane aga niutsus vaimustusest. “Klassi suurim kliirens, 220 mm (teise sõnaga, 22 cm, mis kõlab ka nagu täitsa tegija!)” ning “segmendi madalaim raskuskese, 58,5 (see ilmselt on ka sentimeetrites, aga ei ütle mulle midagi; mulle heiastub pool meetrit madalalt järele lohisev miskiasi, mida muuhulgas nimetatakse raskuskeskmeks; aga ma mäletan, et Raketi II hooajal, TKTK erisaates otsisid võistlejad seda ja leidsid ka ja see on hirmvajalik selleks, et auto teel püsiks)” põhjustasid sõidumõnu, millest (roolis olles) sai eriti hästi aru kurvilistel metsateedel, suunal Eikuskilt Eikuhugi.

“Parim teelpüsivus ja juhitavus, võrreldes kõikide nende Subarutega, millega olen sõitnud,” nentis ta. Kiita said ka hea väljavaade, tee suhtes kõrgem istumispositsioon (“mida kõrgemal istud, seda turvalisem tundub”), kaugtuled, ruumikus ja seegi, et juhi töölaud on nagu normaalses autos (“displei välja arvata, aga selle saab ilmselt ka pimedaks teha”).

Väike nurin tuli käiguvahetuse aadressil (“ehkki automaat on ikka jube mugav!”) ning kahtluseuss näris kaaslast vihmasensoriga kojameeste osas (“elu on näidanud, et elektroonika läheb esimesena tuksi ja selle parandamine maksab miljoni”). See viimane oli enam-vähem ainus asi, mis mulle kohe meeldima hakkas- lükkad kojamehed posängi “Automaatne” ja juba nad teavadki, kui mitu korda ja millise intervalliga, kolme vihmapiiska su vaateväljast minema peksta.

Mida lähemale kodule, seda rohkem olin ma kõigega nõus. Ja siingi on rõhk sõnal “kõigega”, sest mu nina all ripendas ontlikult o-kott, valmis mind vajaduse tekkides koheselt assisteerima. Seega, ma tundsin end turvaliselt; ning nõustusin kaasa mõtlemata arvamusega, et tegu on mõne linnamehe või võimuka naisterahva unistuse autoga, mis eriti hästi sobib eluks ja liikumiseks linnalähipiirkonnas.

“No umbes seal, kus sina elad, aga metsa sellega ikka ei läheks, selleks sobib Forester paremini,” kõlas diagnoos. Ma olin nõus isegi sellega, et automaatkast ja 7,3 l/100 km keskmine kütusekulu on täiesti põhjendatud. Sest mugavus maksab ka midagi. 1,4 EUR liitrilt praegu veel. Nii umbes. Rongiga on neli korda odavam.

Jõudnud koduõuele, pudenesin vaikides uksest (logorröa pakkisin tagasiteel vaguralt o-kotti), raskuskese täitsa vales kohas (samaaegselt peas ja pees), üritades jalga-jala ette panna nii, et mitte sealsamas mudasse maha matsatada. Jõle piinlik oleks olnud- kaaslase ees.  No et nagu kuidagi vihjanuksin tema kehvadele sõiduoskustele või midagi. Kontsad hoidsid mind püsti- miska tulevikule mõeldes kõlab täitsa loogilise soovitusena “tikk-kontsadel metsaminek võib päästa teie elu”.

Seisund üldjoontes on mulle tuttav , “Ärge mulle enam valage” -olukorraga olen korduvalt kokku puutunud. Tõsi, siiani on mul seda seisundit põhjustanud ülemäärane (kolmas) klaas veini, raseduse esimene trimester ja valge šokolaadi jäle hais. Eniveis, kinnitasin endale, et rohkem mina selle auto rooli enam ei istu ja füüsika järelaitamistunni raskuskeskme leidmise osas võtan ka. Leppisime kokku, et võtteplatsile viib masina vaimustunud kaaslane. Nagu näitas ajalugu, sõin oma sõnu; ja täitsa mõnuga sõin. Aga sellest juba ühes järgmises s-s.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s